Iga naine, iga ema, iga tee ja lugu on isemoodi ja sellisena õige ja oluline, kirjutab kahe lapse ema, luuletaja ja folkloorihuviline Veronika Kivisilla.
Autor: Veronika Kivisilla
Pilt: Madonna Litta, Leonardo da Vinci, Ermitaaž
Artikkel ilmus EMA avanumbris 2018. aasta septmbris.
Täpselt 18 aastat tagasi ootasin oma esimest last. Olin tütre sündides 22aastane ja üsnagi ebaküps, ebateadlik ja ebakindel. Seda oskan öelda tagantjärele. Algas teekond, mille üle on põhjust olla lõpmata tänulik: emaks kasvamine nüüdseks peaaegu täiskasvanud tütre ja temast viis aastat noorema pojaga. Aega ja põhjust emaduse üle mõelda on olnud üksjagu.
Spocki vaimus ja töötähe kannul
Mis hetkel õigupoolest emaks saadakse? Kummaline, aga lapse sünd ei pruugi sugugi märkida seda hetke, mil naisest saab ema. Üht vastust, üht teed ei ole ega saagi küllap olla. Lugesin hiljaaegu Aafrika hõimust, kes arvestab emadust ja lapse sündi hetkest, mil tulevased vanemad loovad koos laulu lapsele, keda nad siis alles eostama asuvad. Samas on emasid, kes vist päriselt emaks ei saagi – laps või lapsed on küll sündinud, kuid see osa elust kulgeks justkui paralleelselt muu ja nende jaoks tähtsama eluga, ja need kaks rööbitist joont ei puutugi omavahel kunagi kokku.
Arhetüüpne ürgema on väekas, teadlik, intuitiivselt tark, pehme, hell – ta hoiab elu ja loob seda üha uuesti ja uuesti. Võiks eeldada, et ta elab igas naises. Küllap kannamegi endas seda iidset arhetüüpi, mõnikord on ta aga nii sügavale peitunud, et me pole ta olemasolust teadlikudki. Emadus on ühekorraga universaalne ja väga individuaalne. Seepärast saab iga naine peegeldada ikka vaid oma isiklikke kogemusi ja mõtteid, iseenda teekonda naise ja kellele antud, ka emana, lugu, millesse nähtamatuid niite pidi jooksevad sisse igaühe oma ema, emaema ja kõigi esiemade lood.
Siin ilmneb kummaline paradoks – aeg ei tähenda alati sugugi lineaarset kulgemist ega arengut. See teeb tihti kummalisi pöördeid ja tagasikäike ning võib muuta meid ajuti hoopis rumalamaks, aremaks, usaldamatumaks elu enese suhtes. Olen selle aja laps, mil suurt osa emasid ei juhtinud nende esivanemate tarkus ega loomupärane intuitsioon, vaid pigem nõukogude kord, meditsiin ja Benjamin Spock. Oli aeg, mil põhiline täht, mis teed juhatas, oli „töö täht“.
Toonase töötava ema võis lunastada maavanaema. Neid oli vastupidi praegusele ajale ju paljudel lastel. Mul aga seda õnne polnud. Mõtlen sellele ajale ja noile tõdedele, mille vaimus üles kasvasin. Hirmutav, kui järsud on teinekord mingid katkestused. Kui kiired on uued müüdid tekkima! Kuidas muidu sai juhtuda, et järsku usuti kaljukindlalt: rase peab sööma kahe eest, sünnitama peab selili, imikut toita tohib nelja tunni tagant, las laps karjub, see treenib kopse, süles kandmine hellitab lapse ära ja nii lõputult edasi.
Õnneks on müüdid murdumisaltid, õnneks teeb see mittelineaarne aeg millalgi alati spiraalina tagasipöörde ka sinna, kust leiame üles ürgomase ja -targa, mida jäädavalt nullida on keeruline.
Jäljed kehal, õiged ja ilusad
Kui tütar 2001. aasta märtsis sündis, lendas mu maailm mingis mõttes uppi. Olin oma sõpruskonnast esimesi, kes lapse sai. Ma ei osanud oma uue kehaga, oma uue eluga esialgu üldse toime tulla. Intuitiivselt tark ürgema minus oli uinunud, õigupoolest polnud ta veel kordagi ärganudki. Nüüd aga vajas ta hädasti äratust, mis õnneks ka tuli. Kõigepealt jõudis minuni juhuslikult üks Soome film, mida olen hiljem proovinud leida, aga see pole õnnestunud, kuna ma ei mäleta pealkirja. Tegu oli meditatiivselt kulgeva filmiga naise elust ja kehast sünnist surmani.
Mäletan imeilusaid kaadreid keset Soome loodust, voolavat vett. Kümblused järvedes, saun ja naised – eri vanuses, erinevate kehadega, igaüks oma looga. Põlvkonnad koos, plikatirtsust muldvana eidekeseni. Igaüks isemoodi ebatäiuslik ja nimelt nõnda just kaunis. Aga eelkõige mäletan filmi sõnumit – kõik jäljed, mis elu kehale jätab, on õiged ja ilusad. Elu kirjutab me kehadele meie oma loo. Mäletan, kuidas see sõnum mind lohutas ja julgustas, aitas teha rahu oma kehaga, usaldada elu, anda talle luba kirjutada kehale minu oma lugu.
