Fotograaf Iris Kivisalu (35) meelest on kõige ägedamad sellised kodud, kust vaatavad vastu elanike näod kogu oma eheduses. Disain disaini pärast pole tema rida. Selline jalad-maas-suhtumine annab tooni ka Irise, tema poegade Hendriku (11) ja Lauritsa (3) ning ta IT-arhitektist elukaaslase Hannese (36) kodus.
Tekst: Iris Kivisalu
Fotod: Gabriela Liivamägi
Neli aastat tagasi uude koju kolides ootas meid ees 83ruutmeetrine kolmetoaline üürikorter Tallinna Uue Maailma piirkonnas asuvas suures stalinistlikus majas ja selles omakorda pruuni värvi sovetlik sektsioonkapirivi. Esimestel päevadel tegelesin kaasavaraks jäänud/kaasandena saadud mööbliunelma lahti võtmise ja likvideerimisega kuhugi kosmosesse. Elukaaslasega kahe peale koondasime oma mööblivarud eklektiliseks soustiks kokku ja nii ta on enamjaolt jäänudki.
Iseloomuga ruumid
Minu meelest on inimese kodu juures kõige ägedam see, kui sealt vaatavad vastu selle elanike näod kogu oma eheduses. Ääretult põnev on külla minnes sattuda väga isiklikku ja huvitavasse maailma, mitte mõnda Pinteresti kausta. Igasugune disain peaks toetama sisu, mitte vastupidi. Vanad uksed ja põrandad ja veidi armas vildakas olek panevad mul südame palju kiiremini põksuma kui sirge, sile ja standardne ruum, mis mõjub kui külmaveeämber krae vahele ja kus mul ei töötaks ükski loometööks vajalik närviimpulss isegi siis, kui Rootsi vintage-laual põleb sojavahast lõhnaküünal. Ruumil kas on iseloom või ei ole.
Minule on taaskasutus oma põhimõtetelt väga loomulik protsess, kuna oleme kaasaga mõlemad pigem praktilised optimeerijad. Kehtib ka reegel, et nii mitu eset, kui elamisse juurde tuleb, nii mitu lendab ka kohe uksest välja. Igal asjal on oma funktsioon, tihti on need ka dubleeritud (kardin võrdub meil ka laudlina). Võimaluse korral ei tahaks üleüldse mingit nodi juurde, aga kahjuks võivad olla selle ilusa idee tagajärjeks särkideta või aukus pükstega lapsed, kellele olen unustanud hankida asju, mida on siiski ka päriselt vaja.
Valgust ja suuri mõnusaid aknaid, nagu meie kodus on, vajab aga päris kindlasti iga eestlane.
Kuna oleme elukaaslasega väga pikad inimesed, on üsna vajalik, et lagi ei istuks meil peas kinni, seega tuleneb kõrge lae eelistus rohkem praktilisest vajadusest kui maitse-eelistusest. Valgust ja suuri mõnusaid aknaid, nagu meie kodus on, vajab aga päris kindlasti iga eestlane, kes just kliimapagulane ei ole. Korteri tume lakitud laudpõrand, mille sees on säilinud ka vanad vasksed tuulutusrestid, tekitab minus siiani värvi tõttu vastakaid tundeid. Kui aga ikka läheb mööda mitu nädalat, ilma et keegi märkaks põrandat pesta ja meie pere neli ratast sisse-välja voorivad, siis tänan erinevaid taarajumalusi, et valge kõrgläikepind minust kusagil väga-väga kaugel asub.
Kodu tänavale välja
Mulle on alati olnud hästi oluline ilus, homogeenne ja kokkusobituv arhitektuur mingil teataval lohakal ja stiliseerimata moel, nii nagu päris elus need asjad on. Ka siseruumiga annab siis palju rohkem mängida, kui sellel omad kultuurikihid ja ruumi olemus juba mingit pidi hingab. Kui aga arendajad on ilusatele puitmajadele ehitanud järjepanu peale fassaade rikkuvaid rahakorruseid ja asustus on nii tihedaks muutunud, et naabermaja Kalle hommikuti aknast su kohvipaksult lugeda näeb, siis on see boheemlasliku ja autentse vaibi kindel surm. Õnneks on siinkandis veel üsna vähe tuuningut tehtud ja mõnusat atmosfääri jagub küllaga.
