Loo lummuses olles laps üksnes ei kuula, vaid elab seda läbi. See on vahetu kogemus. Kogemus on aga miski, mil on jõudu vormida hinge, usub näitleja ja Püha Johannese kooli inimeseõpetuse õpetaja Liina Olmaru, kes õpetab lapsi lugude jutustamise kaudu.
Intervjuu: Merle Liivak
Tekst: Merit Kask
Fotod: Stina Kase
Milline on su esimene mälestus haaravast loost?
Mul on küll üks mälestus esimesest loost. See mälestus on mulle väga kallis ja see on niisugune: olen umbes nelja-aastane, ma olen maal vanaema juures, on talv, on õhtu, me oleme kahekesi, ma olen vanaemaga köögis ja köök on pime, istun söögilaua peal, vanaema istub laua ääres toolil. Vanaema käe valgustab välja laualambi valgussõõr. Ma näen ta käsi ja ta käes on raamat, millest ta mulle ette loeb. Ma kuulan seda lugu ja minu ees on külmi jõhvikaid täis kauss, kust ma võtan marju ja pistan neid suhu. See mälupilt on täis kontratse. Külm ja soe, valge ja pime. See on minu sissejuhatus lugude maailma. Tõtt-öelda ma ei mäleta, millest see lugu rääkis. Aeg-ajalt olen pöördunud selle mälupildi juurde tagasi. Mõnikord tundub, et see oli Pipi Pikksukk, teinekord et mingi muinasjutt, võib-olla araabia oma. See näitab, et ma ei tea, mis lugu see oli, aga mul on tugev tunnetus loo sees olemise naudingust.
Ma ei mäleta, et mulle oleks peale vanaema veel isa ja ema ette lugenud. Võib-olla nad tegid seda, aga mul ei ole sellest mälupilte. Minu vanemad töötasid teatris ja teatriinimeste elutrüm on omapärane. Õhtul on nad ära ja hommikul nad magavad.
Mu lapsepõlv oli täis lugusid, aga eelkõige loetud lugusid. Mäletan, kuidas me läksime omapäi magama, voodi raamatuid täis. Lugesin väga palju muinasjutte, hiljem muidugi ilukirjandust.
Samas oli mu lapsepõlves palju ka neid lugusid, mida ma nägin teatris. Viibisin teatris sageli ja teismelisena hakkasin seal piletikontrolörina tööl käima. Vaatasin Rakvere teatris ära kõik etendused, mida vaadata sai. Tol ajal mängiti seal palju klassikalist dramaturgiat, sügavaid, mitmekihilisi lugusid. Sügava mulje jättis Srindbergi „Isa”, aga ka eesti klassika: Tammsaare, Kross.
Kolmandad olulised lood olid suguvõsa lood ja need olid peaasjalikult seotud mu vanavanematega: kuidas nad elasid, kuidas kannatasid sõja ja küüditamise ajal. Meie peres räägiti neid lugusid avalikult, neid oli palju ja need olid väga võimsad.
Üks lugu, mida võin rääkida, on seotud minu emaga. Kui ma esimest korda seda kuulsin, tekkis mu lapsesilmade ette hästi võimas kujutluspilt. Mu ema küüditati tema neljanda sünnipäeva hommikul. Mu vanaemal oli siis kaks last, kolmandat ta ootas, kui neile järele tuldi. See oli 14. juuni öösel vastu 15. juunit. Vanaema oli teinud vahukooretorti ja ta oli küürinud puhtaks minu ema lapsepõlvekodu valged põrandad. Need helendasid, ütles mu ema. Vanaema oli õhtul hilja, kui lapsed juba magasid, laotanud sinna puhtad kaltsuvaibad. Hommikul kella nelja ajal sõitsid autod hoovi, nad prõmmiti üles ja kästi asjad kokku panna. Ja see vahukooretort, mis oli laua peale valmis pandud, lendas kuidagi õnnetult rabistamise käigus põrandale. Nii et seda lugu kuulates nägin ma neid valgeks küüritud laudpõrandaid selle tordi ja küüditajate saabastega.
Mida arvad iiri müüdi uurija Sharon Blackie mõttest, et katsumused, mis muinasjuttudes ette tulevad, on just see materjal, millest hingi vormitakse?
