Isadus. Keegi ei ole selleks valmis, isaks olemist ei ole võimalik kusagilt õppida, kõik alustavad ühtviisi nullist. Isaks ja seeläbi ka inimeseks kasvamise käänulisest teekonnast kirjutab kahe poja isa, kirjanik Olavi Ruitlane (49).
Tekst: Olavi Ruitlane
Illustratsioon: Anneli Akinde
Ma ei usu eeskujudesse. Kui miski saab abiks olla, siis ainult iseenda lastetuba. Kui mul on olnud turvaline, kui ma olen olnud hoitud ja armastatud, siis olen ma inimesena tervem ja mul on oma järglasi lihtsam hoida ja armastada.
Pisut on muidugi ka looduse organiseeritud. Teadlased on leidnud, et värske isadus paneb mehe organismi naissuguhormoone tootma. Prolaktiini. Prolaktiin on hormoon, mis stimuleerib rinnanäärme kasvu ja funktsiooni ning kutsub esile laktatsiooni. Ja östrogeeni, mis reguleerib naissoo bioloogilisi ja füsioloogilisi funktsioone, aga ka väliseid loomulikke anatoomilisi eripärasid. Mehed muutuvad koduhoidvateks östrogeenikonservideks, aga samas ei tasu sellist tanksaabastega „eite“ laste mänguväljakul torkida — testosteroon ongi tühikargamiseks, östrogeen on palju hirmsam asi, puhas agressiivsus, poegadega emasloomast ohtlikumat pole.
Ühesõnaga laps, see armas, väike, kaitsetu, hammasteta, lalisev parasiit imeb end sulle külge, muudab su härdaks poolmeheks ja seejärel kaaperdab täielikult. Juba kuskil seal läheduse loomise ja usalduse tekkimise alguses. Ja juba sa võtad vastutuse, pead kasvatusplaane. Kuigi trikk on selles, et see, keda siin kasvatatakse, oled sa ise. See väike ellujäämis- ja kasvamismasin vajab alustuseks ainult toitu ja meeldivat ning „äratinistatud“ hoolduspersonali.
Murdumise aastad
Võtsin oma esimest poega nagu imet, olin tema jaoks rohkemgi kui olemas, armastasin nii, nagu varem polnud armastanud, ja olin ka ise armastatud nii nagu mitte kunagi enne. Poisi kuueaastaseks saades toimus peres väga keeruliselt kulgenud lahutus, seni lähedane suhe lapsega hägustus ja järgmised kuus aastat, mil olime teineteisest eemal, küll põgusate kohtumistega, ei olnud minu elu kergemad. Ega ka lapse. Ta tuli minu juurde tagasi 12aastasena. Oli ikka veel täiesti laps, aga enam mitte see puhas valge leht, vaid juba piisavalt kortsutada saanud. Veel korraks, vähemalt pealtnäha, taastus usalduslik ja mõnus suhe, ime otsekui jätkus, üliinimlikke pingutusi tehes saime koos hakkama vahepeal tekkinud koolimahajäämusega, ja siis, kui kõik näitas rohelist tuld ja ma vaatasin endale jälle peeglist otsa õnnestunud ja rahuloleva isana, tuli järsult peale poisi murdeiga.
Edasi kartsin ma telefonihelinaid ja võõraid numbreid, neid võis tulla nii noorsoopolitseist kui ka erakorralise meditsiini osakonnast, nii alaealiste asjade komisjonist kui ka direktorilt koolist. Kartsin postkasti vaadata ja kartsin ka uksekella, sest nii jõudsid koju tähitud kirjad …
Istusin öid Facebookis ja kaardistasin oma lapse teekonda, saatsin nädalavahetuse jooksul 40 vastuseta jäänud SMSi. Helistasin poja sõpradele, autovõtmed laua peal, sest varem või hiljem tuli sõita ja ta räbalas seisukorras kas siis noorsoopolitsei või paremal juhul mõne sõbra juurest peale võtta, koju sõidutada ja uuesti üles putitada.
