Psühholoogiline vägivald on alati olemas olnud. Aga mida teadlikumad me oleme, mida rohkem me oma silma teritame, et seda ära tunda, seda tervemad oleme, seda tervemaid lapsi kasvatame ja seda tervem on ühiskond. Sest siis me õpime, kuidas toime tulla ja edasi minna. Tuntud ja tunnustatud Ameerika kliinilise psühholoogi Ramani Durvasula sõnul on vaimne vägivald ja nartsissistlik väärkohtlemine tänapäeval lausa epideemiline probleem, rahvatervise küsimus.
Jah, see on üdini kahetsusväärne, kui meie teadlikkust tõstab drastiliselt ühe pere isiklik lugu, mis on rullunud meie silme all lahti paljudes nüanssides nii valusalt, et oleme sunnitud end neis küsimustes harima. Tuleb välja, et need küsimused puudutavad otse meist uskumatult paljusid – pea pooled Eesti naised on lähisuhtevägivalda kogenud või on kogemas just praegu.
Kajana toimuvale avaldame ka veebis täispikkuses loo, mis ilmus paar aastat tagasi EMA raamatajakirjas “Tervenemine”. Nii, nagu teema ise, polnud ka selle loo kokkusaamine lihtne ja kõik ei läinud plaanipäraselt. Aga hirmoluline, elu muutva potentsiaaliga info tuli kokku. Head eneseharimist meile kõigile!
Selle koha peal siin pidi ilmuma tegelikult üks teine lugu. Ühe noore ema kogemuslugu sellest, kuidas ta võitles end välja vaimse vägivalla juhitud suhtest. Süüdistusteta ja musta pesu pesemata. Käesolev intervjuu oleks pidanud seda esimest kirjutist vaid täiendama.
Tekst: Merle Liivak Praks
Pildid: Iris Kivisalu
Transkriptsioon: Liivia Anion
Miks see lugu välja jäi? Selle ettevalmistamise aegu tulid mängu pereliikmete erinevad huvid ning viimasel hetkel pidime eelkõige just selle pere laste heaolu silmas pidades raske otsuse langetama.
Vaimse vägivalla teemal tasub end harida, et seda ära tunda ja end ning oma pereliikmeid kaitsta osata. Kasvatuse osaks võiks olla tütarde ohumärkidega kurssi viimine. Vaimne kontroll ei puuduta meist väheseid, statistika ütleb, et 43% naistest on kogenud raskesti tuvastatavat psühholoogilist vägivalda kas praeguses suhtes või endise partneri poolt. Vähemalt ¾ Eesti naiste tugikeskuste poole pöördunud naistest on emad, kel on vägivalla toimepanijaga ühised lapsed.
Jurist Merle Albrant juhib mitut naiste tugikeskust ja on naisi juriidilistes vaidlustes toetanud juba kümme aastat. Intervjuu tegi temaga Merle Liivak Praks.
Kas pole nii, et tavaliselt kujutatakse ette, et vägivalda, ka vaimset vägivalda tuleb ette mõnes teises sotsiaalses klassis, kuskil kaugel lagunevas korterelamus? Mida tegelik elu näitab?
Vaimne vägivald on rohkem nn kõrgklassi teema. Meil on eraldi termin „valgekraede vägivaldsus”. Haritud intelligentsete inimeste seas on vaimset vägivalda palju rohkem kui sotsiaalselt madalamal astmel. Statistika näitab, et suhetes, kus esineb vägivalda, on kannataja pooleks 90% juhtumitest naised.
Esimene suhtevägivalla märk on see, et partner piirab suhtlemis- ja liikumisvabadust, rahaliste vahendite kasutamist. Vägivalla tuvastamisel küsime alustuseks: kui palju üks inimene teise liikumist kontrollib? Üks meie klient sai rahulikult telefoniga rääkida ainult siis, kui läks lastega mänguväljakule, et keegi kõrvalt ei kontrolliks. Tihti on neil naistel telefonid positsioneeritud, nagu ka laste omad, neil võivad kodus olla isegi videokaamerad, neil pole privaatsust. Väliselt on mees hoolitsev, tegelikult kontrolliv.
Kas selline kooslus on võimatu, et hooliv ja kontrolliv?
Oluline on mõista, kus on piir ning kus muutub väline hoolivus kontrolliks. Me kontrollime oma lapsi, et nad ei läheks vales kohas üle tee, ja see piir on laste kaitsmiseks. Vägivaldses suhtes aga kehtestab piirid ainult üks partner ja teisel pole sõnaõigust, ta peab tingimusteta alluma. Piirid mõistliku turvalisuse ja „kontrollitud turvalisuse” vahel on nihkes.