See on väga hästi öeldud, olen täiesti sama meelt. Võin sel puhul toetuda oma kogemusele, mille olen saanud koolis lapsi õpetades. Kui ma neile muinasjutte ette loen, siis näen kõigepealt vahetult, kuidas laste silmad lähevad sügavaks, kuidas vaade muutub ja kusagilt nad kaugenevad, kusagilt tulevad lähemale. Need jutustamishetked on olnud väga elamuslikud, hindan neid koosolemisi lugude maailmas väga kõrgelt. Laps ei võta lugu vastu intellektuaalselt, vaid ta käib tunnetuslikult tegelasega koos läbi kõik seiklused ja katsumused. Tema hing tuleb neile rännakutele kaasa.
Nagu öeldakse, narratiivpedagoogika ei ole muud kui kogemus- ehk osalusõpe. Laps tõesti kogeb midagi. Ja kogemus on see, mis vormib hinge, nii mõistan mina seda. Üks asi, et nad elavad kaasa, aga teisalt nad võtavad koos tegelasega vastu elutähtsaid otsuseid ja kannavad nende otsuste tagajärgi.
Kuidas jõudsid selleni, et inimeseõpetust võiks edasi anda lugude kaudu?
Kui me Püha Johannese kooliga alustasime, kutsuti mind kooli inimeseõpetuse õpetajaks ja ma otsustasin minna. Võisime ise valida, kuidas me oma aine üles ehitame, see oli väga loominguline protsess ja aeg. Muidugi oli meil õppekava, aga otsustasime, et inimeseõpetuse sisuks jääb väärtuskasvatus.
Olin peaaegu kindel, et hakkan seda tegema draamaõppe vormis, ja esimesed kuud ma nii tegingi. Valisin neile erinevaid lugusid ja siis me mängisime neid. See oli tegelikult tohutult inspireeriv ja tekitas nii lastes kui ka minus suurt elevust. Samas see erutusseisund oli mõnikord mõtlemapanev.
Tean nüüdseks, et esimese klassi laps on tegelikult pidevas erutusseisundis ja võib-olla isegi üleerutunud. Tal on väga palju impulsse ja uut ümberringi. Ühel hetkel hakkas tunduma, et lapsed ei vaja mitte niivõrd elevust, vaid võimalust rahuneda. Siis andis elu ise mulle võimaluse.
Ühel koolipäeval, kui olime just võtnud vastu otsuse külastada lastega VAT teatris Puškini värssmuinasjutu järgi tehtud lavastust „Tsaar Saltaan”, tahtsin ma klassile selle enne ette lugeda. See on päris pikk lugu ja võttis aega paar koolitundi. See, mis toimus, oli vapustav. See on ju värsis ja ma küsisin endalt, kuidas nad seda vastu võtavad, aga nad läksid selle loo lummusesse sedavõrd, et tekkis kõrvulukustav vaikus. Nad kuulasid seda niisuguse intensiivusega ja ma sain aru, et tegemist on totaalse loomingulise protessiga, kus nad täielikult osalevad ja samal ajal rahunevad.
Võiks öelda, et see jäi mind painama. Siis ma proovisin veel. Võtsin veel lugusid kaasa, andsin neile paberi, et nad saaksid samal ajal joonistada seda lugu, kui nad tahavad, aga kõik tahtsid, ja siis nad tegid oma isikupäraseid kunstiteoseid.
Seejärel liitsin sellele protsessile ka arutelu. Kuna kuulamisoskus on inimese elus üldse ja eriti selles eluetapis väga oluline, siis ma palusin kõigepealt kuulata lugu, siis iseennast, kui lugu on läbi, ja pärast seda avaldada mõtteid, osaleda arutelus, ja selle arutelu käigus kuulata oma kaaslast. Kõigepealt proovisid lapsed väljendada oma kogemust ja siis pidid suutma nad ennast vaigistada, et kuulata kaaslast. See kokku tundus mulle juba tõsiselt võetav pedagoogiline protsess, ja nii saigi inimeseõpetusest väärtuskasvatus lugude kaudu.
Sa oled varem rääkinud, et lugusid jutustades tunned, et saad klassi justkui peo peale. Lugesin just artiklit ühest uuringust, kus jälgiti inimeste ajulaineid loo jutustamise ajal. Ajulained liiguvad alati väga isemoodi, ei ole nii, et kaks inimest istuvad kõrvuti ja ajud on sünkroonis. Kui aga grupp inimesi kuulas koos lugu, siis juhtus nii, et ajulained hakkasid liikuma üles-alla samas rütmis. Järeldan sellest, et lugude kuulamine võib olla võimas ühine kogemus ja vahend, et olla üksteisega ühenduses ja luua ühine väärtusruum.
