On kriise, mis raputavad juurteni ja võivad viia nii meeleheite kui ka lõhutud perekondadeni. Kuidas minna edasi, kui kõik teed näivad juhatavat ummikusse? Väljapääsu aitab otsida Londonis tegutsev pereterapeut Renos Papadopoulos.
Tekst: Hannes Praks
Tõlge inglise keelest: Kristiina Kivil
Illustratsioonid: Toomas Pääsuke
Oleme viimastel aastatel näinud oma suhtluskonnas paljusid 40. eluaastates mehi, kellel on süvenenud ärevus ja masendus. Keskeakriis, öeldakse selle kohta. Olgem ausad, pole isegi sellest mööda saanud. Mõne jaoks on olnud lahenduseks jätta pere maha, leida endast kaks korda noorem naine, hingesugulane, nagu tavatsetakse märkida, ning alustada uut elu. Kas see on normaalne? Ongi osa inimese, mehe arengust?
Peame siin eristama kahte asja: kas on normaalne tunda selliseid tundeid ja kas on normaalne teha selliseid tegusid? Mulle ausalt öeldes ei meeldi sõna „normaalne”. Küll aga on selliste tunnete tundmine „ootuspärane”. Kui olime lapsed, viisid vanemad meid kooli – ja see ei olnud meie valik. Hiljem läksime ülikooli, seejärel lõime perekonna. Suur hulk mehi ja naisi astuvad need sammud mingi üldise trendi ajel: järgitakse kollektiivseid ideid, kuidas elada. Ühel hetkel justkui leitakse end nendest rollidest ja hakatakse küsima: oot-oot, aga kes ma ise olen?
Eluterve inimene hakkabki ühel hetkel oma isiku, rolli ja eesmärkide üle järele mõtlema. Elu keskpaika jõudmine on reaalne fenomen ja inimene võib seada küsimärgi alla selle, kuhu ta on jõudnud. Oluline on aga see, kuidas seda tehakse ja mida vastates ette võetakse. Teha seda viisil, mis muudab suhted sügavamaks, on raskem. Iga suhe vajab hoolt ja tähelepanu.
Me hooldame boilerit ja autot. Ka katkiseid kingi ja kleite varem parandati, nüüd aga visatakse need minema ja ostetakse uued. Võib tekkida tunne, et kui inimsuhtes tekivad ebakõlad ning need kuhjuvad, siis on ka siin lihtsam uus soetada. Suhtes tuleb sellisel hetkel hakata tähelepanu pöörama oma puudustele, nõrkustele, eksimustele. Selleks et suuta nendele valusatele asjadele iseendas otsa vaadata, on vaja jõudu.
Kui nüüd tuleb noor naine – ma ei pea silmas, et ta püüab meest tahtlikult endale haarata –, siis ta kehastab mehe silmis teatavat probleemitut puhtust ja süütust ning selle asemel et olemasolev suhe sügavamale tasemele viia, kiputakse looma uut. Kindlasti on see kergem, põnevam ning mis põhiline – see on uus algus.
Aga uue alguse saab leida ka olemasolevast suhtest – sügavamal tasandil. Muidugi on see raske. Üle poolte peredest lagunevad. On vaja vastupidavust, et jääda suhtesse nii, et seesama suhe võiks uueneda. Ka lahkuminekud ju korduvad. Me peame mõtlema lastele. Lapsed on need, kes kannatavad.
Te räägite, et on vaja jõudu, et oma valule ja kahtlustele otsa vaadata. Ent probleem on selles, et asi on juba kontrolli alt väljunud. Juba tuntakse, et tegu on katastroofiga. Mees võib olla väga impulsiivne või hoopis endasse sulgunud. Igal juhul kannatavad kõik pereliikmed. Sellises olukorras kaobki jõud.
Sellised kriisid ei olegi rahulikud intellektuaalsed otsingud. Need puudutavad inimest väga sügavalt. Mees tunneb, et see on väljakannatamatu, ja plahvatab teiste peale või muutub destruktiivseks enda vastu, langeb depressiooni, hakkab alkoholi tarvitama vmt.