Kuidas näeb välja suhete kontrollimine?
See tähendab, et naisel piiratakse suhtlemist sugulaste ja sõpradega. Vägivaldne mees tahab tavaliselt naiselt ära võtta teda toetava sotsiaalvõrgustiku, et naine oleks ainult mehe infosfääris. On üks kindel muster, mis vägivallajuhtumitest välja tuleb: naised ei tohi enam oma vanemate juures külas käia ega sõpradega kohtuda, kuna see ei meeldi mehele. Pererahu huvides lõpetavad naised oma sugulastega läbikäimise, ei lähe jõulude ajal perele külla, kuna mehele see ei meeldi. Ja siis hakkab naine ise leidma erinevaid vabandusi, kuidas meest välja vabandada, kuid tegelikku põhjust ta ei julge öelda – naisel on häbi.
Peen manipulatsioon ja isolatsioon viivad naised lõpuks selleni, kus neil ei ole enam mitte kellegagi rääkida. Olen päris tihti klientidele öelnud, et nüüd lähed räägid oma perele asja ausalt ära. Pere on ju neid märke kõrvalt näinud, aga ei saa naisele ligi, sest neile tehakse ilus nägu, nagu kõik oleks hästi. Naisel on vaja temalt ära võetud tugivõrgustik tagasi saada.
Miks siis naised selliste meestega suhtesse astuvad ja lapsi saavad?
Suhte alguses ei tule see vägivallamuster välja. Need mehed on alguses romantilised, hoolivad, sest neil on eesmärk paigas: see naine tuleb kätte saada. Nad on valmis pingutama. Algul ei osata selliseid pisikesi hoiatavaid märke nagu „ära mine täna sõbrannadega välja, ma tahaksin igal õhtul sinuga koos olla” tähele panna, naine arvab, et see on nii romantiline.
Meie kogemuse järgi räägivad sellised mehed tihti oma eelmistest suhetest halvasti – eelmine naine oli väga halb, halvast räägitakse ülivõrdes. See tekitab uues naises kaastunde. Mees on ohver, endine naine tegi talle liiga. Võttis lapsed ära, mees ei saa lastega koos olla. Naised tunnevad siis mehe vastu empaatiat, neil on selleks suured võimed. Mees saab sellega endale uue liitlase. Ja kui naine siis hakkab millalgi sellest suhtest välja tulema ja saab näiteks infot eelmistelt naistelt nr 1, 2 jne, tuleb šokk – kõigile on ta teistest naistest halba rääkinud, vägivallatsenud jms.
Noortele tüdrukutele vägivalla märke õpetades palume pöörata tähelepanu sellele, mida mees räägib naistest üldisemalt. Kas ta teeb nõmedaid nalju naiste teemal? Nagu: naised ei tea midagi, meie, mehed, teame. Naine, mine tee süüa, me siin meestega räägime. Need on sellised pisikesed soostereotüüpsed märgid.
Kuidas see suhe siis tavaliselt areneb? Miks neid lapsi sünnib ja miks see suhe ära ei lõpe?
Hea küsimus. Mul on olnud kliendiks naine, kellel on vägivaldse mehega kuus last. Mees on olnud füüsiliselt vägivaldne nii tema kui ka laste vastu. Kui ma laste kohta küsisin, vastas ta otsekoheselt: „Kas sa arvad, et ma tahtsin neid vahekordi?”
Palju on naisi, kes usuvad, et kui nemad on paremad, siis läheb ka nende elu paremaks. Kui mees kogu aeg räägib, et „kui sa natukenegi pingutaksid, teeksid trenni, kui sa ennast ilusamaks teeksid või kui sa „seda” ei teeks, siis oleks meie suhe parem”, siis mõni naine usubki, et peab veel rohkem pingutama, veel rohkem tegema, siis on pereelu parem.
Psühholoogide ja terapeutide sõnul tekib osal perevägivalda kogevatest naistest kaassõltuvus või Stockholmi sündroom. Ühel päeval mees lööb sind, aga järgmisel päeval ütleb, et see pole ju midagi, tegelikult on kõik hästi. Ta ähvardab, seab su elu ohtu, ja järgmisel hetkel justkui päästab sind ära. Riputab su kättpidi aknast alla, naerab su üle, sa oled peaaegu suremas ja siis tõmbab su üles: ma tegin ju ainult nalja. Ja kui ta su ära päästab, siis tekib tänutunne – ta ju ikkagi hoolitseb meie eest, ta toob meile raha, ta ju räägib kõigile, et ta ainult minu ja laste pärast … Kui ta minuga nii käitub, ei tähenda see seda, et ta halb isa oleks. Ta mängib lastega, käib mänguväljakul, kelgutamas ja suusatamas.