Tõepoolest! Võin seda kinnitada. Mul pole küll võimalik ajuimpulsse skaneerida, aga klassi ees seistes ma tõesti tunnetan, et see võib nii olla. Eriti väärtuslikuks teeb selle hetke kuuluvustunne. Et me oleme omavahel seotud. Üks inimese olulisimaid ülesandeid ongi vast jõuda selle tunnetuseni, kuidas astuda välja oma eraldatuse vangikongist. Selle tunnetuse arendamine peaks olema ka hariduse ülesanne.
Mis alusel oled lugusid valinud?
Kõige ausam oleks öelda, et intuitsiooni alusel. Lugesin läbi tohutu hulga muinasjutte ja siis kinnitus sisetunne selle külge, mida üks või teine lugu kiirgab. Milline on see atmosfäär, kas ma tahan lapsi endaga sinna kaasa kutsuda? Ja seda kiirgust loovad needsamad väärtused, mida ma õpetada tahan. Eriti rõõmustasin lugude üle, millel oli vertikaalne dimensioon. See ei pruukinud olla selles loos üldse sõnaliselt sees. Parem oligi, kui ta oli sõnade vahel ja taga. Ehk ma otsisin lugusid, kus keegi tegelastest oli võimeline näiteks tingimusteta armastuseks või eneseohverduseks, kui nimetada paari asja.
Milliseid väärtusi sa tahad õpetada?
Kui ma nüüd ütlen, et tahan õpetada ausust, õiglust, mõõdukust, kannatlikkust, siis see on tõsi, kuid oleks justkui liiga lihtne, üheplaaniline. Tegelikult tahan ma neile õpetada, et elus on headus ja kurjus, on vale ja tõde, see kõik eksisteerib, me puutume sellega iga päev kokku. Kui me hakkame tegema oma valikuid, siis peame teadma, et meie valikutest sõltub see, kuhu me välja jõuame. Ma tahan anda neile korraks tunda seda elutuiget kompleksselt.
On sul meeles hetk, kui sa nägid, kuidas loo mõjul hakkas laps uut moodi mõistma?
Olen selle programmi nii koostanud, et esimese klassi õpilased õpivad eesti muinasjuttude, teise klassi omad maailma muinasjuttude kaudu, kolmandas klassis on kreeka müüdid ja kangelaslood, neljandas klassis pühakute elulood ja vana testamendi lood.
Mulle meenub üks kolmanda klassi tund, kus laps kirjutas Heraklesest. Talle meenus, kuidas Herakles oli nooruses impulsiivselt löönud lüüraga oma muusikaõpetajat nii õnnetult, et too surma sai, ja Herakles pagendati karjuseks. Ükskord, kui ta karjas oli, tulid ta juurde kaks naist. Üks ütles: olen voorus, tule minuga! Ja teine ütles: mina olen nauding, tule minuga! Laps tõi oma mõtiskluses välja selle, et kuigi Herakles otsustas käia vooruse teed, sattus ta kuninganna Omphale juurde, kuhu jäi pikaks ajaks sööma ja lõbutsema ning muutus laisaks ja pehmeks ja lodevaks. See laps kirjutas, et ometi oli ju Herakles valinud vooruse tee! Aga siis õnneks tuli Heraklesele meelde tema valik ja ta põgenes Omphale juurest. Ja tegi kõik oma kangelasteod.
Kui ma seda arutlust lugesin, siis ma rõõmustasin väga ja mõtlesin, et ühe hetkel hakkab see laps taipama, et ka tema seisab iga päev vooruse ja naudingute ees ja peab valima, ja võib-olla talle meenub ühel hetkel, kui ta on kusagile oma Omphale juurde jõudnud, et ta tegelikult on valinud vooruse tee.
Teine hetk oli näiteks see, kui ma õpetasin viiendas klassis pühakute elulugusid. Kui olime õppinud apostel Paulust ja olin ette lugenud armastuse ülemlaulu, tuli mu juurde üks tüdruk ja küsis, kas ta võib seda oma emale näidata. Ma sain aru, et tal tekkis mõte, et see võiks tema ema aidata. Ja see liigutas mind väga.
Mis sa arvad, kas lugudega võiks veel mõnda ainet õpetada?
