Kahe lapse ema, doula Ingrid Õun (31) tundis lapsepõlvest saati, et ta ei sobitu kuhugi. Segadus päädis pärast esimese lapse sündi tekkinud depressiooniga. Valus kogemus oli vajalik, et mõista: temaga ei ole midagi valesti, ta on lihtsalt ülitundlik.
Tekst: Maarja Savi
Fotod: Meelis Mikker, Merilin Mandel
Kui ma laps olin, elasime perega Tartus kolmetoalises korteris. Ajad olid keerulised. Ema töötas kolmel töökohal ja peresuhetes oli palju pingeid, ent väliselt jäeti mulje, et kõik on korras. Tajusin pingeid vaistlikult. Mäletan selgelt häirivat tunnet, et minuga ei olda ausad. Ma üldse ei süüdista ema. Vastupidi, imestan, et nad suutsid isaga kokku jääda, aga minu sees oli kogu aeg tunne, et mu eest varjatakse midagi.
Midagi on valesti
Lapsena olid mul sageli hüsteerilised nutuhood, olin suures segaduses. Vastuolu selle vahel, mida tundsin ja mida räägiti, oli nii suur, et mul ei jäänud üle muud kui uskuda, et viga on minus. Vanusega see tunne süvenes. Teismelisena olid mul perioodid, mil võisin nädalate kaupa koolist puududa. Ma lihtsalt ei suutnud ette antud süsteemis funktsioneerida.
Ühel hetkel väsisin ka ise sellisest elust ära ja läksin psühhiaatri juurde. Psühhiaater kahtlustas mul bipolaarset häiret ja kirjutas välja rohud. Kaua ma neid siiski ei võtnud, sest kõrvalmõjuna esile kerkinud tuimuse tunne oli sama ebameeldiv. Sain aru, et kui tundlikkust ravimitega alla suruda, siis see pikas perspektiivis ei aita.
Teine asi, mida ma mõistsin, oli see, et mu vanemad mind ses olukorras aidata ei saa. Adusin, kui haprad nad ise selles protsessis olles olid, mistõttu otsustasin võtta vastutuse enda kätte. Kuna olin selleks ajaks jõudnud väga lähedale sellele, et mind oleks keskkoolist välja visatud, keskendusin nüüd kooli lõpetamisele.
Kuhu ma kuulun?
Minu elus on olnud palju õnnelikke hetki, aga võin panna käe südamele ja öelda, et keskkooli lõpetamine oli minu elu kõige õnnelikum päev. Olin ennast sellest läbi närinud ja nüüd valdas mind täielik vabaduse tunne! Kõik teed mu ees olid valla! Ja ehkki koolisüsteemi sobitumine oli olnud äraütlemata raske, tundus siiski õige minna kohe edasi õppima. Sain sisse Tartu Kõrgema Kunstikooli maalikunsti erialale, aga juba kooliaasta alguses mõistsin, et see pole minu teema. Just seal aga nägin esimest korda Meelist (33), oma laste isa. Oma päevitunud naha ja heledate õlgadeni juustega tundus ta nagu mingi muinasjutuprints ja tekitas hoopis teistsuguse, täiesti ebareaalse tunde. Tundeks see tol korral jäigi.
Seejärel vahetasin nii eriala, kooli kui ka linna ja sukeldusin pea ees tantsukunstimaailma Viljandis. Tahtsin uskuda, et teen nüüd viimaks õiget asja, kuid pärast paari aasta pikkust enese piitsutamist tekkisid mul südamerütmihäired. Mu toonane fitnessiõpetaja Enn Meiesaar tuli minu juurde ja ütles: „Ingrid, sul on probleemid füüsilise kehaga. Tea, et need on alati midagi rohkemat kui ainult füüsiline tasand.”
See mõte ei andnud enam asu ja õige pea hakkas minus pead tõstma tunne, et ka tantsijaks saamine polnud ikkagi minu teema. Eriti raskeks tegi selle mõistmise asjaolu, et kõrgharidus oli meie peres au sees. Mõlemad mu vanemad on arstid! Ja siin olen mina. Mitmekordne loobuja. Tume ja raske pilv mu pea kohal muutus üha väljakannatamatumaks. Otsisin meeleheitlikult asendustegevusi ja püüdsin ohjeldamatu pidutsemisega lähenevat tormi eirata, aga kõik see, mis varem oli aidanud mul selle tunde eest põgeneda, ei toiminud enam.
