Signe (41) viienda tütre sünd oli sedavõrd tormiline, et põhjustas naisele ootamatu vigastuse. Kuna kanged valuvaigistid tegid võimatuks tütre imetamise, pöörduti abipalvega Kerttu (32) ja Karini (34) poole, kes olid valmis vastsündinule ammeks tulema.
Tekst: Maarja Savi
Fotod: Ruudu Rahumaru
Tartus elavad Signe, Kerttu ja Karin on naised, keda peale sõpruse ühendab sarnane väärtusmaailm: nad peavad oluliseks eelkõige inimesi enda ümber ning suhete ja läheduse hoidmist. Just see ühine baas tegi võimalikuks, kuidas kolm naist koos lahendasid elu äkilise uperkuudi, mis Signe perekonda tabas.
Ootamatu trauma
2018. aastal sünnitas Signe koduseinte vahel oma viienda tütre, Linda. Beebi tulek kestis tuhude algusest lapse väljumiseni vaevalt pool tundi ja tekitas erinevate asjaolude kokkulangemisel naisele suure trauma – sümfüüsiligandite rebendi ehk teisisõnu häbemeluu murru.
Diagnoos selgus aga alles mõne aja pärast. „Ilmselt oli keha saadud traumast nii suures šokis, et mingit valu ma esialgu ei tundnud,” meenutab Signe. Ööpäev hiljem tabas teda aga nii väljakannatamatu vaev, et tuli kutsuda kiirabi. Iga väiksemgi liigutus põhjustas äsjasünnitanule kannatusi, mistõttu kohale kihutanud arstibrigaad murdis ligi kaks tundi pead, kuidas teda üleüldse haiglasse toimetada. Naist lihtsalt ei olnud võimalik liigutada valu põhjustamata.
Lõpuks võtsid Signe ja ta abikaasa Tanel meedikute ettepanekul vastu otsuse manustada kangeid valuvaigisteid. Medikamente, mis välistasid kõigest ühepäevase Linda imetamise.
Kuna kunsttoitu ei tahtnud vanemad vastsündinule anda, otsustasid nad pöörduda traditsioonilisemate meetodite poole. „Hakkasime kohe mõtlema, keda tutvusringkonnas olevatest imetavatest emadest saaksime Lindale ammeks paluda,” kirjeldab Signe sündmusi, mida jälgisid kõrvalt tema neli vanemat tütart: Madli (9), Helena (12), Annabel (13) ja Natali (18).
Missioonile!
Ka Kerttul on see hilissuvine öö eredalt meeles. „Kui Tanel mulle helistas ja ütles, et Lindal on kiiresti süüa vaja, tõusis mul adrenaliin kohe lakke. Veidi olin küll segaduses, sest Signe oli saatnud varem sõnumi, et sünnitus läks väga hästi,” meenutab toona neljakuuse tütre Loona ema. „Tormasin magamisriietes üle Emajõe ja kaarsilla Signe poole, endal tissid juba tilkumas,” kirjeldab ta. „Oli soe suveõhtu ja raekoja plats pidutsevaid inimesi täis. Ma ei tea, mida nad mõelda võisid!”
Kerttul ei tekkinud küsimustki, kas ta peaks Lindat toitma minema või mitte. „Kui sa oled ise sisuliselt läbi tragöödia emaks saanud, mõistad neid, kes abi vajavad, ning tahad olla kasulik,” jagab oma kogemusi naine, kelle vastsündinud laps pidi veetma esimesed elupäevad intensiivravis.
Ka Signe mäletab hetke, mil Kerttu hingeldades nende koduuksest sisse astus, suured piimalärakad pluusiesist kaunistamas: „Mu keha rahunes kohe, et nüüd on kõik korras. Kõik on hästi.”
Kerttu ei saanud oma intensiivis olevat tütart esimestel päevadel ise imetada. „Kõik, mida ma emana teha sain, oli ternespiima välja pumbata ja saata seda lapsele süstlas milligrammide kaupa,” kirjeldab Kerttu keerulist olukorda. Seetõttu tundis ta suurt tänulikkust, et sai nüüd võimaluse imetada ja hoida vastsündinud last.