Naine on nagu kahes sfääris korraga. Ühes mõtleb, et see ei ole normaalne, aga samas tunneb, et mees on ju hea. See ajab need naised natuke hulluks. Ja kui mees siis ütleb, et „äkki sa läheksid psühhiaatri juurde, sul on vist abi vaja”, siis naine võib jääda uskuma, et mehel on õigus. Ja ajapikku see võibki need naised hulluks ajada. Kord on ta sul hea, kord on halb, ja sa ei tea, millal ta miski on, sa oled pidevas pinges ja teadmatuses.
Paljud naised on minult küsinud, et kas vägivaldsed mehed muutuvad ka? Siis ma pean olema selle halva uudise tooja, et „psühhiaatrid kinnitavad, et vägivallatsejate programmides on edulugusid 1%”.
Sa oled öelnud, et vaimse vägivalla juhitud suhe ei saa paariteraapias abi. Miks?
Vägivaldses suhtes ei ole partnerid võrdsed. Me räägime võimu- ja kontrollisüsteemist; vägivaldses suhtes on alati üks domineeriv ja teine alluv. Aga kui sa lähed teraapiasse, siis on eeldus, et mõlemad on võrdsed partnerid. Sageli tulevad naised teraapiast või perenõustamiselt välja uute traumadega, sest osav manipulaator suutis nn musta valgeks rääkida. Vägivallatsejad õpivad nõustamistest uusi taktikaid ja meetodeid, kuidas naist jälle rohkem kontrollida.
Miks terapeudi käed selle paari aitamisel siis lühikeseks jäävad?
Tihti ei oska naised ise ka välja tuua, et nende suhe on vägivaldne, on seanssidel vaiksemad või esitavad hoopis teist probleemi teise nurga alt. Ohvrid üldjuhul pisendavad vägivalda, ei soovi sellest rääkida. Me oleme näinud, et kui teraapiasse mineku ettepaneku teeb vägivaldne pool, siis on see ikka rohkem sellepärast, et see terapeut nii öelda õpetaks naist, kuidas mehele paremini meelepärane olla, oma käitumist muuta.
On ka paare, kus konflikti korral mõlemad vihastuvad ja mõlemad löövad, nad on impulsiivsed. Nende paaride puhul võib teraapia toimida, et nad mõistaks, mis neid närvi ajab, ja räägivadki teraapias omavahel asjad läbi. Aga teraapia ei toimi selliste paaride puhul, kus üks on vägivaldne, isiksusehäirega, nn nartsissist ja soovib oma partnerit allutada.
Kas vaimsetel vägivallatsejatel on mõni ühine nimetaja? Kuhu ulatuvad sellise käitumise juured?
Ühine nimetaja on see, et kui tal on võimalus võimu näidata ja kontrollida, siis ta kasutab seda. Kui tal on võimalus teist inimest ära kasutada, siis ta teeb seda. Lapsepõlves õpitud käitumismustrid, väärtushinnangud.
Need mustrid tulevad siis lapsepõlvest?
Jah. Teiste oma tahtmisele allutamine ja manipuleerimine on olnud osa väärtushinnangusüsteemist. Aga seda ei saa öelda, et kõik vägivaldsest perest pärit inimesed on vägivaldsed. Mõni vihkab vägivalda, ei taha oma vanemate mustreid korrata.
Kas naine saab sellise probleemi korral ise oma partnerit aidata?
Kas see partner võtab selle naise abi vastu, aktsepteerib naise arvamust? Arvan, et kui on normaalne paarisuhe, siis ta võtaks selle vastu, aga kui me räägime domineerivast suhtest (nagu kuningas ja teenija), siis … milline kuningas või valitseja arvab, et alluv teab midagi? Kui inimesel on isiksusehäire, siis ta arvab, et ta on kõige tublim, parem, targem ja tal on alati õigus. Kui elus läheb halvasti, on süüdi valitsus, naabrid, ülemus, naine, lapsed. Ta ei ole ise võimeline oma käitumist analüüsima, süü on alati väljaspool teda.
Oled sa kohanud edulugusid, näiteks et meest tabab justkui valgustus ja ta soovib mustritest välja astuda?
On juhtumeid, kus mees on ühinenud sotsiaalprogrammiga, nt „Hoolivad isad”, et lastega suhtlemist parandada, ja neil on tekkinud ahaa-efekt: ma vihkasin, kuidas minu isa minuga tegi, ja nüüd ma saan aru, et ma teen oma lastele sama – aga ma ei taha ju. Siin sõltub palju, kui kompetentne on spetsialist, kes seda meest nõustab.
Kust allutatud naised kõige paremini abi saavad?
