Mida on tänapäeva inimesel õppida iidsetest paastukommetest, mida on praktiseeritud pärimusmeditsiinis, vaimsetes õpetustes, eri religioonides ja kultuurides? Väga palju, sest paastu kui teadlikku keha puhastamist ja vaimu turgutamist vajaksime me aeg-ajalt kõik.
Tekst: Marika Makarova
Illustratsioonid: Kerttu Kruusla
Mõnele tähendab paast askeetlikku külma vee peal virelemist, teisele vaid õhtusöögi ärajätmist. Mõne jaoks võõrkeelset sõna detox (detoksikatsioon), teise jaoks religioosset kasinust. Õige, teadlik ja tasakaalus paastumine seob kokku nii kehalise kui ka vaimse.
Kehaline paast
„Paastumise üks eesmärke on anda seedimisele koormusvaba aega. Tiibeti pärimusmeditsiini kohaselt vananeb keha peamiselt kahe protsessi mõjul: hingamine ja seedimine. Seetõttu soovitatakse keha vanumise vastu erinevaid hingamisharjutusi ning keha noorendamiseks ja haiguste ennetamiseks paastumist,” tutvustab Pärnus asuva Tiibeti meditsiini keskuse Men Ling terapeut Silva Soobik. „On ju tänapäeva teaduski tõestanud, et aeg-ajalt paastumine täiskasvanueas ergutab keha tootma uusi kvaliteetseid tüvirakke, misläbi väheneb ka südame-veresoonkonna haiguste, diabeedi, kasvajate ja muude tõbede oht.”
Ent ükski paast ei tohiks keha lõhkuda, selle tasakaalu ja energiaid paigast ajada ning inimest üle mõtlema panna, närviliseks või tigedaks teha. Seepärast vähendatakse näiteks Tiibeti traditsioonilise meditsiini noorenduskuuris Chud Len toidukordi sujuvalt. Kõigepealt jäetakse ära üks, paari päeva pärast kaks ja edasi juba kõik söögikorrad, rakkude toitmiseks võetakse aga kindlasti ravimtaimede ja mineraalainete preparaate.
Silva räägib, kuidas nad abikaasa Kaidoga, kes on samuti Tiibeti meditsiini terapeut, kohtasid Nepalis Tiibeti kogukonnas sealse vanadekodu väga eakaid elanikke, kes olid tulnud nädalaks templisse Chud Leni tegema. Mediteerisid, kerisid kogu päeva mantraid, jõid vahepeal kuuma vett ja võtsid ravimtaimekuulikesi.
„Kui kehale süüa üldse mitte anda, muutub see tühjaks ja seal hakkab nii-öelda lõõtsuma tuuleenergia, mis võib puhuda lõkkele ka varjatud põletikud. Tavaliselt saab keha haigusprotsessidega ise hakkama, kui me aga näljutamise või muu kehavaenuliku tegevusega tuule paigast ajame, võib haigus ägeneda ka tükk maad hiljem ning inimene ei tule selle pealegi, et põhjuseks on pool aastat varem valesti peetud paast,” selgitab aastaid paastulaagreid korraldanud, paastumist uurinud ja ise paastu pidav terapeut.
Paast ei tohi muutuda piinarikkaks eneseületuseks, vaid peab olema meeldiv ja rahulik protsess, mis annab, mitte ei võta tasakaalu.
Vaimne paast
Sama kinnitab Püha Johannese kooli õpetaja Marrit Andrejeva, kellel õigeusupaastumise kogemust ligi kaks aastakümmet. „Paastuga seoses räägime me ikka meelemuutusest, mitte meeleheitest. Kui sa mõne menüüst välja jäetud toidu asemel oma ligimest või iseennast järama hakkad, on midagi valesti,” märgib ta.
Õigeusupaastus on toidupaast meelepaastu teenistuses. See on aeg, mil pilk suunatakse nii iseendasse kui ka oma ligimesele, et märgata teist inimest ja avastada see, kes sa tõeliselt olla võiksid. See on aeg mõelda ajatutele väärtustele, et treenida endas musklit märgata üleliigset ja tarbetut, mida sa ballastina kaasas kannad. Ning maisemal tasandil hüljata mõni sõltuvus ning vaadata, mis juhtub ja mida sa tunned, kui talitad harjumuspärasest teistmoodi või jätad ära mõne asja, mille järele isutab.
Naer suunurgas, meenutab Marrit noorpõlvesõbrannat, kes ütles paastu ajaks lahti limonaadist, mis talle hullupööra maitses, ehkki selles polnud ühtegi toiduainet, millest loobuma peaks. Ja seejärel räägib loo oma vanemast pojast, kui too kümne aasta vanusena otsustas ema-isa paastuajal loobuda mängimast „Angry Birdsi”.
„Igasugune loobumine on vaimne protsess, sest loobumiseks tuleb oma vaimuga tööd teha,” märgib ka Silva Soobik. „Tänapäeva ihadele, tarbimisele ja naudingutele orienteeritud maailmas pole see kerge. Meelepaast on ka looduses ringiuitamine ja puhta õhu hingamine. Või vaikimine, et vabastada igapäevasest koormusest oma kõneorganid, mis tähendab sedagi, et sa sotsiaalmeedias ei toksi ega räägi. Päris põnev on jälgida, kuidas vaikides ja meediapaastus olles hakkab ka mõtetes üha vaiksemaks jääma, nii et võib-olla vupsab pähe mõni enda omagi!”
