Artikkel ilmus ajakirja EMA 2019. aasta kevadnumbris.
„Me oleme kõik üht- või teistmoodi katkised. Kui me endaga ei tegele ja abi ei oska otsida, läheb see valu edasi lastele,“ ütleb Pärnumaalt pärit ja praegu Hispaanias elav Eelika Maranik (38), Jasmine’i (5) ema, joogaõpetaja ja smuutikuninganna.
Tekst: Krista Kivisalu
Fotod: Anna Enström /Shine Phtography, perealbum
„Kui ma sündisin, oli mu ema äsja saanud 17. Isast mul mälestusi pole. Elasime emaga vanaema juures, kuni sain poolteist. Siis sündis vend, ema sai korteri ja tutvus mu kasuisaga. Kasuisa adopteeris mu venna ja tahtis ka mind oma nimele võtta, aga ei saanud. Muidugi kasvatas see minus juba varem tekkinud tunnet, et olen soovimatu. Perest väljaspool. Unistasin, et mul on sama nimi nagu vendadel, ja 16aastasena võtsin selle endale ise.
Mu emal on ilus ja armas hing. Ta andis endast kõik, mida võis, paremini ta lihtsalt ei osanud. Tema elu oli raske ja hinges haavad. Mäletan ta vihahooge ja järgnenud kahetsust. Mäletan, kuidas teda narriti – külas ei halastata neile, kes nii noorelt lapse saavad. Ei halastatud mullegi. Tõrjutust tundsin nii kodus kui ka koolis.
Oma raske eluga näitas ema mulle, millist elu ma endale ei soovi.
Veel halvemaks
Kui sündis teine vend, hakkas kasuisa jooma ja muutus vägivaldseks. Ta klohmis ema ikka päris korralikult. Ema ei joonud, aga oli paras näägutaja. Lapse hing ei saa vägivaldses kodus terveks jääda, aga mingi ajani võtsin kodus toimuvat kui normaalsust; seda enam, et meie kandis oli alkoholi ja perevägivalda palju. Aga ühel jaanuaripäeval – olin siis kümnene – lendas kõik pea peale. Olin sussid koju unustanud ja jooksin koolist koju neid tooma. Nägin eemalt, et vanaema on meil külas ja röögib akna peal. Köögis oli täiesti purjus kasuisa suure lihanoaga ema kõri kallal. Jooksin emale appi, kasuisa tõukas mu vastu seina, ma kaotasin teadvuse. Sel päeval otsustasin, et mina enam kodus ei ela. Ütlesin, et vanaemal on abi vaja, ja kolisin tema juurde.
Aasta pärast tuli järgmine pauk. Emal avastati Hodgkini lümfoom. Teda opereeriti, ta sai keemiaravi ja kiiritust, oli ülikõhn, juuksed langesid välja … Arstid ei andnud enam mingit lootust, soovitasid tal hakata otsima, kelle kasvatada lapsed jätta. Sisemiselt valmistus ema surema. Aga mu tädi oli olnud abielus Vigala Sassiga ja ema läks Sassi juurde Saaremaale. Kui ta sealt kolme nädala pärast tagasi tuli, hakkas ta tasapisi kosuma. Aasta pärast ütlesid arstid, et tema kehas ei ole haiguse jälgegi.
Sel suvel, kui ema oli Hiiul haiglas ja vanaema vaakus teises haiglas puusaoperatsiooni järgselt tekkinud lamatiste pärast hinge, lõppes mu lapsepõlv. Otsustasin olla tugev, saada hakkama. Olin siis 11. Kuni 27. eluaastani ei nutnud ma enam kordagi.
Kõik on seotud
Kui ema jälle kodus oli, võtsin oma kohuseks olla talle toeks. Olla korraga hea laps, mees ja isa. Samal ajal põetasin vanaema, määrisin teda Sassi segatud imerohtudega ja kuulasin ta teadmisi ravimtaimedest. Kui vanaema sai tervemaks, kolisin ema juurde tagasi. Suviti käisin emaga koos õmblemas. Algul anti mulle ainult valesti õmmeldud asju lahti harutada, järgmisel suvel lubati lihtsamaid asju õmblema ja 13aastasena oskasin juba nööpauke teha. Olen õmblusoskuse eest tänulik – sealt sain esimese kogemuse ja tõuke, mis viis mu hiljem disaini õppima.
Kõik, mis teenisin, läks emale, pere jaoks. Olime ju vaesed, vahel ei olnud isegi toiduraha. Toona kasvatas ema meid üksinda, ta oli kasuisa lõpuks välja visanud. Mõne aasta pärast sündis õde, tema isa elas meie juures mõnda aega, aga siis jäi ema jälle üksi. Hästi tore mees oli, aga mu ema oli püsisuhte jaoks liiga katki.