Uus elu
9. septembril 2012. aastal istusin Tallinna-Viljandi bussis, täiesti kurnatuna suhtedraamadest, kuhu sattunud olin, ja panin bussipileti tagaküljele kirja, millist suhet ma tahan. Igatsesin enda kõrvale inimest, kellega saaksin jagada oma maailmatunnetust, käia koos teatris, vaadata filme.
Juba kolm nädalat hiljem Von Krahli teatri uue tüki esikal ta oligi: Meelis maalikunsti kursuselt. Nüüdseks oli temast saanud Balti filmi- ja meediakooli tudeng. Öisest etendusjärgsest jalutuskäigust Tallinna vanalinnas kujunes välja meie esimene kohting. Hakkasin tal nädalavahetuseti pealinnas külas käima, aga neid nädalavahetusi ei olnudki palju vaja, sest juba kaks kuud hiljem jäin Augustit (6) ootama.
Rasedus oli poole peal, kui Tallinna Meelise juurde kolisin. Käisin suvel suure kõhuga Viljandis kursakaaslaste lõpetamisel ja juba augustis sündis August. Sünnitus oli raske. Pärast tehti mulle ka vereülekanne. See kogemus mõjus nii, et otsustasin mitte kunagi enam teha asju, mis mulle füüsiliselt haiget teevad. Tantsuõppes see aga võimalik ei olnud. Nii ma enam sügisel Viljandisse tagasi ei läinud ja kool jäigi lõpetamata.
Valust läbi
Pärast Augusti sündi oli kogu mu sisemaailm pahupidi pööratud. Meeled ja tajud, mis varem olid kinni olnud, läksid nüüd lahti. Uued aistingud ja tunded olid nii võõrad ja hirmuäratavad, et mind valdas tohutu enesehaletsus, raskus, süütunne ja hirm. Tekkisid toidutalumatused ja allergiad. Ma ei saanud viibida avalikes kohtades, sest sealne müratase oli liiga intensiivne. Head päevad vaheldusid nendega, mil kukkusin täiesti ära.
Üks asi, mis mind sel perioodil aitas, oli loodus. Nendel eriti rasketel päevadel, mil olin justkui halvatud, pöördusin nende looduse elementide poole, mis mul kodus olemas olid. Näiteks vesi. Veetsime Augustiga pikki päevi duši all. Tema tegeles oma asjadega ja mina lihtsalt nutsin. Vesi muudkui jooksis. Minu eesmärk oli lasta endal minna kogu sellest raskusest lihtsalt läbi. Nagu puhastustulest. Alati sai nutt ühel hetkel otsa ja ma tundsin end pärast seda palju rohkem tasakaalus. Tänu sellele sain ka igapäevaste toimetustega paremini hakkama.
Muidugi mõista mõjutas see paariaastane periood minu ja Meelise suhet. Meelis käis koolis ja tööl, tagas meie perele majandusliku stabiilsuse, aga kodune õhkkond oli ärev. Ta ei võinud kunagi töölt tulles teada, millises seisus ma olen. See muutis ta emotsionaalselt introvertseks. Ta pidi minu läheduses justkui kikivarvul käima. Hiljem, kui mu olukord stabiliseerus, sai ka tema hakata oma tundeid vabamalt väljendama. Siis tulid tagantjärele välja ka kõik need tunded, mida ta oli pidanud tagasi hoidma. Pidasime pikki jutumaratone ja tülitsesime rohkem kui iial varem, aga tulime nendest konfliktidest alati koos välja. Iga korraga vastastikune tänu- ja turvatunne aina kasvas. See kogemus õpetas mulle, et ta tõepoolest on minu inimene. Minu mees.
Suur äratundmine
Kui August oli umbes aastane, hakkasid minu ellu tulema inimesed, kes mõistsid mind sellisel moel, nagu ma mõistmist vajasin. Nii näiteks sattus Augusti lapsehoidjaks üks naisterahvas, kes oli ka ise kõrgendatud tundlikkusega, ent tema oskas seda juba teadlikult rakendada. Ta oli hästi mõnus vanaema tüüpi lapsehoidja. Meil tekkis omavahel väga hea ja avatud sõbrasuhe. Temalt õppisin, kuidas kasutada oma ülitundlikku taju lastega suhtlemisel. Ta ei manipuleerinud nendega kunagi, vaid oskas luua neutraalse ja väga hoitud õhkkonna, milles lapsed justkui iseenesest lõdvestusid. Mulle tundus, et see ongi see oskus, mis tänapäeva emadel rooste on läinud.