Olen pärast seda jälginudki inimese vananemist ja muutumist hoopis teise pilguga. Imetlusega. Tundub arusaamatu, et oli (ja mingil määral kestab praegugi) aeg, mil naised pandigi uskuma mingit tuunitud ajakirja- või reklaamiideaali. Kui palju mõttetuid komplekse on sellest sündinud! Kuidas ma olen rõõmustanud, kui üha enam naisi julgeb olla nii, nagu nad päriselt on.
Äratusi tuli järgemööda. Selgus, et mu pisike tütar on mitme asja vastu allergiline. See oli keeruline aeg, ent tagantjärele võin öelda: olen tänulik, et see meid tabas. Takistused ja tagasilöögid on olulised õppimise kohad. Algas tee ravimtaimedeni, sest mõistsin vaistlikult, et arstide ja allergoloogide soovitatud hormoonsalvid pisikese tita atoopilise naha ravimiseks ei saa olla lahendus, vaid ajutine leevendus, ja kõik see, mis maha surutud, lööb hiljem kusagilt mujalt ja veel hullemini välja.
Ma lugesin, uurisin, korjasin, kasvatasin ise. Tahtsin korraga nii väga julgeda ja usaldada olla ema. Tunda loodust, olla osa temast. Kõike seda saatis ja justkui õnnistas üks väga emalik kuju – ligi tuhat aastat tagasi elanud müstik Bingeni Hildegard. Kogenud lapsest saadik jumalikke ilmutusi, oli ta ometi väga maine naine, kelle (taime)teadmised elavad siiani. Hoolimata sellest, et ta ise kunagi emaks ei saanud, oli temas väga palju ürgemalikku tarkust. See oli aeg, mil ma teadvustasin emade ema – Maad.
Äkki laps ei arene piisavalt …
Nõnda oli mu rahutu esmasündinu hoopis suur õpetaja ja teejuht. Meenutan seda praegu isegi nostalgiaga. Mingis mõttes niivõrd puhas aeg. Nii paljust teadlikuks saamise aeg. Oma ümbruse ja toidulaua ülevaatamise aeg. Pikad jalutuskäigud lapsega ja lõputult laulmist. Kui tütar oli umbes kaheaastane, hakkasin kord nädalas Telliskivi rahvamajas tegema folklooriringi emadele ja lastele. Sain teada, et väga paljud emad ei laula, sest nad kardavad. Oma häält ja oskamatust.
Pidin palju julgustama ning seletama, et lapsel ei ole vahet, kas ema peab viisi või mitte, kas ta teab sõnu peast õigesti või ei. Oma ema laul on alati hea ja õige. Lapse kasvatamises ja temaga koos kasvamises on kindlasti keerulisi aegu, mil meie usk ja usaldus pannakse proovile, ent millest ometi tuleb see niivõrd valdav usaldamatus? Või õigemini kellegi/millegi teise, pigem mõne institutsiooni pimesi usaldamine? Sinnasamasse folklooriringi tuli kord üks naine, kelle laps oli vaevalt paarinädalane. Mõtlema pani aga lause, mille ta tulles ütles: „Ma arvasin, et pean hakkama teda juba arendama, kartsin, et kodus äkki laps ei arene piisavalt …”
Järgmine äratus tuli raamatu näol: „The Continuum Concept. In Search of Happiness Lost”, mille kirjutas autor, antropoloog Jean Liedloff pärast seda, kui oli veetnud pool aastat Lõuna-Ameerika džunglis. Ta kirjutab palju sellest, kuidas me läänemaailmas oma lapsed üle stimuleerime. Hõim, kelle juures Liedloff elas, uskus, et üheksa kuud pärast lapse sündi on justkui raseduse mõtteline jätk, mil laps vajab, et ema kannaks teda kaasas, nagu enne kandis oma üsas. Ta tuli välja ideega, et tänu sellele (enamasti linas) kandmisele, ema ihu soojuses mõnusale kaasaloksumisele ei vaevle sealsed titad iial gaasivalude käes.
Mingit „meelelahutust” nende üheksa kuu jooksul tittedele ei pakuta, sest nad ei vaja muid impulsse ega stimuleerimist peale kõige selle, mida nad ema kõhu vastas või puusal olles näevad ja kuulevad. Võrdluseks tuleb ette pilt turvahälli asetatud läänebeebist, kelle silme ees tiirleb ja vilgub värviline vidin, mis elektroonilise häälega „laulab”. Kasvab laps, kes ei oska endaga midagi peale hakata, kui tema aega lakkamatult ei sisustata. Meie aja tüüpiline ärev laps.
