Kui sisearhitekt Kard Männili (39) sõbranna ta sügisel talisuplema meelitas, haaras naine ettepanekust kinni kui päästerõngast. Külm vesi ja kohtumine loodusega on kujunenud võimsaks vaimseks praktikaks, mis aidanud kolme lapse emal Kardil toime tulla depressiooniga ja õpetanud tundma ka elu ennast.
Loe täispikka artiklit ajakirja EMA kevad 2019 numbrist!Tekst: Elis Aunaste
Fotod: Iris Kivisalu
Eelmise aasta sügisel pidin osalema Balilt saabuva preestrinna juhtimisel veetseremooniatel. Tol hetkel ei osanud ma veel aimatagi, kui sügavaks saab mu ühendus veega. Tseremooniameistri oli Eestisse kutsutud mu Balil elanud sõbranna Kadi ja veel enne kui tseremooniad pihta hakkasid, helises mu telefon. Telefoni teises otsas sõbranna Kadi, kel oli hinge peal eelmisel päeval nähtu. See oli kuulus veesõber Evelin Ilves ise, kes tol päeval Kadiga mere ääres jalutades justkui muuseas oli poetanud, et “ma käin veel kähku vees ära ja siis lähme kohvikusse”.
Merevesi viimastel septembrikuu päevadel ei tõotanud muud kui kõhedakstegevat enesepiitsutamist, aga seal see kartmatu naine oli – mõnuga merre kõndimas, teised naised juhtuvat vaikides tunnistamas. Järgmisel päeval heliseski mu telefon, et edastada sõbranna Kadi lakooniline otsus. “Nüüd on nii, et meie sinuga hakkame iga päev koos meres ujumas käima.” Nii lihtsalt see algaski.
Loe edasi ajakirja EMA kevad 2019 numbrist!