Olin kinnine laps. Ei lasknud kedagi endale ligi, ei usaldanud. Maal oli tavaline saada varakult laps ja teisi taga rääkida. Mina otsustasin, et mina boyfriend’i ei taha ja küla klatšimooriks ei hakka. Olin meestevihkaja. Kuna vahetasin mitu korda kooli, ei kujunenud mul ka sõprussuhteid ja ega ma neid igatsenudki. Tahtsin olla omaette.
Põgenemine enda eest
Käisin koolis ja tööl, aitasin ema ja hoidsin õde. Väliselt olin tugev ja hakkaja, aga tegelikult tundsin end väga ebaturvaliselt. Kogu sisemus põles. Ilmselt oli mul depressioon, sest nagu mu praegune õpetaja ütleb, depressioon tuleb oma tunnete mahasurumisest.
Tallinn pidi olema mu väljapääs. Läksin pisi-pedasse (Tallinna pedagoogiline seminar – toim) lasteaiaõpetajaks, see tõi veidi kergendust, olin ju uues kohas, leidsin uusi inimesi. Nädalavahetustel käisin endiselt kodus, väikest õde hoidmas, aga miski rõhus ikka. Nagu poleks pealinnast piisanud. Pidin välja saama Eestist. 18aastaselt sain lapsehoidja koha Rootsi ja Rootsi ma jäingi.
Õppisin kolme kuuga seal keele selgeks, lõpetasin aastaga keskkooli, et saaksin ülikooli minna. Vahetasin nime – Eelikast sai Eliq – ja vaikisin oma päritolust. Elasin kas tööl, koolis või trennis. Olin totaalne ületreenija, 3–4 tundi päevas jõusaalis või poksitrennis oli tavaline. Kui hing on valus, siis lõigub mõni endal käsi, teine aga läheb trenni ja piitsutab end seal. Kui oma lapse isaga tuttavaks sain, olin selline musklimägi, et ta küsis, kas tahan võistlema hakata, et nii palju treenin. Ei, ma lihtsalt põgenesin enda eest.
Suur edu
Väliselt läks kõik ülihästi. Õppisin graafilist disaini ja sain tööle ühte kirjastusse. Andsin välja oma esimese raamatu, „Suure kokteiliraamatu“. Võtsin selle projekti juures kanda nii suure rolli, et oleksin võinud sinna ära uppuda. Pidin olema algselt projektijuht ja otsima autoreid, aga kuna ma ei leidnud kedagi, siis mõtlesin, et kirjutan ise. Olin küll töötanud kokteilibaaris ja ilu on mulle ikka meeldinud luua, aga otseselt raamatut kirjutanud ma polnud.
Kokteiliraamatul läks hästi. Hästi läks ka järgmistel, neid on nüüd ilmunud vist üle 25. Koos elukaaslasega loodud kirjastusagentuur kasvas rahvusvaheliseks, mu raamatuid müüdi 15 maal, meil oli firmas 25 töötajat, luksuskodu, luksusautod, luksusreisid … Me ainult reisisime, ühel aastal magasin 300 ööl hotellis. Olin over-achiever korrutada sajaga.
See on põgenemine: need, kel on vaja ülipalju teha ja saavutada, on sisemiselt katki. Nagu mina olin. Et mitte iseendaga olla, peitsin end tegevustesse. Puhkamata tegutsedes ja saavutades ego aina kasvas, eneseusk oli tohutu, aga enesearmastus ja -hinnang null. Kui väike kriitikanool kuskilt tuli, hakkasin kohe ennast kaitsma. Kui sõnadega saaks tappa, oleks minust tollal saanud mõrtsukas.
Tühjusetunne aga aina kasvas. Nii jõudsin eneseabiraamatuteni. Käisin joogas ja meditatsioonis, aga keskenduda ei suutnud. Tähtsaim, mis sellest õppisin, oli arusaamine, et valu allasurumine teeb rohkem haiget kui oma tunnetele otsa vaatamine. Aga läks veel palju aastaid, enne kui ma selle teadmisega midagi ette võtta oskasin. Ja veel üks soov kasvas koos tühjusetundega. Kui selle ajani olin olnud kindel, et ma ei taha iialgi lapsi, siis nüüd hakkasin lapsest lootma tühjuse täitjat.
Emadus, mu päästja
Jasmine’i sünnitus oli maailma lihtsaim asi – töötasin hommikul kella seitsmeni, sõitsin haiglasse kell üheksa, laps sündis 10.40 ja õhtul seitsmeks olin kodus tagasi ja töötasin. Füüsiline valu pole minu jaoks mingi teema.