Vastus on jah, kindlasti! Aga tekib küsimus: kuidas? Esimese hooga oskan välja pakkuda seda, et näiteks matemaatikatunnis võiks mõne tunni loovutada matemaatikute elulugudele. Kunagi oli Tallinna Linnateatris selline lavastus nagu „Tõestus”. See rääkis kahest õest, kellest üks oli matemaatikageenius. Teda mängis Elisabet Reinsalu, mina mängisin tema vanemat õde. Kui ma oleksin matemaatikaõpetaja, siis ma läheksin klassiga sellist lavastust vaatama. Olen veendunud, et õpilaste motivatsioon matemaatikat õppida suureneks mitmekordselt. Küsimus sellest, kuidas üks või teine aine on eluga seotud, on kogu aeg üleval. Võib-olla oleksid lood üks uks, kuidas õppeaineid eluliseks teha. Ja põimida ka teiste ainetega.
Kuidas saaks kodus lugusid kasutada laste kasvatamisel?
Laste kasvatamine on suurim loominguline protsess, mida võib ette kujutada, nii et kuidas lugusid sellesse kaasata, on ka üks suur looming, aga ma võin rääkida oma kogemusest ja sellest, kuidas mind ennast on motiveeritud lugudega. Näiteks tuleb mul meelde seik, kuidas meil oli vaja õega kitkuda porgandipeenraid. Isa rääkis meile elavalt ja pikalt, kuidas seal peenras elavad porgandiprintsessid ja kuidas nõgesed ja maltsavägi neid ohustab. Me õega pidime siis päästma neid printsesse. See oli väga inspireeriv, me arendasime neid lugusid õega ise edasi. Isa andis impulsi ja meie võtsime sellest kinni.
Oma lastele oleme ka kogu aeg rääkinud lugusid. Kõigepealt hakkasime lugusid rääkima, et neid rahustada. Esimest korda tegin seda autoroolis, kui lapsed olid väikesed. Nad ei tahtnud enam autoga sõita, aga sihtpunkt oli veel kaugel.
Iga kultuur annab lugude kaudu edasi kogemusi ja väärtusi, aga just perekonnalood loovad identiteeti: see on kõik see, mida vanemad kindlasti teevad lugusid rääkides.
Olen märganud, et lapsed tahavad vahepeal kuulda ema-isa lapsepõlvelugusid rohkemgi kui raamatulugusid.
Jah, tuleb meelde omaenda olukord lapsepõlves. Mäletan, et mul tekkis mingil hetkel väga suur vajadus aru saada iseendast. See formeerus küsimusteks „kes või mis ma olen ja mida ma pean siin tegema?”. Ma tahtsin teadmist iseendast ja kõik need lood, mida ma lugesin, teatrist vaatasin, mida peres jutustati, nende kaudu ma sain justkui mingit tunnetuslikku teadmist enda kohta. See oli identiteediloome.
Kui ma lapsena kohtasin mõnd tüdrukut, kes oli natuke minu moodi – heleda peaga ja õbluke –, siis ma käisin mõnikord tal järel ja vaatasin, kuidas ta on, milline ta on. Mulle ei piisanud endast ja peeglist. See oli muidugi lapselik ja naljakas vahend, kuid minu meelest kõneleb sellest, et inimene tahab end tajuda tervikuna ja mõista, milline on ta ühisosa teistega.
Ka minu lapsed on tahtnud kuulda lugusid mu lapsepõlvest. Ja on veel ühed lood, mida lapsed väga tahavad kuulda: need, kui me hakkasime rääkima väljamõeldud lugusid, kus olid tegelased, kes millegi poolest meenutasid neid ennast, mitte otseselt, aga kaude. Näiteks olid neis sarnaste nimedega tegelased.
Ja põhjus, miks neid sellised lood huvitavad, on ikka see, et meisse on kodeeritud janu aru saada iseendast, oma päritolust ja siinolemise eesmärgist. Keegi ei pääse eksistentsiaalsetest küsimustest, lapsele on need väga loomulikud. Täiskasvanuna hakkame häbenema küsimust elu mõttest, kuid me ei pääse sellest. Kui laps väga jõuliselt nõuab: räägi mulle endast!, siis on see sellepärast, et nii saab ta teada midagi iseendast.
Intervjuu on tehtud Tervikliku Hariduse fondi taskuhäälingusarjas „Elus haridus”. See on kuulamiseks ülevalt „Elus hariduse” Soundcloudi lehel, kust leiad ka mitmeid teisi intervjuusid.
