Käia väikeste laste emana täiskohaga palgatööl on sama hea kui proovida kokku segada õli ja vett, mis kuidagi seguneda ei taha. Kuidas leida oma viis töö tegemiseks, kui väärtused on ümber kalibreeritud ja ajaressursid muutunud?
Tekst: Merit Raju
Fotod: Ruudu Rahumaru
Kuidas reageerivad omavahel õli ja vesi? Nad tõukuvad. Kuigi me püüame edukate naistena neid kõigest väest kokku mikserdada, tuleb segu kuidagi lahja, pritsib laiali ega maitse päriselt ühelegi osapoolele. Midagi sarnast tajuvad paljud emad, kes ei suuda pärast lapsepuhkust tunda rahulolu oma endisest täiskohaga palgatööst.
Eile rääkisin Võru naisega, kelle laps saab peatselt poolteist ja riigi heldelt makstav vanematoetus on lõppemas. Ent füüsilist ega vaimset valmisolekut tagasi tööle minna tal ei ole. Kuigi sellest avalikult ei räägita, on mulle jäänud mulje, et väikeste laste emasid paraku sageli tagasi enam eriti ei oodatagi. „Piim on ju pähe hakanud.” Ja … omavahel öeldes – tegelikult ongi! Heas mõttes muidugi!
Emana on järsku kogu elu – eesmärgid, ajakasutus, väärtused, suhete kvaliteet, emotsioonid ja probleemid – justkui uuesti kalibreeritud. See, mis enne pakkus rõõmu, ei ole võrreldavgi hambutu naeratuse tekitatud õnnetundega. See, mis enne tundus väsimus, ei ole võrreldavgi kurnatusega, mis nüüd on igasse rakku imbunud kuude kaupa katkendlikest öödest. Seda, mida enne tajusid probleemina, ei anna võrreldagi olukorraga, kui lapse kuus hammast korraga tulema hakkasid.
Kui varem võis minna tund siia ja kolm sinna kohvikus, jalutades, kas või ekraani skrollides, siis nüüd on igasugune „oma aeg” kulla hinnaga. Seda tuleb kasutada kohe ja parimal võimalikul moel: kas tegeleda mõne projektiga, midagi õppida, magada, teha mõned venitused või kas või koristada nii, et kaks kätt on korraga vabad.
Töine panus ja saavutused ametis, mis emotsionaalselt leigeks jätavad, ei paista uues valguses enam üldse ahvatlevad. Palk, mille pead lapsehoidjale maksma, et saaksid oma lapsest eemal umbses kontoris dokumente täita, tundub lausa jabur vahetuskaup.
Millisest tööst unistab ema?
Asi pole ainult palgas. Kuigi palgatöö tinglik kindlustunne trikitab meid olema tänulikud stabiilse sissetuleku eest, on meil tegelikult veel soove, vajadusi ja hingeigatsusi ning need immitsevad palgarahulolu alt välja varem või hiljem niikuinii. Kindlustunne, vaheldusrikkus, enda olulisena tundmine, arenguvõimalus ja tähendusrohkus – me tahame tajuda kogu seda spektrit kõiges, mida ette võtame. Ja igas valikus on nüüd kaalukausil ka aeg lapsega.
Hetkest, kui oled lapsega koju jäänud, on elu väärtuslikkus ja sisu saanud teise tähenduse. Pärast seda kogevad emad sageli, et kuigi beebiga kodus olles jääb vajaka töistest arenguvõimalustest, kipub paljudel ametikohtadel pahatihti puudu olema suuremast tähendusrikkusest, mis beebiga on täiesti olemas.
Arvan, et täistöökoht ongi väikelaste emadele liiga intensiivne ja nii tekib kimbatus: liiga vähe aega lapsele, magamiseks ja iseendale, samas päevad läbi tööl olles tiksub kuklas süütunne ja üha enam kerkib sisemisi küsimusi „miks ma seda teen” …
„Ma ei taha enam 9st 5ni tööle. Ma ei taha enam üldse sellist stamptööd, kuhu ma ei saa panustada oma loovusega ja tegeleda millegi tähendusrikkamaga. Ja ma ei raatsi oma last lasteaeda panna,” räägib mulle Võru naine täie selgusega. Aga tal on puudu arusaamine, kuidas see saaks võimalikuks. Sest see pole päris tavaline valik, siin ei ole mingit kindlat retsepti, ettekäidud teed. See tee tuleb ise leida ja rajada.
Samas on aga laps selliste otsingute ajaks veel natuke liiga väike ja sõltuv. Ja aega uue õppimiseks, võib-olla isegi oma firma ülesehitamiseks, brändinguks ja muuks vajalikuks ei ole väikse lapse kõrvalt piisavalt. Sellest hoolimata usun ma, et kõik on võimalik. Niikuinii kehtib reegel, et tingimused ei ole kunagi ideaalsed.