Igal hetkel toetatud
Teine ema, kelle poole Signe pere pöördus, oli Karin, kes imetas toona poolteiseaastast tütart Tuuleleed. Kui Kerttu pidi koju tagasi pöörduma, oli Karinil võimalik Signe, Taneli ja Lindaga haiglasse kaasa minna, kuhu ta jäi nendega terveks ööks. Nii nagu Kerttugi, oli Karin kohe nõus appi tulema. „Mul oli lihtsalt hea meel, et sain neile toeks olla ja et Linda mu tissi vastu võttis,” mäletab ta.
Toetust ja mõistmist kohtasid nad ka haiglas. Signe meenutab, kuidas üks naiskiirabiarst haiglasse jõudes tema kõrval oli, talt käest kinni võttis ja ütles: „See on täiesti imeline, mis teil siin on. Teil on hullult vedanud, et teil sellised naised ümber on!”
Kiirabiarst ei eksinud. Signe, kes oli esimese haiglas veedetud öö pooleldi teadvusetu, oligi hoitud, samal ajal kui tema beebi turvaliselt Karini rinnal lebas.
Tänapäeva ammed
Ammede teema ei ole Kerttule sugugi võõras. Enne Eestis paikseks jäämist rändas ta palju ringi ja sattus sageli elama kohtadesse, kus mitmed naised olid sünnitanud kodus, ja kokku puutunud ka ammeks olemisega. Seetõttu ei mõista Kerttu, miks eelistavad Eesti naised toita oma beebisid tehisliku piimaseguga, selmet lasta seda teha mõnel teisel imetaval ja tervel, eelistatavalt tuttaval naisel, kes piimapuuduse all ei kannata.
Just sellisel moel oli teisele naisele omal ajal abiks ka Karini ema, imetades pärast tütre sünnitamist samas palatis olnud beebipoissi, kelle emal millegipärast piima piisavalt kiiresti ei tekkinud.
Karin ise imetas aga kord oma õelast, kes on tema enda pojast aasta vanem. „Ta oli ühel korral mitu ööd meie juures,” meenutab ta. „Imetasin toona veel oma poega Freikot ja kui õelapsel hirmus emmeigatsus peale tuli, pakkusin talle oma rinda. Ta võttis mu pakkumise väga häbelikult vastu, aga nägin, et mu rind lohutas ja rahustas teda.”
Steriilsus või usaldus?
Paraku on tavameditsiini seisukohast mitmeid põhjusi, miks sedasorti traditsioonilisse lahendusse suhtutakse väga ettevaatlikult. Rinnapiimaga koos võib kanduda naiselt lapsele peale helluse ja toitainete üle palju muudki, nii toksilist kui ka geneetilist. Et võimalikke ohte välistada, on üks viis, kuidas abivajavatele lastele rinnapiima anda, Ida-Tallinna keskhaiglas tegutsev enneaegsetele beebidele mõeldud emapiimapank. Sinna on võimalik anonüümselt annetada rinnapiima, mida laboris seejärel hoolikalt kontrollitakse. Kogu protseduuri juures kaob aga ära see üks ja äärmiselt oluline aspekt: füüsiline lähedus ja turvatunne, mida laps rinnal olles kogeb.
Seepärast on selles toimingus väga oluline koht usaldusel. Signele olid Kerttu ja Karin head sõbrad ja lähedased inimesed ning nii ei tekkinud tal mõtetki, et oma lapse nende kätte usaldamine võiks kuidagi ohtlik olla.
Sõnulseletamatu lähedus
Veel kaks aastat hiljemgi toob jagatud kogemus Signele pisarad ilma. „See oli nii turvaline, nii hea, nii hell. Sa kukud ja sind püütakse kinni. Teadmine, et on kaks naist, kes tulevad ja imetavad minu beebit, on nii vägev. Usun, et Linda on saanud selle looga eluks kaasa midagi väga head!” sõnastab ta tervendavat toetatuse tunnet.
Vähem tähtis ei ole Signele ka teadmine, et tema vanemad tütred olid nii Linda sünni kui ka sellele järgnenud sündmuste juures. „See on selline hea pärandi tunne,” jagab viie lapse ema.
Ka Karin tajub Signe tänutunnet ikka ja jälle, kui see lugu jutuks tuleb, ja nüüd, mil ta peab ise oma noorema lapsega palju aega haiglas veetma, võtab ta rõõmuga omakorda vastu Signe toetuse, kui too talle enda tehtud toitu toob või muul moel abi pakub. „See teeb tänulikuks ja hellaks,” mõtiskleb Karin naiste ja emade teineteisemõistmise ja üksteisele toeks olemise üle.