Nüüd on küsimus, kas nende inimeste ümber on kultuur, mis toetab suhete süvendamist, ning kas neil on vastupidavust ja teadmisi, kuidas seda teha? Meie kultuur ei valmista meid millekski selliseks ette ega anna vahendeid, kuidas hakkama saada. Olukord lihtsalt tabab inimesi. Puudub sügavam side või vaimsus, mis neid suhtes kinni hoiaks. Otsitakse seda, mis on endale mugavam, ning pingeline olukord pole kindlasti mugav. Nii luuakse aga veelgi destruktiivsemaid olukordi nii endale kui ka tervetele põlvkondadele. Lapsed ei näe, kuidas suhteid parandatakse, nad näevad ainult plahvatusi. Nad ei näe vastupidamist ning on mõistetud kogetut kordama oma elus.
Mees võib ka nii arutleda, et ehk on parem, kui me sedasi enam ei kannata. Lapsed on õnnetud, kõik on õnnetud, aga vähemalt me liigume edasi ja alustame uut elu.
See on illusioon. Mis see uus elu on? Võimetus minna tugevana läbi raskuste? Jah, see on hetkeline kergendus, aga see ei ole lahendus. Kui hambaarst katkestab korraks puurimise, et lasta suud loputada, siis on see kergendus, aga pikemas perspektiivis ei ole see lahendus. Tõeline lahendus on see olukord läbi töötada. Selleks aga puuduvad vahendid ja eeskujud. Puudub vastav kontseptsioon.
Kui aga mees otsustabki pere juurde jääda, kuid ei suuda oma perekonda taluda? Ta ei suuda nendega samas ruumiski olla, ei talu lärmi, mida lapsed teevad, ja plahvatab mitu korda päevas?
See, et inimesed ei talu üksteist, on tragöödia. Pere on armastamise paik. Tuleb küsida, miks nähakse peres probleemi? Inimene näeb järelikult elu väga vildakas valguses.
Me eksime, kui arvame, et inimene areneb üksnes täiskasvanuikka jõudmiseni. Areng just sellistes hetkedes seisnebki. Ehk tuleb kellegagi maha istuda ja rääkida. Mis siis toimub, et ma ei talu oma laste tekitatud lärmi? Mõnes totalitaristliku režiimiga riigis võib üksikkongis istuv inimene vaid anuda, et saaks oma laste mürgeldamist kuulda. Peaksime seisatama ja küsima, miks see üldse tundub meile probleemina. Tegu on loomuliku asjaga, millega tuleb kohasel moel ümber käia.
Tahaksin ka küsida, miks tundub, et lapsed teevad lärmi? Kui see ongi nõnda, siis on midagi valesti viisis, kuidas me nendega suhestume. Kui me neid kuulame, siis nad ei tee lärmi, vaid naeravad, nutavad või räägivad meiega. Nad väljendavad oma sisemaailma. Kui lapsed jäetakse omapäi, siis nad satuvad segadusse ega tea, mida teha, ja hakkavad käratsema. Kui ma ei suuda oma lastega rääkida või mängida ja tajun neid mürana, siis pean pigem küsima, mis minul viga on.
Nüüd jõuame põlvkonnast põlvkonda korduvate mustriteni. Pereisa näiteks ei suuda taluda oma laste mürglit, nagu pole suutnud seda taluda ka tema vanemad. Ta reageerib nii, nagu seda on tehtud kunagi temaga, ja käratab: „Jätke mind rahule!”, justkui hakkaks tema sees rääkima keegi teine.