Süda ütleb
Ka mina ei raatsinud oma last varakult lasteaeda panna. Kui ta oli poolteist, mõtlesin kõigile neile emadele, kes on paratamatult sunnitud seda tegema. Mõni laps isegi veel ei räägi. Kui mu laps sai poolteist, oli ta alles kuu aega kõndida osanud. Ma polnud veel ühtegi ööd magada saanud. Kusagile tööle minna ja igal tööpäeval oma lapsest eemal olla tundus ebaloomulik.
Mitte et ma tööd ei oleks teinud. Tegin oma projekte ja kirjutasin raamatut teadlikust rasedusest. Ma tegin seda, kui laps magas, ja eriti hea keskendumisaeg oli öösiti. See on nii paljude emade lahendus. Tegelikult teame me kõik, et see on üheotsapilet üha suurema kurnatuseni. Eriti just emade puhul kehtib reegel, et enda eest tuleb esmajoones hoolt kanda. Me lihtsalt peame õppima delegeerima – nii perekonnas kui ka tööl-ettevõtluses.
Olen oma südametööd kujundanud ja teinud ja selle järgi elanud juba 13 aastat – seetõttu saan öelda, et selline elu on võimalik ja see on üliväga rahuldustpakkuv, aga sellega saab ka üle pingutada. Eriti, kui oled emana ka ettevõtja. Siit tuleb üks punkt palgatöö kasuks, sest sel juhul ei pea üldiselt vastutama nii laial skaalal kui ettevõtjana ja ka riskid on enamasti piiratud.
Olen veendunud, et ägedaid töökohti on olemas ka palgalistena – seegi on mul läbi proovitud. Lihtsalt lapsega peaks saama töötada enamjaolt kodus ja eelkõige osakoormusega.
Võimalus olla lapsega võimalikult pingevabalt võimalikult pikalt kodus on mulle nii oluline teema, et olen ühele lähedasele perele reaalselt pakkunud oma toetust, uurides, kui palju neil pere-eelarvest puudu jääb, et naine saaks ka pärast vanemahüvitise lõppu mõneks ajaks koduseks jääda (nii pikalt, kui vaja – igal naisel-lapsel võib see aeg ju olla erinev). Nad ei saanud-osanud minu toetust vastu võtta, andsid lapse tööpäeviti vanaemale ja tegid pikema emapuhkuse hiljem omal jõul, kui said teise lapse, kes läks lasteaeda alles kolmeselt.
Mis on normaalne?
See, et „kõik nii teevad” ehk on üksnes poolteist aastat lapsega kodus, ei ole tegelikult mingi näitaja. Üldise kombe kohaselt, justkui riikliku standardi järgi, mille määrab ära vanemahüvitise kestus, oleme selle omaks võtnud kui normaalsuse. Kesk-Euroopas on see „standard” vaid paar kuud ja imikutel oma lastehoiud, Ameerikas võib aga kodus olla üksnes paar nädalat – ja seetõttu võetakse seal hoopis seda kui normaalsust. Aga see ei ole seda.
Et meie saame Eestis poolteist aastat vanemahüvitist ja seaduse järgi oodatakse meid kolm aastat tagasi oma endisele töökohale, on tõeline õnnistus ja järgmise põlvkonna teraapiakuludelt saame ehk sellevõrra tulevikus aega ja raha säästa. See on üks maailma parim ja pikim kinni makstud lapsepuhkus ja ometi pole seegi tegelikult tingimata piisav igale lapsele ja igale emale.
„Mul on vist natuke stressi ja ärevust ka ja ma ei ole selline naine, kes ütleb oma mehele, et nüüd on sinu kord meie eest maksta,” muigab naine Võrust. Ja vaatab siis lahendusi oodates mulle silma. Jah. Kui su vana töö ei täida enam hinge, siis seda ei saa enam teha. Vähemasti mitte oma lapsega veedetud aja arvelt.
Üks asi, mida ma teha saan, on normaliseerida tema soovi ja igatsust millegi tähendusrikkama järele kui ta endine töö. Saan oma kogemuse põhjal öelda, et see on võimalik: olla samal ajal hinges rahul, teha tööd (mitte ilmtingimata käies tööl), parandada maailma, nautida hobi ja olla ka lapsega. See nõuab lihtsalt uudishimu ja julgust oma tee ära tunda.
Kuidas?
*
Sul peab olema varem kogutud rahapuhver ja/või peavad olema rahalised eesmärgid. Kui sul on võimalus saada riigilt emapalka poolteist aastat, siis sellest tuleb kogu aeg osa kõrvale panna, et pikendada seda perioodi, mida saad veeta lapsega.
