Sel sügisel Eesti Noorsooteatri lavale jõudnud “Tulipunane vihmamari”, milles oled üks peaosalistest, on lummava atmosfääriga lastetükk. Mul oli hästi põnev oma seitsmeaastast tütart jälgida, kellega koos olime etendusele tulnud – vahepeal mulle tundus, et äkki juhtub laval tema jaoks liiga vähe suuri sündmusi, sest kogu tegevustik käis justkui argiste asjade ja suhete ümber, ilma pineva sündmusteahelata ja digitaalsete stimulantideta. Aga ei, tal ei hakanud korrakski igav, ta oli täienisti kaasa haaratud.
Sa oled olnud Nukuteatri (nüüdsest Eesti Noorsooteater) hingekirjas juba 18 aastat ning mänginud tänaseks juba lugematutes tükkides. Mis teeb Sinu arvates ühe etenduse lapse jaoks haaravaks ja mõjusaks?
Ma arvan, et selle juures kõige olulisem on näitleja täielik kohalolu, energeetiline side, mille näitleja loob enda ja publiku vahel. Lastelavastuse puhul on ka soojus ja südamlikkus väga olulised. Ideaalis näitleja justkui võtab publikus istuva lapse õrnalt pihkudele ja kannab teda läbi kogu etenduse koos oma tegelaskuju rõõmude, kurbuse, mängulusti, solvumiste, andestamiste, seikluste ja mille kõigega veel, kuni viimaks asetab ta tavamaailma tagasi. Muidugi on näitlejal kostüüm, valgus ja muusika, mis aitavad seda imelist maailma luua, kuid kui näitleja seda kõike tervikuks ei seo, siis lapse tähelepanu hajub peagi. Kui sa aga suudad lapse tähelepanu võita, siis kuulub see jäägitult sulle – see on see, mis mind lastele mängides lummab ja on üks põhilisi asju, mis mind nii kaua NUKUs ja nüüdses Eesti Noorsooteatris kinni on hoidnud.
Mis on üldse ühe hea lasteetenduse eesmärk ehk mille võrra võiksid nii lapsed kui ka nendega kaasa olevad vanemad olla rikkamad pärast etenduse vaatamist?
Üks hea lastelavastus peaks liigutama vaataja meelt, puudutama hinge ja panema millegi olulise üle mõtlema. Ideaalne oleks, kui vaatamata vanusele saaks igaüks elamuse vastavalt oma elukogemusele. Ja kui laps ja lapsevanem on koos etendust näinud, siis nad on rikkamad ühe ühise kogemuse võrra, saavad nähtut koos analüüsida ja oma elamust teineteisega jagada. Hea lastelavastuse eesmärk peaks olema aidata lapsel tundma õppida maailma, iseennast ja teisi, avardada silmaringi, suurendada empaatiavõimet ja laadida teda inspiratsiooniga. Tõenäoliselt võiks see nimekiri veel pikalt jätkuda. Enam vähem selliselt on kirja pandud ka Eesti Noorsooteatri missioonis.
Kuidas aitab teater Su meelest lapsi kasvatada?
Kui lavastused kannavad seda eesmärki, mis sai eelpool öeldud, siis muutused või liikumised, mis väikese vaataja sees toimuvad pärast nähtud teatrietendust, aitavadki lapsel kasvada heaks ja tubliks inimeseks.
Mille poolest Sinu arvates laste ja täiskasvanute maailm kõige enam erineb? Miks see võiks püsida meil meeles?
Tihti tuleb ette olukordi, kus me tahame, et laps oleks mõistlik ja mõtleks ning käituks nagu täiskasvanu. Aga ta ei ole ju veel täiskasvanu, tal puudub teatud elukogemus! Ja siis peakski täiskasvanul jätkuma piisavalt mõistlikkust ja kannatlikkust, et selgitada lapsele, miks ühes või teises olukorras on vaja nii või teistmoodi teha. Teinekord pole aga see, kuidas laps tahab asju ajada, sugugi vale, vaid lihtsal teistmoodi kui täiskasvanu on harjunud – see on koht, kus täiskasvanul on põhjust oma eelarvamustest lahti lasta.
Milline ema Sa oled?
Mulle meeldivad igasugused sportlikud tegevused ja ma arvan, et selles osas olen ma päris äge ema. Ma käin oma lastega mägedes ja murdmaal suusatamas, nii jääl kui asfaldil uisutamas, me käime koos ujumas ja snorgeldamas, seikluspargis ronimas, jalgrattaga sõitmas. Kui vaja, mängin nendega palli, kui vaja, siis õpetavad nad mulle batuudi peal trikke. Pojaga koos võin karti sõita, driftimas käia ja õhupüssist lasta. Tütrega võin jällegi lõputult tantsida. Nii et elus võiks minu tulevikuroll olla “ vanaema õunapuu otsas”.