Ma ei karjunud kunagi ega löönud. Sa ei löögi kedagi, keda sa armastad. Lihtsalt rääkisin ja poiss vaikis. Lugematuid kordi. Ma olin enda meelest teinud kõik, mis minu võimuses, ma armastasin ja enesele teadvustamata nõudsin seda pojalt vastu. Kõik, mis oli algusest peale olnud lihtne ja enesestmõistetav, ei olnud korraga seda enam. Lõpuks ma kalestusin, ja see oli vaat et kõige jälgim tunne, mida ma elus olen tundnud. Ma tegin veel nägu, aga sisimas ma enam ei hoolinud. Mul oli ükskõik. Ka siis, kui pea täiskasvanud laps oma asjad pakkis ja mulle head aega ütles. Otsustas sõprade ja ühiselamu kasuks, ning läks.
Tagantjärele vaadates ma ju mõistan, et murdeiga ei ole murdumine ainult lapse füüsises, vaid see hõlmab ka nii sotsiaalset, käitumuslikku kui ka kõiki muid spektreid. Ja mitte ainult laps ei ole murdeea käigus murduma sunnitud, loodus on ette näinud, et ka mina lapsevanemana teen selle läbi selleks, et laps saaks iseseisvalt minna, et ma ei klammerduks ega takistaks tema iseseisva elu algust. Loodus ongi karm.
Ime muutumine
Kuhu aga jäi mu väike ime, see, keda ma kuus esimest eluaastat muinasjuttudega magama panin, kuhu jäi see tüüp, kes kaheksakuuselt kõndima ja kolmeaastaselt abiratasteta jalgrattaga sõitma hakkas? Või kus on see väike mees, kes pipratoosi lauale keeras ja seejärel endal silmad musta pipart täis puhus, nii et mul ei jäänud muud üle, kui need oma suuga puhtaks pesta? Ma mäletan seda imemeest, kes püüdis kuueaastaselt kahekilose haugi ja kes käis kaasas mu raamatukoguesinemisel ja joonistas terve see aja mu kõrval paberile kahe udaraga lehma …
Ime lihtsalt transformeerus mulle esmapilgul arusaamatusse olekusse. Poiss sai sel suvel autojuhiload ja lõpetas kooli. Tal on töökoht ja täiesti normaalne sissetulek. Ta hoolib endast, tal pole praeguseks juba mitu aastat politseiga pistmist, tal on juba pikemat aega imearmas tütarlaps, kelle ta on suutnud elus esikohale seada. Ja me oleme pärast keerulisi aegu jälle teineteise jaoks olemas. Imet kui palju …
Ma ei tea, võib-olla ma ainult tahan nii mõelda, aga mulle tundub, et armastus, mis talle osaks on saanud, ei ole kuhugi kadunud, see on temas jätkuvalt olemas ja see ta lõppkokkuvõttes kõigest läbi tiriski. Head võidavad alati.
Tere, isa!
Mul pole isa kunagi olnud, vanemad lahutasid, kui ma olin kahene, niisama vana, kui mu pisem poeg praegu. Mind kasvatasid vanavanemad ja oma bioloogilise isaga tutvusin lähemalt, kui olin kakskümmend üks. Hääletasin autoga Võrust Tartusse, läksin vastu ööd isa ukse taha ja lasin kella. Uks jäi suletuks, läksin teisele poole maja, ronisin rõdusid pidi kolmandale korrusele ja astusin tuppa. Teisest toast kostis minu tekitatud lärmi peale kolinat ja vandumist, siis ilmus ukseavasse habetunud mees, trussikute väel ja suur kaigas käes. Küsisin, et kas ma saan nüüd lõpuks kõik temalt saamata keretäied kätte, mille peale tal kaigas käest kukkus.
Ei saanudki me kunagi päriselt isaks ja pojaks. See aeg oli möödas, selleks ei olnud meil enam kasvuruumi, elasime küll mitu aastat koos, olime sõbrad, aga see sõpruski jäi hapraks. Ju ma ei saanud tal enam östrogeenitaset üles. Korra tõin jõulude ajal koju kuuse, lihtsalt, et mõnus oleks, isa irvitas, et ärgu ma nii peeneks mingu, temale piisanuks pudelistki, kui see rohelisse paberisse keerata. Uurisin teda hoolikalt, nagu ma kõiki inimesi uurin, inimesed on huvitavad, aga ma ei leidnud ta juures miskit, mida mul juba ei olnud või mida ma oleksin tahtnuks temalt endale inimeseks olemise jaoks üle võtta. Samas meie õhtuseid malepartiisid igatsen ikka vahetevahel taga.
