“Vabandage,” pöördus 200-kilone must mees mu poole. “Teie laps sööb oma saabast.”
Jalutasin Mirjamiga mööda New Yorgi ülerahvastatud tänavaid. See tähendab, mina jalutasin ja Mirjam niheles rohelises kärus, mille mõned kuud varem olin Singapurist ostnud. New York on täis ahvatlusi, enamasti söödavaid. Olin ühe restorani välisuksel rippuvat menüüd liiga kauaks jõllitama jäänud ega pannud tähele, millega Mirjam samal ajal tegeles.
Mis selle lapsega ikka juhtuda saab, kui teda kogu aeg ei valva, eks ole? Ta on rihmadega käru küljes ning kukkuda pole kuhugi. Ometi ei suuda ka kõige vingemad turvarihmad titte tema enese eest kaitsta. Seal ta tõepoolest istus, väike rõõmus Mirjam, saabas otsapidi suus, nagu oleks see pulgajäätis, mitte porine jalats.
Mulle meeldib reisida. Eriti New Yorki. Kui Mirjam sündis, tundsid sõbrad mulle kaasa.
“Vaene mees, sa ei saa Riigagi sõita, mõnest ägedamast paigast rääkimata,” patsutasid nad mind kahjurõõmsalt õlale. “Tuleb Puhjaga leppida või kus see ämma talu sul asubki.”
Ainuüksi sõprade meelehärmiks pakkisime naisega juba 9-kuuse Mirjami lennukisse ning põrutasime mitmenädalasele Aasia-reisile. Edasi Berliin, siis Manhattan, või kuidas see kuulus laul käibki. Ükskõik, kuhu reis ka viis, laps oli alati kaasas. Kui Joosep sündis, reisisime juba neljakesi.
Võib-olla on see eneseõigustus, kuid ma usun tõemeeli, et laps suudab reisi isegi siis nautida, kui sellest täiskasvanuna midagi ei mäleta. Mina olen käinud näiteks Ungaris, seal tegelikult käimata. Mu ema on hariduselt ungari filoloog ning kui oli vaja Budapesti lennata, ei seganud teda isegi Mihkel Raud, kes tema kõhus ringi hulpis.
Mõistagi ei mäleta ma oma “esimesest” reisist midagi, kuid Ungaris käinud inimese tunne on mul ikkagi. Või, noh, vähemalt võin väita, et olen Budapestis viibinud.
Kui sulle meeldib Üllar Jörbergi muusika (kellele ei meeldiks!), tead suurepäraselt, et see on imeline maailm, kus me elame. Isiksus kujuneb mäletatavasti välja esimese kahe aastaga. Mida rohkem laps sel ajal kaugete kultuuridega kasvõi riivamisi kohtub, seda täiuslikum inimene temast saab. Nii ma end iga kord lohutan, kui lapsed lennukis ülejäänud reisijaid terroriseerivad, need mind pilkudega tappa püüavad, ja mina käsi laiutades üle salongi hõikan: “Mida te tahate, et ma teen? Topin lapsed peadpidi kempsupotti?” Sellise lause peale jäävad ka kõige sõjakamad kaasreisijad vait, kuigi kunagi pakkus üks poola vanamees end suisa appi, kui oma lapsed WCst alla lasta ähvardasin.
Kõik mu kolm last on kõvasti mööda ilma rännanud. Vanem poeg vähem, sest tema sündides olid piirid küll lahti, ent võimalused neid ületada ahtakesed. Mirjam ja Joosep on aga maakerale sõna otseses mõttes tiiru peale teinud. Alguses pidasin Mirjami õhkutõusmiste ning maandumiste kohta arvet, aga kusagil kaheksakümne juures lõin käega.
Ma ei tea, kui suurt rolli mängib selle juures reisimine, ent mu lapsed on eksootilistele toitudele palju avatumad kui nende eakaaslased. Mis aga veel olulisem: teise naha- värviga inimest Viru tänaval kohates ei pista kumbki näpuga näitama. Inimesed on erinevad, teavad nad juba maast madalast.
Eestlane on harjunud, et ülejäänud ühiskond tema lapsele viltu vaatab. Mujal maailmas suhtutakse lastega inimestesse märksa sõbralikumalt ning ainuüksi see on hea põhjus lapsed lennukisse pakkida. Lastega perede ees kummardatakse isegi nii armututes linnades nagu New York City või Hong Kong. Eriti viimases, sest too asub teatavasti Aasias. Sealkandis on lastel vaata et jumalik tähendus, väga võimalik, et mingitel kultuurilis-religioossetel põhjustel. Vähemasti on selline minu kogemus. Aasia templeid külastades pean alati lapsed sülle haarama, kui lähenevat hiina turistide gruppi näen. Vastasel juhul varastatakse nad lihtsalt ära.
Kord oli mul tükk tegu, et Mirjam mingi mongoolia vanamuti käest tagasi saada. Tädike rabas mu tüdruku raudsesse haardesse ja pistis valju häälega kriiskama, justkui oleks maast sada dollarit leidnud. Eks Mirjam olegi paras kullatükk. Või panevad kõik euroopa lapsed aasia mooridel vere kuidagi teistmoodi käima, ega mina tea. Üldiselt tasub Aasias reisides lastel silm peal hoida. Pahatahtlikkust kohtab sealkandis harva, ent ka heasoovlik mutike on võimeline lapse puruks pigistama.
Loe edasi Mihkel Raua uuest raamatust “Isa”!