Veel olen ma selline ema, kelle päevad on täis elavat muusikat, kuigi ma ise ühtegi instrumenti ei mängi. Pea iga päev kuulan ma poolteist tundi oma laste pilliharjutamisi. Poeg (11) õpib Tallinna Muusikakeskkoolis neljandat aastat klassikalist kitarri ja tütar (7) samas koolis esimest aastat viiulit. Lisaks on pojal vaja ka üldklaveri tunniks harjutada, nii et kodus on kolm pilli, millest igaühele kulub päevas pool tundi. Pean tunnistama, et ma tunnen ennast väga eriliselt, kui poeg ainuüksi mulle mõne väga kauni kitarri- või klaveripala ette kannab. Mõlemal lapsel on pillimängu kõrval teinegi tegevus, milles nad väga tublid on. Tütar käib Kaie Kõrbi balletistuudios ja poeg Nõmmel suusahüppe- ja kahevõistlusetrennis – tänavu oktoobris pärjati ta oma vanuseklassis kahevõistluse Eesti meistriks. Nii pean ka nende trennitegevustega seotu oma päevaplaani mahutama.
Kogu selle toreduse juures olen ma vahel ka väga väsinud ema ja siis on targem ruttu magama minna, et väsinud emast ei saaks vihane ema. On ka hetki, kui ma olen ebakindel ja liigselt järeleandlik ning need on hetked, mis mu lapsi ei aita, vaid ajavad segadusse. Üha enam püüan nendest hetkedest hoiduda. Aga hästi suured kallistajad ja kaisutajad oleme me peres kõik.
Kuidas teatritöö on hoidnud Sind ennast ärksameelsena ja kujundanu just selliseks emaks, nagu Sa täna oled?
Ma usun, et väga paljud emad mängivad oma lastega igasugu mänge. Võib-olla teen ma seda kõike tänu oma ametile natuke rohkem ja natuke julgemalt. Mul puudub hirm totu välja näha, kui ma nendega mänge mängin. Ja veel usun ma, et iga kord, kui lastega ja lastele mängida, siis manustad sa endasse väikese koguse igavese nooruse eliksiiri.
Kui pere teatrisse tihti ei jõua, siis kuidas võiks teatrikvaliteeti argiellu tuua?
Õhtune lastele ettelugemine on ülimõnus tegevus ning mõjub kõikidele osapooltele väga rahustavalt ja turvatunnet tekitavalt. Sellega saab laps kaasa mingi sellise soojuse, mida ta veel täiskasvanunagi pikalt endaga kaasas kannab. Igasuguste argitoimetuste tegemine, nagu näiteks toa koristamine või pesu rippuma panemine või porgandi hakkimine, mida laps võib-olla väga meeleldi koos teiega ei tee – kui need tegevused aga osavalt pöörata fantaasia või rollimängudeks, siis mänguga tulevad lapsed väga toredasti kaasa ja töö saab ka salamisi tehtud.
Millistest lasteetendustest unistad ja miks?
Minu jaoks ei ole oluline, milliseid vahendeid kasutatakse lastelavastuse loomiseks, vaid et vahendid oleksid lavastuse sisu teenistuses ja et lavastuse sisu puudutaks vaatajat, ideaalis nii last kui ka täiskasvanut. Hiljaaegu meie seast lahkunud rootsi lavastaja Finn Poulsen, kes aastaid tagasi ka meie teatris paar väga head lastelavastust lavastas, suhtus lastesse alati kui väikestesse arukatesse inimestesse, kellega saab ja tuleb maailma- ja südameasju arutada. Ainult sellise suhtumisega peakski lastele teatrit tegema.
Millest emana unistad ja miks?
Ma unistan, et mu lapsed jõuaksid kõrgele ja kaugele! Poeg soovib piloodiks saada, tütar jällegi lauljaks ja kunstnikuks. Ma soovin, et nad ei väsiks oma teekonnal ja et oskaksin neile alati toeks olla, kui nad seda vajavad. Ise aga unistan sisemisest rahust, kindlusest ja tarkusest, millega oma lapsi kasvatada. Ikka selleks, et neiski kasvaks sisemine tarkus ja rahu.
Mida sooviksid oma lastele rohkem?
Neil on väga paljud asjad väga hästi. Neil on väga hea kool, imelised õpetajad ja treenerid, kes nendega tegelevad, neil on head ning toredad sõbrad ja klassikaaslased. Võib-olla soovin neile tulevikuks rohkem oskust oma aega hästi kasutada. Et nende ajakasutus oleks alati millegi hea ja õige teenistuses ja et seda aega oleks alati piisavalt. Sama soovi soovin ka iseendale. 🙂