Silva soovitab paastu ja muulgi ajal, eriti kui tunned end jämedakoelise tükina, teha 5–10 minutit tühja keha visualisatsiooni. Kujutad ette, et oled täiesti tühi, sul pole ei skeletti, elundeid ega lihaseid. Sa paistad täiesti läbi. See teeb pea mõtetest tühjaks ja annab ajule hea impulsi vanadest ühendustest lahti lasta.
Suur paast
Meie põliskultuuris ei ole paastupidamise traditsiooni. Elati ju kasinalt kogu aeg ning kevadel, mil juurikad, vili ja soolaliha hakkasid aidast otsa lõppema, polnud toiduga niikuinii priisata. Kevade algust, looduse elujõu ärkamist ja taasloomist tähistati aga küll. Urbekuu ehk märtsi 25. päeval, marjapunapäeval. Küpsetati suuri ülepannikooke või laiu karaskeid ning joodi marjapuna ehk punast viina, veini, õlut, toorest muna või söödi jõhvikaid, sest siis ei põletavat päike suvel mustaks ega söövat sääsed. Sellest päevast peale ei tohtinud hommikuti välja minna ilma linnupetet ehk kolme suutäit võtmata. Päeva kristlik nimetus paastumaarjapäev lisati rahvakalendrisse hiljem.
Kirikukalendris ongi just kevad pikima paastu aeg. „Nelikümmend päeva kestev suur paast enne ülestõusmispühi on aeg, mil lähed justkui oma sisemistesse salajastesse ruumidesse ja teed seal kevadpuhastuse. See on enda taassuunamine argipäevarajalt ajatutele teemadele, millele kehaline paast kaasa aitab,” mõtiskleb Marrit Andrejeva.
Nädal enne suure paastu algust on lihaga hüvastijätmise pühapäev. Viimast paastueelset nädalat kutsutakse võinädalaks ehk maaslenitsaks, kuhu jääb ka meie rahvakalendri vastlapäev. See on rõõmus piima- ja munatoodetega hüvastijätmise aeg, mille lõpetab andeksandmise teenistus pühapäeva õhtul, kus nii andeks palutakse kui ka antakse. Marriti sõnul ei alga paast mitte külmiku tühjakstegemisest, vaid enda võimalikult puhta lehena häälestamisest. Ja siis järgmisel päeval, alati esmaspäeval, algabki suur paast.
Sarnane kombestik on ka õigeusklikel setudel. Nemad peavad kaheksa päeva enne suurt paastu hingedepäeva ehk surnuaiapüha, neljapäeval paabapraasnikku ning pühapäeval suure paastu saabumist märkivat maaselitsat või maasenitsat ning andeksandmise pühapäeva.
Paastumiseks on pea iga aeg hea
„Nõnda nagu kasitakse kevadel puhtaks tühjaks saanud keldrid ja tubadeski võetakse ette suurpuhastus, nii peaksime sama tegema oma kehaga,” tõdeb mitme tuhande aasta vanust Tiibeti meditsiini tundma õppinud Silva. „Just kevad on parim aeg anda talvel täistuuridel töötanud seedimisele puhkust, et saada üle jõuetusest ja väsimusest, puhastuda talve jooksul kehasse jäänud jääkidest ning „sulatada” sinna kogunenud ja energiat kurnav külm ja lima.”
Mõistagi ei tähenda see seda, et kui kevadise kehapuhastuse maha magasid, pead järgmist kevadet ootama jääma. Vanad kogemuspõhised õpetused peavad paastumist kohaseks igal aastaajal, välja arvatud hilissügisel ja talvel, mil seedetuli on kõige tugevam, et meil oleks jõudu hakkama saada nii krõbeda pakase kui ka vinduva niiskusega. Kui sa siis seedetule paastudes küttest ilma jätad, hakkab see põletama ja ründama keha ennast.
Paast – mil tahes sobival ajal – võib tähendada kas või üksnes seda, et jätad kord nädalas ühel päeval õhtusöögi söömata. Kui nälg kipub siiski silmanägemist võtma ja ajab harja punaseks, on päästerõngaks klaas lonkshaaval joodud sooja köögiviljapuljongit või vürtsiteed törtsu piimaga. Paast võib tähendada ka seda, et loobud mõneks ajaks looma- või linnulihast, kalast, piima- või munatoodetest ning asendad need muu söögipoolisega: õli, avokaado, hummuse, kõikvõimalike taimsete leivamääretega, letšo, baklažaani-ikraa, läätsede, kaun- ja teraviljadega. Või kas või seda, et unustad valge jahu ja suhkru. Võimalusi paastuda on otsatult.
Andkem siis aeg-ajalt kehale puhkust ja vaimule selginemist. Või nagu nii ilusasti ütleb Marrit Andrejeva: „Paast on nagu oma sisemise toa tuulutamine, akendelt kardinate eest tõmbamine ning värskendava ja puhastava valguse sisselaskmine.”
Loe Tiibeti meditsiini paastusoovitusi ajakirja EMA 2020. aasta kevadnumbrist.
Hea lugeja,
loodan südamest, et loetud artikkel inspireeris ja pakkus uusi arendavaid mõtteid. Ajakirja EMA missioon ju ongi toetada uue aja emasid ja isasid vastuokslike valikute ja lõputute väljakutsete virvarris, et võiksime üheskoos kasvada teadlikumaks lapsevanemaks, partneriks, isiksuseks. Oluline samm iseendaks saamise teel on olla kohal. Usume, et seda on hõlpsam ja tervislikum teha silmi säästvasse kiirgusevabasse paberajakirja süüvides. Kui tunned, et meie väärtused Sind kõnetavad ja soovid rahulikult ka ülejäänut ajakirja nautida, siis telli EMA ja toeta meie ettevõtmist SIIN.
Merle Liivak
Ajakirja EMA peatoimetaja