Ehkki Kerttu tunnistab, et pärast Linda imetamist tekkis tal koju naastes hetkeks mõte, justkui oleks ta oma beebit petnud, lahtus see peagi. Osalt ka tänu sellele, et omakorda Kerttu mees oli naise otsuse ja tegutsemise suhtes väga toetav. „Sellises olukorras ei ole isegi mahti analüüsida olukorra eetilisi ja moraalseid aspekte. Sa lihtsalt tegutsed instinktide ajel,” põhjendab naine, miks mõned emotsioonid alles hiljem pinnale ujusid.
Nüüd tutvustab Kerttu end Linda sünnipäevadel ja muudel ühistel koosviibimistel uhkelt kui tüdruku amme ja see ei ole sugugi vähem tähtis kui ristiema roll, sest seegi suhe jääb kogu eluks.
Ka Karin tunneb, et jagatud kogemus on neid kolme omavahel veelgi lähedasemaks muutnud, nagu ka loo peategelase Lindaga. „Teda vaatan alati imetluse, lihtsuse, rõõmu ja headusega. Ta on hästi tundlik ja meil on omavahel soe side.”
**********
Toites rinnaga teise ema last
Kuigi enamik meist on ammedega kohtunud üksnes ajalooromaanide ja muinasjuttude kaudu, on olukord, kus üks naine toidab teise ema last, niivõrd ajastuülene, et sel võib olla oma koht ka tänapäeval, räägib imetamisnõustaja Ülle Lember.
Ammendus sellisel kujul, nagu see esines kunagi, on kindlasti oma aja ära elanud. Ammed olid ju sunnitud jätma oma kodu, pere ja lapsed ning veetma aastaid teenijana võõras peres, toites ja hooldades võõraid lapsi.
Varasemast ajaloost leidub aga igalt poolt maailmast tõendeid piima jagamise kohta (ingl milk sharing) ja paljudes maailmajagudes on see ka tänapäeval emade vahel küllalt levinud. Sel juhul ei kaota naine oma iseseisvust ja peresidemeid, vaid aitab teist ema vabatahtlikult. Selline abi võib olla vastastikune. Üks kord on vaja ühel, teine kord teisel emal korraks ära käia – ja lahendatud on ka lapsehoidmise mure.
Võõra ema piim
Võõra ema piima kasutamisel on alati risk, et me ei tea midagi selle ema eluloost, tervisest, võimalikest haigustest ja harjumustest. Alkohol, nikotiin, paljud meelemürgid ja mõned ravimid kanduvad rinnapiima edasi. Samuti võib rinnapiimas olla HIV ja veel mõningaid haigustekitajaid, kui ema on haige. Praegu laialdaselt leviva Covid-19 ülekannet rinnapiima ei ole täheldatud. Suurem osa haigusi siiski rinnapiima kaudu ei nakka, aga oluline on ka hügieen piima väljapumpamisel ja säilitamisel.
Kõige selle tõttu võiks võõra ema doonorpiima kasutamisel seda alati pastöriseerida –lühiajaliselt kuumutada. Kuumutamine hävitab bakterid. Ka emapiimapangas pastöriseeritakse doonorpiim.
Ülehinnatud piimasegud
Tõsi, kuumutamine hävitab ka emapiimas sisalduvaid elusrakke, aga see muudab kokkuvõttes rinnapiima väärtust vähe. See jääb endiselt väga heaks alternatiiviks oma ema piimale ja koostiselt lapsele paremaks kui kunstlik piimasegu.
Piimasegude puhul on tihti tegemist ülehinnatud võimalusega. Paljud emad ei tea, et ka piimasegudes on baktereid, sest piimapulbri töötlemise protsess ei võimalda steriilset toodet. Need bakterid võivad sooja veega segades hakata paljunema ning samuti mõnikord raskeid haigusi põhjustada. Seepärast ongi piimasegude puhul äärmiselt oluline neid õigesti – ja vahetult enne toitmist! – valmistada ning toitmisvahendeid (pudeleid, lutte) regulaarselt kuumutada.
Piima jagamine võib ka tänapäeval olla mõnele lapsele parim võimalik variant, kui seda tehakse läbimõeldult ja riske minimeerides ning meeles pidades, et ka piimaseguga toitmine ei ole riskideta.
