Kui ämmaemanda haridusega Anni Laas (34) jäi teist last ootama, teadis ta kohe, et tahab saada emapiimadoonoriks. Saatuse keerdkäiguna sattus aga ta enda enneaegsena sündinud poeg olema üks neist lastest, kes elu esimestel tundidel doonoripiima vajas.
Tekst: Maarja Savi
Fotod: Katrina Tang
See oli kümme aastat tagasi, kui ma ämmaemandaks õppides Ida-Tallinna keskhaigla naistekliinikus praktikal olles nägin juhuslikult ühe ukse peal silti „Emapiimapank” – koridori otsas, otsekui muust maailmast ära lõigatud. Juba ainuüksi see sõna „emapiimapank” lummas mind. Teadsin küll, et rinnapiima on võimalik annetada, aga ma ei kujutanud siis veel ette, mida see täpselt tähendab.
Mingil moel on teatav missioonitunne minusse sisse kodeeritud, just nagu mu arstidest vanaisal ja vanaemal, tänu kellele minust tõenäoliselt ka meedik sai. Aga annetamine, eriti kuna see on anonüümne heategevus, on minu meelest oma olemuselt tõeliselt omakasupüüdmatu. Kui kõik kõiki aitaks, oleks ka maailm natuke parem paik. Veredoonor ma olla ei saa, kuna olen aeg-ajalt aneemiline. Nii olengi mõelnud, et ehk on just rinnapiimadoonorlus mulle sobiv doonorluse vorm.
Ootamatult haiglavoodisse
Rinnapiim on üks eriliselt väärtuslik ja väge täis asi. Neliteist aastat tagasi, kui sündis mu esimene laps, tütar Lola, tekkis mul nii palju rinnapiima, et seda jäi alatasa üle. Laps lihtsalt ei vajanud nii palju. Ära visata ma seda ka ei raatsinud. Nii ma siis pumpasin seda muudkui välja ja pistsin kotikesega sügavkülma. Lõpuks oli külmkapp paksult piima täis ja olin sunnitud selle ikkagi ära viskama, et kappi ruumi teha. Mul oli sellest südamest kahju.
Kui jäin oma teist last ootama, teadsin kohe, et tahan kindlasti olla seekord rinnapiimadoonor: annetada oma piima neile enneaegselt sündinud beebidele, kelle emad ise mingil põhjusel neid toita ei saa.
Olin elevil ja ootusärevuses, tahtsin kogeda tõeliselt ilusat sünnitust nagu ilmselt iga teinegi naine. Paraku juhtus nii, et mu teise raseduse lõpp oli väga raske. 24. rasedusnädalal algasid verejooksud, mille põhjust arstid ei teadnud. Ehkki beebi tundis end minu kõhus hästi, tähendas see minule nädalate pikkust ranget voodirežiimi, millest suurema osa veetsin haiglaseinte vahel. Ma ei saanud isegi end ise pesta ega tualetis käia. Kõik toimingud pidin korda ajama voodis pikali olles. Koroonaohu tõttu ei tohtinud keegi mul ka haiglas külas käia, mistõttu kujunes haiglapersonalist nendeks pikkadeks nädalateks minu teine pere.
Priidiku tulek
Selline olukord kestis nii umbes poolteist kuud. Priidik (1) sündis erakorralise keisrilõike abil 30. rasedusnädala alguses. Kuni selle ajani polnud ma veel kordagi nutnud. Olin olnud emotsionaalselt täiesti lukus. Ma lihtsalt ei saanud endale murdumist lubada! Aga sel hetkel, kui kuulsin esimest korda oma lapse nuttu, pääsesid ka kõik emotsioonid justkui paisu tagant välja. Pisarad muudkui voolasid mööda põski alla, aga ma ei saanud neid pühkida, sest mu käed olid operatsioonilaua külge kinnitatud. Üks anestesioloog, meesterahvas, tuli minu juurde ja võttis mul käest kinni. Siis ma mõtlesin, kui tore see on, et üks mees nii teeb. See oli väga nunnu hetk.
Kui ma Priidikut esimest korda nägin, valdas mind tohutu rõõm ja kergendustunne. Ta oli küll tugevalt enneaegne ja imepisike, aga ta oli terve ja nägi välja nagu päris beebi! Tõenäoliselt maailma kõige ilusam beebi!
Aga muidugi käis koos selle rõõmuga käsikäes ka lõputu mure. Priidikul olid igal pool voolikud, toita sai teda üksnes sondiga, pisikese toruga, mis oli läbi tema tillukese suu või nina viidud otse makku, ning väga suure osa ajast veetis ta kuvöösis. Õnneks sain ma olla kogu aeg tema juures ja ise temaga tegeleda. Õed küll pakkusid, et võtavad öised sondiga söötmised enda peale, aga tahtsin kõike ise teha, seda enam, et olen kliinilist ehk patsiendi sondi abil ja veeni kaudu toitmist ka õppinud ja praktiseerinud. Kummalisel kombel osutus kõik see, mida olin elu jooksul omandanud, nüüd ülikasulikuks.
Doonoripiima laps
Olin Priidikut oodates mõelnud, kuidas minust saab rinnapiimadoonor, aga juhtus hoopis nii, et minu enda poeg oli see, kes oma esimesel elupäeval doonoripiima sai, sellal kui mina veel operatsioonist toibusin. Enneaegsetel beebidel on kõige enam probleeme just soolestikuga, mistõttu olin tõeliselt rahul, et esimene asi, mis tema pisikesse soolestikku jõudis, oli rinnapiim. Mis siis, et kellegi teise oma. Minus tekkis tohutu tänutunne selle naise vastu, kes oli oma piima annetanud, ja oleksin hea meelega tahtnud talle kaardi saata, aga paraku on emapiima annetamine, nagu ka muu doonorlus, anonüümne.
Kogu sellele tunnete virvarrile lisandus veel üks tasand. Tundsin, et mu keha oli mind alt vedanud. Ta polnud suutnud rasedust turvaliselt lõpuni kanda ning seetõttu arvasin, et ma ei saa olla ka emapiimadoonor. Eeldasin endamisi, et enneaegse lapse emana ei ole minu piim piisavalt kvaliteetne. Kui ma oma muret enneaegsete laste intensiivraviosakonna õdedele ja arstidele kurtsin, siis selgus aga ootamatult, et olukord on hoopis vastupidine – tänu sellele, et olen enneaegse lapse ema, on minu rinnapiim veel eriti väärtuslik. Et ma olen lausa superdoonor!
Loe edasi EMA suvenumbrist!