*
Võta oma lapsepuhkus täiega välja ja sea sel ajal atra. Mida sa tegelikult tahad? Kus? Kellega? Ja kuidas saaksid raha teenida nii, et ei peaks kohe tööl käima hakkama? Räägi inspireerivate naistega, loe, vaata harivaid klippe ja osale veebikursustel. Maga. Panusta suhtesse mehega. Võta see lühike paariaastane aeg endale ja lapsele, mitte tööle. Ja kui sul ei ole veel last või on ta pesast väljas, mõtle, millega teenida raha siis, kui sa ei saa seda teha palgatööl või lihtsalt ei soovi palgatöö kasuks otsustada. Võta aega, et seada paika oma sisemine kompass.
*
Aega – oma või tööaega – pole väikese lapsega enam üldse. Seda tuleb reaalselt võtta. Organiseerida ja kokku leppida. Vahel lausa kinni maksta. Aga see tuleb võtta. Ja mitte oma une arvelt.
*
Kui sa tööellu tagasi minnes selles enamasti meeste järgi paika seatud maailmas osakoormusega ja oma väärtustele vastavat tööd ei leia, on olemas ju ka naisettevõtjad ja naisjuhid. Ja kui su silm särab, sul on elujanu ja -rõõmu – ja see on paljuski meie endi kätes –, kui mitte mehed, siis vähemasti teised naised oskavad küll naisi hinnata. Peetakse ju naisi sageli parematekski juhtideks, kuna meil on sageli rohkem empaatiat, tugevam intuitsioon ja soov hoida häid suhteid. Ja me oleme kohutavalt kohusetundlikud. Kõik, mille eest me võtame hoolitseda, saab tähelepanu ja armastust nagu oma laps.
*
Kui sul ei ole oma hobi või teadmist, mis võiks olla see, mida sa päriselt armastad teha ja jagada, siis tuleb leppida, et sul ongi pikem tee käia. Aga ise leiutada – võtab see siis aega kauem või vähem – tuleb see tee niikuinii. Ja aega tuleb sinna panustada seejuures ennast säästvalt. Kui sa oskad seda teha kiiremini ja paremini kui mina või paljud teised emad, siis siiralt – kõrget ja kerget lendu sulle!
Kellele kriis, kellele võimalus
Vahel mõtlen, et ehk tuli see koroonakriis ühe mu tuttava jaoks, kellega kohtusin veebruaris mõni päev enne tema esiklapse sündi. Ta kavatses eduka särava ameeriklannana olla vastsündinuga kodus kaks nädalat ning siis tööle naasta. Ma ei saanud talle pidada mingit epistlit, sest olimegi vaid korra kohtunud (siis ta sellest minu mõistes üpris hirmutavast plaanist rääkiski), ega saanud isegi soovitada oma raamatut teadlikust beebiootusest, sest see on eestikeelne. Ma lootsin, et asjalood kujunevad nii, et kui ta mingi ime läbi ikkagi tunneb, et tahaks beebiga siiski pikemalt kodune olla, teeb ta oma ambitsioonikad tööplaanid kuidagi ümber. Kaks nädalat pärast selle lapse sündi saabus koroonakriis! Kellele kriis, kellele elumuutev võimalus olla beebiga kodus.
Olen tänulik, et mul oli isiklik kriis juba kolm aastat tagasi läbi tehtud. Väikelapse emana oli mul öötundide ajal ettevõtlusse panustamisest tervis läbi pluss ärevaks tegev teadmine, et mikroettevõtja ja üksikemana sõltus sellest ka mu sissetulek. Astusin mugavustsoonist välja: võtsin endale väljakutset esitavaid kursusi, alustasin veebiseminaride ja veebipoega, hakkasin ehitama veelgi selgemalt südamest südamesse suhet oma klientidega, pakkudes nii tasuta kui ka tasulist väärtust, ja alustasin investeerimisega.
Nii oli mul hoopis rahulikum, kui laps jäi kevadise kriisi ajal ootamatult koduseks. Tegelikult ei ole ma siiani saanud endale tavapärases mahus arvuti- või kohtumiste aega, aga tänu toonasele kriisile oli mul selleks parem ettevalmistus. Samuti andis isiklikust kriisist väljatulek mulle inspiratsiooni hakata kirjutama raamatut investeerimisest ja lifecoaching’ust, mis nüüdseks on ilmunud teisi inspireerima.
Kindlasti on naisi, kes ei jõua ära oodata, millal saab rahaliselt vanemahüvitisest kaotamata lõpuks ometi pärast lapsepuhkust uuesti tööle naasta, ja see on ka hea, kui see on hästi läbi mõeldud ja energiat pulbitseb! Lapse aju arengu ja emotsionaalse tasakaalu seisukohalt ongi oluline, et esimesed 18 kuud oleks põhiline hooldaja maksimaalse aja päriselt tema juures ja edasi vaatabki igaüks oma südame ja rahaliste võimaluste järgi. Sest samavõrra tähtis on see, et ka meie hing oleks rahul.