Kõigis traditsioonides räägitakse, et inimene on peale iseenda aitamise võimeline ka maailma paremaks muutma. Ja maailma paremaks muutmine ei tähenda üksnes laevade või kanalite ehitamist, vaid ka selliste väärarusaamadega rinda pistmist, selliste mustrite murdmist, mis viivad destruktiivsete lahendusteni. Valed arusaamad võivad meile tõepoolest tugevat survet avaldada. Kui ma võtan vastutuse, et kavatsen ise neid harjumusi muuta, siis ma aitan oma lapsi ja järeltulevaid põlvi. Neil on siis vähem halbu harjumusi. Igaühe ülesanne on puhastada atmosfääri ka destruktiivsete mustrite reostusest.
Mõistes aga, kui sügavale probleemid ja mustrid ulatuvad, võib olukord tunduda ju veelgi lootusetum. Tundub, et selle üle ei ole mingit võimu, ei tea isegi, kust alustada. Arstid kirjutavad kõigepealt antidepressante, et inimene saaks natuke rahu ning oleks võimeline mõtlema. Mis oleks aga alternatiiv?
Nõustun, et inimesed võivad olukorda kirjeldatud viisil kogeda – et neil ei ole jõudu, vastupidavust, kontseptuaalset raamistikku. Aga mida nad tahaksid teha? Kas nad tahavad, et see tunne lakkaks? Kas nad tahavad korrigeerida konteksti ja situatsiooni, mis paneb neid end halvasti tundma? Loomulikult võib võtta ravimeid, et end paar-kolm või paarkümmend päeva paremini tunda. See võib tõesti talumatu olukorra teravust leevendada. Kui ma aga elan oma elu nii, et iga ebamugavuse korral püüan seda kuidagi ära kaotada, siis kuhu jääb inimese väärikus, tema areng, võimalus oma suhteid süvendada?
See on tragöödia, et paljude jaoks alternatiive ei olegi. Aga peaks olema: näiteks armastades oma perekonda ja sugulasi ning ümbritsedes neid nii palju kui võimalik hoole ja mõistmise ja armastusega. Kui need mehed tunnevad, et nad ei talu enam oma perekonda ja peavad edasi liikuma, siis selline olukord ei ole inimlik. Tuge võib leida korralikust psühhoteraapiast või vaimsest juhatusest, mis aitab neil mõista sügavamalt nii iseennast kui ka inimest üldse.
On traagiline, et enamikule ei ole pakutud muud valikut kui vältida valu ravimite või põgenemisega. Tõeline valik seisneb aga olukorra kasutamises selleks, et süvendada oma arusaamist iseendast, oma seotusest perekonnaga ja sellest, mis üldse on perekond lisaks ühiskondlikule ettekujutusele ja majanduslikele kohustustele. Seda kriisi tuleb kasutada situatsiooni uuendamiseks ja muutmiseks, nii et olukord ei tundu enam talumatu kannatus, vaid suurima õnnistuse allikas. See on võimalik, aga väga paljud ei tee seda, sest kultuur ja mustrid on teistsugused: pigem tahetakse kohe valust lahti saada, mitte ei minda olukorrast läbi.
Ent isa võib tahta just laste pärast – et mitte neid mustreid neile edasi anda – talumatu ja plahvatusohtliku olukorra kiiresti ära lõpetada.
Kui ta lõpetab selle olukorra sel moel, siis saadab ta lastele selge sõnumi, et tegu on lahendamatute probleemidega, et ta ei talu elu loomulikku valu, et ta põgeneb selle eest. Põgenemine on ajutine lahendus, mida võib veidi aega ka kasutada, aga seda selleks, et leida uut jõudu ning seada fookust, et töö õigesti ära teha. Muidu me edastame lastele sõnumi, et suhted on kas imelised või kui midagi läheb valesti, siis tuleb lahkuda. Kui ma lähen ära selleks, et oma laste peale mitte karjuda, siis on see võib-olla kergendus üheks päevaks, aga tegelikult midagi palju hullemat kui kodus karjumine.