Õnneks on siinkandis veel üsna vähe tuuningut tehtud ja mõnusat atmosfääri jagub küllaga.
Valik Uue Maailma kasuks oli praktiline: et vanemal lapsel oleks hea kodu lähedal koolis käia ja tema juhilubadeta paduroheline ema pääseks ilma suurema stressita Tallinna keeristormides liikuma. Logistiline valik õigustab end iga päev. Rong liigub imekiiresti neljas suunas, trammid-trollibussid siia-sinna, vali aga.
Olime just siia kolinud, kui leidsin internetist piirkonnakaardi, kuhu olid peale märgitud kõik eluks vajalikud asutused, postkasti asukohast kogukonna aiani välja. Viimane sattus puhtjuhuslikult asuma meie tagahoovis. Kapsaid-kartuleid selleks ajaks seal enam ei kasvatatud, aga nelja suure stalinistliku maja vahel asuv park ise on ääretult mõnus metsik oaas ja parim leevendus suurele rohelusevajadusele. Sellest pargist on saanud meie laiendatud hoov, kuhu suvel oma kola laiali vedada ja sünnipäevi pidada. Lisaks olen saanud metsaskäigu saaduste tüütud puhastustööd seal korda saata, selle asemel et kööki lagastada.
Sügiseti on park täis õunu ja ploome, nii et kes ees … see ongi ploomidega mees! Lisaks tõstavad naabrid pappkastides ka muid aiasaadusi väravate ette. Meie majas elab üks tädi, kes peab oma sõbraga väga ainelist kirjavahetust ehk nad jätavad teineteisele väravaposti külge pakikesi. Põhiliselt sisaldavad kotikesed söögikraami, aga leidub ka eluks vajalikke tarbeesemeid.
Maja taha on korteriühistu aktivistist esimees lasknud paigaldada modernsed ronimisrööpad, aga võimelda saab ka sellessamas pargis nõukaaegsel metallist vaibakloppimisehitisel/puul. Nii on õnnestunud meil tunnistada naabrite mitmekülgseid treeningkavasid, kuigi viimasel ajal on enamasti hiivajateks häälemurdeealised hängijad. Ja vahetevahel on seal näha ka minu kolmeaastast, kes liigub ainult koos rattaga – seda ka vertikaalses suunas.
Aitäh torisejatele!
Uue Maailma tuiksooneks võib pidada Tüdrukute poodi. Pood on üle linna tuntud lihameka, aga kuna olen juba aastaid taimetoitlane, pole see minu jaoks just erutav teadmine. Ent meie peres elavad omnivoorid saavad ribilihad sealt hambusse küll ja on väga rõõsad. Suviti on üsna tavaline, et maja tagant pargist tulles lähen poodi kas paljajalu või päevitusriietes, sest tegelikult on tore, kui kant on piisavalt omaks saanud ja muutunud kuidagi loomulikuks kodupikenduseks.
Elukeskkonnana hindan siinset vaikust, rohelust ja mõnusa anonüümsuse kombot väga.
Kesklinna kohta on meil ääretult vaikne ja rahulik, kohvikud ja inimtsentrumid peaaegu puuduvad. Ka siinse aasta tippsündmuse, Uus Maailma festivali ajal saabub öörahu alati ikkagi tänu ohtrale, peamiselt vanematest inimestest koosnevale torisejate koorile üsna punktuaalselt. Mis ei ole üldse halb! Elukeskkonnana hindan siinset vaikust, rohelust ja mõnusa anonüümsuse kombot väga.