Egoism aitab olla parem ema
Mu poeg sündis tütrest viis aastat hiljem. Olin raseduse algusest saadik kindel ja rahulolev ja õnnelik. Usaldasin ja imetlesin kõike, mis minu kehaga toimus. Lugesin Harvardi ülikooli antropoloogi Marjorie Shostaki raamatut „Nisa. !kungi naise jutustus oma elust” ja tundsin endaski põlist väge. Sünnitasin teadlikult, osalesin protsessis, oskasin seda juba palju paremini. Ja ometi oli tarvis meditsiinilist abi. Rasedus oli läinud peaaegu kaks nädalat üle tähtaja. Platsenta ei väljunud ühes tükis ning olukord nõudis narkoosi ja kiiret sekkumist. Laps oli selleks ajaks turvaliselt isa hoolde antud.
Me elame tegelikult väga heal ja õnnelikul ajal. Meie kasutada on esivanemate kogemused ja tarkused ning samas on meil kaasaegne meditsiin, mille abi ja sekkumiseta saaks sageli nii mõnigi lugu hoopis teise ja traagilisema lõpu. Kui me vaid suudaksime neid kaht ühendada ning võimalikult targalt kombineerida! Olen sellele palju mõelnud. Siin tulevad jällegi mängu usaldus ja usaldamatus. Ikka imestan, miks nii paljud emad lapse iga pisikese nohu- või köhapojukesega arsti juurde tormavad. Hullemal juhul lähevad kohe ka käiku antibiootikumid. Tegelikult on meis kõigis vaist ja tarkus, mis soovitab jälgida olukorda, anda aega ja rahu, lähedust ja hoolitsust, tervendada leebelt ja looduslähedaselt.
Ilmselt öeldaks siinkohal, et pole ju aega, mida anda, pole võimalik! Õigus, me aeg on üsna halastamatu. Kõigilt nõutakse palju, aga iseäranis naistelt ja emadelt. Kas ei tundu vahel, et emad peaksid suutma olla täiuslikud? Tulema toime nii suurte ootustega. Olema lausa üliinimesed: edukad tööl, laitmatud välja nägema, suurepärased perenaised ja võõrustajad. Lapsed alati hooldatud, puhtad.
Jah, meie aeg on kiire ja killustav, aga seda enam tuleb vaadata, kuhu ja kuidas me seda jagame. Ma ei tunne juba ammu mingit süüd, kui ei suuda olla „täiuslik”. On hädavajalik võtta aega iseendale ja mitte kogu aeg pühenduda kodule. Tegelda oma asjadega, mis annavad jõudu ning taastavad energiat. Nii-öelda egoism aitab olla värskem ja parem ema. On normaalne olla mõnikord väsinud ja tülpinud ja isegi tige. Pole hullu, kui kodus on vahel täielik seapesa. Seda seapesa võib mõnda aega vabalt ignoreerida ja teha koristamise asemel lastega midagi toredat või hoopis muuta segaduse korrastamine nendega koos ühiseks mõnusaks tegevuseks. See võib nõuda küll pisut kavalust ja mängulisust!
Kui vaid emadel oleks aega olla kaval ja mänguline! Kui peaksin suutma sõnastada selle, mida olen lastelt õppinud, siis tahaks esimesena öelda suurelt: elamist ennast. Mõistma ja armastama elu. Neid asju üksikuna võib aga jäädagi tänutundes loetlema: nad on mu kaks parimat kaaslast, kes on kõige muu kõrval aidanud taas üles leida oma sisemise lapse. Ma oskan tänu neile jälle mängida ja olla mänguline.
Iga lugu on õige ja oluline
Ma ei püüa olla täiuslik naine ega ema. Keegi ei peaks. Mulle meeldib teisi inimesi ja nende elusid jälgida, aga proovin end mitte teistega võrrelda. Muidugi imetlen oma sõpru, kellel on neli või viis või rohkemgi last, ja näib, nagu jõuaksid nad ka kõike muud oma elus suurepäraselt ohjata. Imetlen, aga ei kadesta ega võrdle. Iga naine, iga ema, iga tee ja lugu on isemoodi ja sellisena õige ja oluline.
Oma lugu on kõige parem õpetaja, aga õppida on muidugi mujaltki: eelkõige minevikust, emadelt enne meid. Oma ajakaaslastest emadelt. Nendelt, kes on tunda saanud meist karmimaid katsumusi ning neist siiski välja tulnud. Kirjandusest – andku meile siis jõudu kas Muumimamma emalik tegelaskuju või August Gailiti „Leegitsevast südamest” Anu Maarva, kes väikeses tuultele avatud hütis kasvatas otsatus armastuses ja hingejõus üksi üles vallaspoja.
Või vaatab meile ema ürgne vägi äkitselt vastu hoopis väikesest tüdrukust nimega Iti, kes toob metsast koju kollilapse, Nukitsamehe, ja otsustab ta üles kasvatada. Emaduse tarkus ja jõud võib aga olla ka neis naistes, kes mis tahes põhjusel pole emaks saanud. Neis, kel on olnud hingesuurust kasvatada võõraid lapsi. Emadus on kõigis, kes tahavad ja püüavad elu anda ja hoida. Pole midagi suuremat ja salapärasemat, kuid samas lihtsamat ja loomulikumat kui emadus. Usalda vaid olla ema!