Areng tähendab ju seda, et seistakse silmitsi raskustega ja leitakse mooduseid, kuidas neist üle saada. Kui vanematel õnnestub olukorda parandada ja suhet süvendada, siis laste ees aset leidnud karjumisest hoolimata tuleb kogu olukord lõpuks lastele kasuks. Nad näevad, et suhteid saab süvendada. See on parim, mida saame lastele anda. Erakoolis õppimine, kallid suvelaagrid, suurepärased loovust ja aju arendavad mänguasjad ning parimad ülikoolid ei paku selle kõrval mitte midagi.
Kas olete näinud peresid, kellel sellise olukorra lahendamine õnnestub? Kuidas sünnib see ime?
See ei ole ime. Jah, muidugi ma olen näinud. Ma olen töötanud sellel alal 45 aastat. See ongi mu töö. Alles hiljuti sain sõnumi paarilt, kes tuli kunagi minu juurde seetõttu, et nad kavatsesid lahutada ja tahtsid seda teha tülideta. Mees töötas meditsiini- ja naine finantsvallas, mõlemad olid väga intelligentsed ja töökad. Ma ei avaldanud neile survet, aga minuga rääkides hakkasid nad teineteist paremini mõistma. Nende suhe muutus sügavamaks. Nad ei lahutanud.
Miks on üldse vaja perekonda? Miks on just pere ja pikk püsiv suhe inimlik?
Kui me hakkame koos teise inimesega läbi käima ühe suhte arenemise keerukusi ja rikkusi – loome pere, ootame last, näeme lapse kasvamise etappe –, siis on see täiuslik viis, kuidas nii ema, isa kui ka laps saavad kujuneda paremaks inimeseks, õppida mõistma iseennast ja oma tahke.
Rääkides haridusest ja arengust, räägime sageli välistest oskustest ja teadmistest, unustame aga rikkuse, mis peitub inimsuhete arengus. Selle teeb võimalikuks just pere. Suhe algab küll isikliku rahuldusega ja seda leiab eri vormides terve elu jooksul. Kui me aga püüame luua teise inimolendiga sidet ja läheme läbi nende faaside, siis on hämmastav, kui palju imelisi asju inimesed veel isikliku rahulduse kõrval näevad ja kui palju õpivad.
Me jääme ikkagi oma laste vanemateks ka siis, kui nemad on 70aastased. Kunst seisneb selles, kuidas avastada uusi emaks ja isaks olemise viise. Alguses me õpime olema vanemad mähkmeid vahetades ja lapsi toites, seejärel õpime, kuidas tulla toime teismeliste kummalisusega. Õpime üha enam tundma suhete nüansse: kui palju näidata üles hoolitsust ja kui palju anda vabadust. Need on uskumatult peened võimed, mida on võimalik välja kujundada üksnes perekonnas.
Sedasama õpivad ka lapsed. See on tähelepanuväärne, kuidas nad ei õpi mitte üksnes kiikuma või koolis käima, vaid just neid suhtenüansse. Kui me võtame perekonda tõsiselt, siis avanevad unikaalsed võimalused arendada igas pereliikmes unikaalseid oskusi, tundlikkust ja võimeid. Ja see ongi raske. On valu, lärmi, magamata öid, katkestusi, aga küsimus ongi selles, kuidas leida kogu aeg uusi hakkama saamise viise.
Mida teha siis, kui mees selle kriisi kõige raskematel hetkedel, keset kõiki neid suhteid, väljakutseid ja võimalusi ahastab: miks ma elan?
See on kõige laiem kontekst üldse. Teatud mõttes on see ka kõige eelöeldu taustaks. Elu tähenduse tunnetamine ei ole psühholoogia või filosoofia valdkond. Küsimus on selles, kuidas keegi elu mõtet tunnetab. Minult ei küsitud, kas ma tahan siia ellu tulla, ning ma lahkun siit elust samuti, ilma et keegi minult nõusolekut küsiks. On absurdne elada arusaamisega, et kõik on minu enda valik. Siis ma mässan elu vastu, tapan iseenda, et olla ise toimepanija, või tapan teisi. Kui ma aga arvestan seda fakti, et ei sündimise ega suremise juures ei küsita minu luba, siis on selge, et kõige fundamentaalsemad asjad ei allu minu kontrollile. See on vihje: on asju, mida ma saan kontrollida, ja asju, mida ei saa.