Varastatud laps
Mu esimesed mälupildid ulatuvad teise eluaasta lõppu, kolmanda algusse. Noorem poeg on praegu sealmaal. Kaheaastane laps ei peaks saama ülejäänud ellu kaasa mälupilte, ja kui see juhtub nii vara, siis on need enamasti traumad. Mu vanema poja esimesed mälestused endast on nelja ja pooleselt. Aga minul … taksopeatus Tartus vana bussijaama kõrval, suured punased bussid. Habemega mees, keegi naine ja mina. Kõrgendatud helid. Mees üritab minuga suhelda. Teine pilt. On suvi, ma olen tädi juures, istun õues suures plekist mänguautos, väravast siseneb võõras habemega mees, naeratab, ulatab minu poole midagi paberkotis, ma küünitan seda võtma, mees haarab minust kinni, tirib autost välja ja jookseb minuga hoovivärava poole. Tädi karjub täiest kõrist, ta nägu on tundmatuseni moondunud. Kolmas. Võõras korter, väljas on valge, kardinad on akende ees. Põrand on täis mänguasju, toas on üks väike tüdruk, keegi naine ja seesama võõras habemega mees. Neljas. Kahekorruseline maja, põrand on täis klaasikilde, jälle üks väike tüdruk. Kaks naist räägivad minust. Ma saan aru, et mind ajab jälle taga see pagana habemega mees. Viies. Olen maal, maavanaema juures. Mängin kruusatee läheduses, tuleb takso, peatub, autost ronib välja keegi naine ja astub minu poole. Vaatan selja taha, seal on soolasambaks tardunud maavanaema. Naine haarab minust, rabab mu sülle ja jookseb auto poole. Maavanaema karjumine. Mind pannakse auto peale, kohale jooksnud vanaema käsi jääb peaaegu auto ukse vahele. Vanaema karjumine. Takso võtab paigalt, taksojuht kardab. Keegi annab talle raha. Autos on kolm inimest, ma oleks neid nagu kusagil näinud.
Pärast lahutust jäin mina isale, õde emale. Veidi hiljem läks minu pärast kisklemiseks, olin korraga mõlemale poolele vajalik, siis virutati mind järjepanu üksteise tagant pihta ja peideti Eestimaa eri paigus. No ikka palju kordi tuli rännata, kaugeltki kõike ei mäleta ka. Eks mu ülesleidmine võttis nii ühel kui teisel poolel alati mõnevõrra aega, nii et uus „röövel“, olgugi et mu enda liha ja veri, oli mul selleks ajaks juba meelest läinud ja alati tuli mind pihta panema minu silmis keegi tundmatu.
Kohus jättis mu viimaks emale, edasi kasvatasid mind suuremalt jaolt linnavanaema ja linnavanaisa. Selleks hetkeks olin vanaema sõnul seisus, kus veetsin suure osa päevast laua all, pea põlvedel, käed kõrvade ümber ja ainult „koogutasin“ ümisedes edasi-tagasi. Ema oli ka ikka olemas ja okei, elasid õega kitsukeses kõrvalkorteris, aga ta oli pikad päevad tööl ja ju mulle ei saanud teda juba seetõttu piisavalt.
Järgnes rahulikum periood, üksikud mälupildid, mis on helged. Kooliga algas kõik otsast peale. Koolis sai peksa, sest vanavanemate range kasvatus tähendas isolatsiooni ja igasuguse sotsiaalse suhtluse puudumist omaealistega, kodus peksis vanaisa üle, kuna koolis olid asjad korrast ära. Saadi, mida taheti. Mõni aasta hiljem hakkasin juba ise peksa andma, algul lõin koolis piinajatel näod üles, edasi tänaval – siis enam vahet ei olnud, kas pekstav oli süüdi või süütu, kes seda minult kunagi küsinud oli? Eks maksin kätte. Ja esimest korda elus oli mul ringkond, kes mind aktsepteeris ja tunnustas, see aeg-ajalt hõrenes nende arvelt, kes vangi või kolooniasse sattusid, ja samas pidevalt täienes sealsamas tänaval jõlkuva kaadri arvelt.