Naisel peaks olema keegi, kellega oma pere mudelit ja situatsiooni arutada. Nähes vägivalla märke, võiks naine helistada kas tugi- või kriisitelefonile või naiste varjupaika ning kasvõi anonüümselt küsida nõu, kas need märgid nende suhtes võivad vägivallale viidata või on tegu lihtsalt konfliktiga.
Probleemid võivad olla seotud seksi, raha, laste kasvatamise, erinevate elustandarditega. Kas see on normaalne, kui saan mehelt riielda, et ma olen halb ema ja rikun meie lapsi, kui luban lastel pool tundi telefonis olla, aga kui lapsed on isaga kodus, on nad neli tundi nutitelefonis? Need on märgid erinevatest standarditest, üks vanem on justkui privilegeeritum kui teine. Me siis analüüsime naisega, kas seal võib olla veel märke, mis viitavad vägivaldsele paarisuhtele.
Kas vastab tõele, et mõne juhtumi korral tuleb naisel varuda kõvasti kannatust, et vägivallatseja mõjusfäärist välja saada?
Oo, jaa, see on vägagi tõsi. Naisele on kõige ohtlikum see hetk, kui ta saab aru, et tahab sellest suhtest välja saada. Paljud naised ei julgegi sellepärast suhtest välja tulla, nad kardavad seda, mida see võib kaasa tuua. Hirm blokeerib tegutsemissoovi. Pea kõikidel mu klientidel lubab mees naiselt lapsed ära võtta, ja nad on ka selleks võimelised. Rahvusvaheliste juhtumite puhul olen ma näinud, et naised on läinud tagasi mehe pere juurde Egiptusesse, Türki või mõnda Euroopa Liidu riiki, sest on hirm lastest ilma jääda. Naine paneb oma mina lukku, kannatab kõik ära, et saaks oma lastega koos olla, neile ema olla.
Kas rahvusvahelised suhted on selle võrra keerulisemad, et probleemi ilmnedes on naistel neist raskem koostöiselt väljuda?
Meie naised igatsevad romantikat ning täiuslikku meest. Tihti ei analüüsi nad partnerit enne, kui nad sellesse suhtesse astuvad ja lapsed saavad. Alles siis võivad nad avastada, et see inimene on vägivaldne, ning šokk on siis suur. Rahvusvaheliste juhtumite puhul on ühine muster, et naine tegelikult ei tea mehe tausta. Naine peab meest ilusaks, huvitavaks, seksuaalselt atraktiivseks, hoolitsevaks jne, aga mees võib varjata oma tausta, valetada hariduse, sõprade, pere, töö ja sissetuleku kohta. Naine ei saa teises riigis neid asju kontrollida.
Naiivselt arvatakse, et teistes riikides on samasugune õigussüsteem nagu meil, aga ei ole. Kui ma kuulsin koroona ajal kelleltki et nende pere on koduõppel, „lähme ja oleme ühe aasta teises riigis”, siis mina juristina mõtlen, et oi-oi-oi. Kui teil seal nüüd midagi juhtub ja teine pool ütleb, et ei tule Eestisse tagasi, siis naine ei pruugigi oma lastega Eestisse tagasi saada, sest lapsed on muutunud selle ajaga teise riigi residendiks. Kui on plaan minna teise riiki, siis tee selle riigi õigussüsteem endale selgeks.
Tagasi abi juurde. Kui naine pöördub tugikeskuse poole, mis pakub talle tavaliselt kõige suuremat kergendust ja annab jõudu edasi minna?
Et keegi päriselt saab aru ja usub teda. Ta on hoidnud kõike enda sees, pole julgenud kellelegi rääkida, ja kui ta siis tugikeskuses räägib ning kuuleb, et see ongi tüüpiline vägivallamuster ja seda esineb palju, siis ta imestab: „Ma mõtlesin, et ma olen hull.” Tal tekib turvatunne, mida tal enne polnud, ja tekib uus turvavõrgustik. Tajumine, et teda usutakse, annab kergendustunde ja jõu eluga edasi minna.
Kuhu pöörduda?
- Naiste tugikeskus on koht, kuhu naine saab helistada ükskõik mis ajal, et saada kriisinõustamist ja abi.
- Vajaduse korral saavad naine ja tema lapsed tugikeskusest ajutist majutust. Lisaks saab naine vajaduse järgi juhtumipõhist juriidilist ja psühholoogilist nõustamist.
- Ohvriabi kriisitelefoni number on 116 006, tugikeskuste kontaktid ja rohkem infot leiab saidilt naisteliin.ee.
Allikas: Virumaa Naiste Tugikeskus
Lugu ilmus EMA raamatajakirjas “Tervenemine” (2022)