Kui Jasmine oli aastane, soovitas mu tütre isa mul psühholoogi juurde minna. Selleks ajaks ei suutnud ma enam voodist tõusta, ei tundnud mitte millegi või kellegi vastu huvi peale tütre. Käisin poolteist aastat psühholoogi juures – see tõmbas lahti palju vanu haavu, aga ei teinud mind tervemaks. Tulin psühholoogi juurest tagasi katkisemana, kui sinna läksin.
Kui Jasmine oli 2,5aastane, jõudsin kundalini jooga katkiste naiste retriiti. Sellest sai suur pöördepunkt. Ma lihtsalt nutsin seal seitse päeva järjest! Nutt puhastas. Leidsin seal oma spirituaalse õpetaja. Kundalini jooga, meditatsiooni ja spirituaalse kirjandusega tutvudes hakkas miski minus liikuma. Tundsin, et väline maailm on vale, ja taipasin, et pean tegema oma elus muutusi. Et pean end tervendama eelkõige oma lapse pärast. Emadus oli põhjus, mis pani mind tegutsema, et olla parem, tervem inimene.
Tasakaalu poole
Kolisin oma lapse isast lahku, loobusin majast, asjadest, töödest. Tõmbusin füüsilisest maailmast eemale. Olin selleks ajaks juba mitu aastat Hispaanias elanud. Viimased kaks aastat pole ma väliselt midagi teinud, elanud vaid säästudest, tohutult spirituaalset kirjandust lugenud ja joogakoolitustel käinud.
Mu laps, jooga ja koolitused on praegu kogu mu maailm. Juhendan ka ise joogameditatsiooni ja teen naisteringe. Loen tütrele õhtuti suutraid ja „Bhagavadgītāt“. Ta on terve laps, spirituaalne väike mediteerija. Minu lapsepõlvetraumad on põhjus, miks ma ei pane last lasteaeda. Tahan, et tema ümber oleks turvaline keskkond. Tema tervis ja turvalisus on mulle kõige olulisemad. Ka teda sünnitades ei lubanud ma nabanööri läbi lõigata enne, kui see oli pulseerimise lõpetanud ja platsenta sündinud. Annan talle siiani rinda. Mu lapsel on imeline immuunsüsteem! Käime muusika- ja tantsutunnis, trennis ja kunstitunnis. Õpetan teda ise Montessori ja Waldorfi eeskujul lugema, tavakooli vorstitegemissüsteemi ma ei usu. Selles suhtes olen hipi – tahan, et mu laps oleks vaba hing, kes julgeks ennast kuulata ja armastada. Ta on mul tõeline namaste-laps, kelle unistus on saada joogaõpetajaks.
Me kõik oleme katki, aga tervenemine algab siis, kui julgeme tunnistada oma haavu. Mina, kes ma võisin kriitika peale tappa, õpetan nüüd lapsele, et pole vaja end kaitsma hakata, kui keegi midagi ütleb. Lihtsalt eemaldu. Nagu mu õpetaja ütleb: „Disregard the wicked! (Heida kõrvale kurjus!)“. Võin kinnitada, et ego on eluks vajalik, aga ta on mul suhteliselt kontrolli all. Mu mõtted on suhteliselt kontrolli all. Esimest korda elus tunnen, et olen tasakaalus. Niipea kui julgesin rääkima hakata oma haavadest, ilmusid mu ümber head inimesed, vägevad sõbrannad.Olen siin leidnud endale oma inimesed, oma naiste tribe’i.
Olen tänulik emaduse eest. Emadus aitas mul oma tunnetega kontakti saada. Tänu emadusele tahan olla parem inimene, et olla parem ema oma lapsele. Ma ei taha põdeda depressiooni, mis läheb üle lapsele. Ma ei taha olla ohvrirollis, mis mõjutab ema-lapse suhteid nii, et neist saab manipuleerimine. Tahan pakkuda oma lapsele turvalist elu, et ta ei kaotaks enesearmastust, ja selleks pean olema ise eluterve. Ainult siis, kui armastad ennast, saad armastada teisi. Mitte enesekindlus, vaid enesearmastus on jõud, mis aitab su välja ka kõige hullemast. Mitte miski muu ei toimi.“
Hea lugeja,
loodan südamest, et loetud artikkel inspireeris ja pakkus uusi arendavaid mõtteid. Ajakirja EMA missioon ju ongi toetada uue aja emasid ja isasid vastuokslike valikute ja lõputute väljakutsete virvarris, et võiksime üheskoos kasvada teadlikumaks lapsevanemaks, partneriks, isiksuseks. Oluline samm iseendaks saamise teel on olla kohal. Usume, et seda on hõlpsam ja tervislikum teha silmi säästvasse kiirgusevabasse paberajakirja süüvides. Kui tunned, et meie väärtused Sind kõnetavad ja soovid rahulikult ka ülejäänut ajakirja nautida, siis telli EMA ja toeta meie ettevõtmist SIIN.
Merle Liivak
Ajakirja EMA peatoimetaja