Edasi käisin sõjaväes, tagasi tulles mõistsin, et mu senistel eluviisidel on suhteliselt lühike perspektiiv, ja meenus, et mul on isa, õlekõrs, kes võiks aidata ja kelle juurde ma siis mõni päev hiljem rõdusid pidi kohale ronisin.
Uuele ringile
30aastaselt sain ise isaks. Sisuliselt anti mulle sellega ootamatult täiesti uus lapsepõlv, võimalus elada see hall osa oma elust tagantjärele paika ning alateadlikult ma seda võimalust ka kasutasin. See väike tüüp tegi mu korda, mängeldes – lihtsalt mul oli korraga rohkem lähedust, armastust, tähelepanu ja tunnustust kui eelneva elu jooksul kokku. Ei kahtle, et mul oli last sama palju tarvis kui temal mind. Kui mitte rohkem. Ma olin tänu temale esimest korda päriselt tugev. Tagantjärele mõtlen, et võib-olla ma tekitasin need murdeea raskused talle sellega, et tema peal oma lapsepõlve läbi mängides ei näinud piisavalt selgelt tema unistusi ja soove. Ei tea, aga mis seal enam …
Novot, aeg läheb kiiresti, ja siis ta juba võtab kätte, saab täiskasvanuks ja põhimõtteliselt vallandab su. Game over! Loomulikult tekib sisemusse mõneks ajaks tühik. Kraater.
Ja siis, täiesti õigel ajal, tuli teine laps. Jälle poeg, 17 aastat hiljem. Ootasin ja teadsin, mida oodata, nüüd olin isaks olemiseks valmis. Nabaväät, mekoonium, paar gaasivalu, hambad, kaheksakuuselt jalad alla, sõnad suhu …
Läks teisiti. Paari asemel paarkümmend tuhat gaasivalu, iga hammas tähendas nädalapikkust undamist ja unetuid öid. Oli esimesed ajad rohkem ema poole, mind kuidagi silmanurgast aktsepteeris. Musta töö jaoks ma muidugi kõlbasin, okset kokku korjama või et mind täis pasandada. Me nagu ei sobinud teineteisele, ma olin veel pisuke kalestunud, vanema poja elluastumistrauma ei olnud minust veel läinud. Nii ta muudkui kasvas ja ignoreeris mind järjepidevalt, mina ei hakanud talle pugema ka, andsin endale aru, et seekord võibki rahulikumalt võtta, mul pole ju vaja lapsepõlve veel üks kord läbi mängida, ma olen korras, mul on ammuilma minevikuga sada rahu tehtud.
Nii et ta ootas vist kannatlikult pea poolteist aastat ära ja kui talle selle ajaga sobivamat isa ei antud, võttis mu ikkagi ette. Nüüd on kõik hästi ja rohkem. Ma tunnen end jälle olulisena, mu mõttetu aeg on taas kord sisustatud, ma ei saa ega tahagi tööd teha. Milleks, kui mu elus on praegu tähtsamat. Praegu harjutan poissi lasteaiaga, see tähendab, et käin esmaspäeva hommikuti muusikatunnis, mõni teine päev mõnes teises tunnis, pärast teen liivakastis kogu lasteaiarühmale liivakooke ja lapsed tallavad neid suurima mõnuga puruks. Käin jälle nii tihti loomaaias, et loomad tunnevad ära. Ainult selja taha ei ole isu vaadata, seal on kujuteldav tilgutijalg, voolikud ja läikivad pudelid, ühel pool prolaktiin, teisel pool vana hea östrogeen.
Hea lugeja,
loodan südamest, et loetud artikkel inspireeris ja pakkus uusi arendavaid mõtteid. Ajakirja EMA missioon ju ongi toetada uue aja emasid ja isasid vastuokslike valikute ja lõputute väljakutsete virvarris, et võiksime üheskoos kasvada teadlikumaks lapsevanemaks, partneriks, isiksuseks. Oluline samm iseendaks saamise teel on olla kohal. Usume, et seda on hõlpsam ja tervislikum teha silmi säästvasse kiirgusevabasse paberajakirja süüvides. Kui tunned, et meie väärtused Sind kõnetavad ja soovid rahulikult ka ülejäänut ajakirja nautida, siis telli EMA ja toeta meie ettevõtmist SIIN.
Merle Liivak
Ajakirja EMA peatoimetaja