Ja siis hakkab minus arenema isiklik arusaam, mida tähendab elus olemine minu jaoks. Kõige taga on tõesti just see küsimus. Kui inimesel ei ole põhjust, miks elada, siis on kõik üks koorem. Kahetsusväärsel moel leidub meil igas riigis noori, kes ei saa nii häid hindeid või seda poissi/tüdrukut, keda nad tahavad, ja kes võtavad endalt seetõttu elu.
Elu mõtte tunnetust ei saa inimestele anda ratsionaalselt, sest elu alguses on mõndagi irratsionaalset. Nii avaneb meile veel üks dimensioon inimeses. Kui see ei ole ratsionaalne, siis mis see on, mida me võime inimeses veel leida? Luule ei ole ka ratsionaalne. Ilu ei ole. Religioon ei ole. Kõik sügavamad asjad meie elus ei ole ratsionaalsed. Kuidas me sobitame oma elu ühelt poolt sellega, millega tegeleb ratsionaalne meel, ja teiselt poolt sellega, millega tegelevad meie teised funktsioonid?
Mida enam me neid teisi funktsioone arendame, seda enam inimene kasvab. Ratsionaalsuse ja selle teise osa kombinatsioon teeb meist unikaalse inimese. Ma ei pea silmas kindlaid vaimseid või religioosseid praktikaid, ehkki kui neid viljeldakse, siis on see suurepärane. Juhul kui need on tähenduslikud. Kui ma hakkan selliste suuremate, loogika abil mõistetamatute asjade peale mõtlema, siis areneb minu inimsus.
Rääkides elust ja surmast, siis perekonnas on võimalik avarduda nendesse teistesse dimensioonidesse. Kui me seda ei tee ja tahame vaadelda elu ratsionaalse võrrandina (nt kui ma kannatan, siis tuleb see kohe lõpetada! Mina annan sulle seda ja sina annad mulle toda!), siis selline elu ongi. See võib viia traagilise kaotuseni.
Seega on küsimus elu mõttekuse kohta punkt, kust avardumine saab alguse? Kas seda tuleks siis tervitada?
Jah, kindlasti. Seda hetke, mil ma küsin endalt, miks ma üldse elan või miks ma sündisin. Jah, me kõik sureme, miljonid inimesed on surnud. Ent mida see tähendab? See ei ole teatud tüüpi loogilise selguse küsimus, siin on tegu teiste dimensioonidega, on vaja teist metodoloogiat, ja inimesed ei ole sellega tuttavad. Sellepärast nad ootavadki, et kõik alluks ratsionaalse argisuhtluse selgusele.
Kõik vaimsed distsipliinid tuletavad meile seevastu meelde, et kuigi meil tuleb hoolitseda maiste asjade ja murede eest, tuleb aeg-ajalt panna ka veidikeseks kõik see kõrvale, et avaneda veel millelegi muule. Kui me hakkame maailma ja üksteisega suhestuma lähtuvalt sellest muust ega unusta seejuures ka ratsionaalsust – sest selleks, et igapäevaeluga hakkama saada, peavad meil olema ka ratsionaalsed skeemid –, saavadki meist terviklikud inimesed. Me suudame nii ühte kui ka teist.
Seda ma mõtlengi, kui räägin arengust. Mida enam selliseid komplekssusi arvesse võetakse ning mida enam ollakse valmis avarduma nendesse dimensioonidesse, seda enam inimene kasvab.
Need teised dimensioonid pakuvadki laiema konteksti meie suhetele teiste inimestega ning küsimusele armastusest, mis ei tähenda lihtsalt enda mugavalt tundmist. Armastuse, inspiratsiooni ja ilu tõeline tähendus on palju sügavam.
