On palju asju, mis on õnne küsimus. Ja asju, mis seda ei ole. Viimastel aastatel on näitleja Evelin Võigemastis (40) kristalliseerunud teadmine, et ei ole midagi olulisemat armastavatest suhetest. Ent nende loojaks oleme me ise.
Tekst: Merit Kask
Fotod: Stina Kase
Sel aastal saabus kevad Evelinile suurejooneliste uudistega, heerolditeks kolijamehed, fanfaarihelideks akutrellipõrin. Kui eelmine märts-aprill möödus Loviise (14) ja Lennartiga (11) kolmekesi maakodus isolatsioonis, sellest mõni aeg ka ajastut defineeriva viirusega võideldes, siis tänavune piirangute aeg võeti vastu pere uues kodus. Nimelt õnnestus Evelinil osta päris oma kodu, justkui tema enda maitseka käekirjaga kujundatud šikk ja hubane korter renoveeritud puumajas.
Oodatud kolimine saabus päeval, mil Evelinil täitus 14 aastat emaks saamisest ehk tütar Loviise sünnipäeval. Kui me järgmisel hommikul fotograaf Stina Kasega nina ukse vahelt sisse pistame, on lahti pakitud pappkastide ja värviküllaste lillekimpude keskel toimetavate elanike nägudel märgata rõõmsat elevust ja rahulolevat väsimust.
Evelin valmistab uue kodu esimesi pannkooke, abiks saumikseriga maasikamoosi kokku segav Loviise, kes loomult ööloomana põõnab tavaliselt nädalavahetuseti südapäevani. Lennarti kanda on jäänud pakendite vedamine hoovi peale konteinerisse – väikse protestijorina saatel saab see kenasti tehtud.
Järgneb kiire tutvumistuur. Lennart näitab oma uhiuut tuba, lai voodi keskel. Riidekappi veel ei ole. „Ei tule ka,” teatab poiss, „ma hakkan oma riideid hunnikus hoidma.”
Ema koondportree
Korteri ostmise kaalukust aitab perspektiivi seada teadmine, et Evelini kõik kodud terve elu jooksul annab kokku lugeda ühe käe sõrmedel, sealhulgas kodune üürikorter, kus me veel intervjuuks kohtuda jõuame.
Piiranguajast hoolimata on see laupäevahommik üks väheseid ajaauke töiste askelduste keskel. Linnateatris käivad ettevalmistused „Balti tragöödia” esietenduseks. Viimased suuremad filmimised jäid suve lõppu, kui võeti üles Jaak Kilmi lastefilm „Tagurpidi torn”.
Keda Evelin seal mängis? „Ema loomulikult!” naerab Evelin, kes ikka ja jälle satub kehastama naist, kes kohustustekoorma all ägades vaevu püsti püsib. „Absoluutselt!” vastab Evelin veendunult küsimuse peale, kui palju ta ise selline ema on. Aga ühe suure erandiga – kui filmiemad on tööga sageli nii hõivatud, et lastele tähelepanu ei jagugi, siis kohati lausa ülehoolitsevat Evelini võib liialdamata nimetada kanaemaks.
Ajakirja EMA suvi 2021 kaanelugu avab kolimiselevust täis kodu kõrval ka armastatud näitleja siseilma, kus kohtab elementidena usku tervete suhete tähtsusesse ja perekonna alles jäämise võimalikkusesse ka pärast lahkuminekut, Evelini kujundanud liigutavaid mälestusi, haavatavaid hetki ja taas püsti tõusmisi, vanuse lisandumisega seotud mõtisklusi ning vältimatut vajadust teiste järele.