Tegelikult on igas naises ja emas olemas võime mingil peenel tasandil tajuda lapse tõelisi vajadusi. Side emade ja laste, eriti beebide vahel on nii võimas, et kui naine oskab tuua iseendasse rahu ja kohalolu, teab ta täpselt, mis tema last vaevab ja kuidas teda toetada.
Kui August oli kaheaastane, asusin õppima sünnitoetajaks. See oli äratundmine esimesest tutvustavast tunnist alates. Siin said kokku kõik need teemad, mis mind paelusid: suhted, seksuaalsus, rasedus, sünnitus ja lastega toimetamine. Just seal, doula-koolis hakkasin päriselt kaaluma ka seda, et võib-olla saan tänu oma tundlikkusele aidata ka teisi naisi ja nende peresid.
Üsna pea pärast kooli lõppu jäin Matildat (3) ootama. See oli justkui täiendõpe. Sain kogu rasedus- ja sünnitusprotsessi uuesti läbi kogeda. Valmistusin selleks sünnituseks ette palju teadlikumalt kui esimesel korral. Olin ise enda sünnitoetaja ja nautisin kogu protsessi täiega. Minu eesmärk oli luua mu enda ja mu uue beebi jaoks selline kogemus, mis oleks mõlemale päriselt ka meeldiv. Ma lihtsalt keeldusin edasi toimetamast sellises emarollis, mis toob kaasa ärevuse ja segaduse ning lõputu väsimuse. Kui Augustil olid imikuna suured kohanemisraskused ja ta nuttis palju, siis Matilda ainult magas, sõi ja oli lihtsalt hästi armas. Ka ma ise taastusin sünnitusest väga kiiresti ning tõesti nautisin iga hetke.
Ühendus iseendaga
Pärast tütre sündi sain aru, et päris klassikalist sünnitoetajat minust ei saa. Palju enam kõditas mind soov põimida sünnitoetaja kogemus kokku isiklikest läbielamistest välja kasvanud teadmiste ja oma kõrgendatud tundlikkusega. Tahtsin toetada emasid ja naisi laiemas plaanis, aidata neil leida iseendaga parem kontakt intuitiivsel tundetasandil. Aidata näiteks märgata, kust ja kuidas tekivad tunded, kuidas teha vahet, kas tegemist on sisetundega, mida tasub usaldada, või hoopis mõne hirmupõhise mustriga, mis on hakanud naise elu alateadlikult juhtima. Oleme osa elusloodusest ja ma usun, et sedalaadi intuitiivne maailmataju on võimalik enamike inimeste jaoks, kui seda pühendunult ja teadlikult harjutada.
Praegusel ajal sünnitavad naised mõistavad üha rohkem, et sünniprotsess ei pea enam olema veri, sitt ja pisarad, mis tuleb lihtsalt ära kannatada. Nägin enda pealt, et naisel on võimalik leida iseendaga selline ühendus, et ta emotsionaalses mõttes sünnitoetajaid ei vajagi. Ka see maailma tabanud kriis on minu meelest andnud naistele võimaluse märgata oma tõelisi võimeid ja oskust turvaliselt sünnitada, ja seda ka siis, kui mees või sünnitoetaja ei saa kõrval olla. See aga sõltub suuresti sellest, kuidas naine iseennast tunneb. Kui hästi ta iseendaga kontaktis on. Olen kindel, et iga naine suudab selles protsessis tunda rahulolu ja kergust, ükskõik millises vormis või kohas sünnitus aset leiab.
Hea lugeja,
loodan südamest, et loetud artikkel inspireeris ja pakkus uusi arendavaid mõtteid. Ajakirja EMA missioon ju ongi toetada uue aja emasid ja isasid vastuokslike valikute ja lõputute väljakutsete virvarris, et võiksime üheskoos kasvada teadlikumaks lapsevanemaks, partneriks, isiksuseks. Oluline samm iseendaks saamise teel on olla kohal. Usume, et seda on hõlpsam ja tervislikum teha silmi säästvasse kiirgusevabasse paberajakirja süüvides. Kui tunned, et meie väärtused Sind kõnetavad ja soovid rahulikult ka ülejäänut ajakirja nautida, siis telli EMA ja toeta meie ettevõtmist SIIN.
Merle Liivak
Ajakirja EMA peatoimetaja
