Ma poleks iial arvanud, et suudan inimesena hetkega nii katki minna, tunnistab armastatud laulja ja laulukirjutaja Egert Milder (32), jagades vahedalt ja ilustamata kogemust sellest, mida tähendab ühele noorele tulevasele isale sündimata lapse kaotus.
Tekst: Egert Milder
Fotod: Piret Järvis-Milder
Isaks saamisest ja oma lapsest unistasin juba väga noorelt. Kuna minu isa on minust kõigest 22 aastat vanem, siis soovisin, et ka oma lastele oleksin see isa, kes kõik mängud kaasa mängib ja pikalt neis mängudes ka konkurentsis püsib. Suudab hüpata-karata, kaasa roomata ja järele joosta. Tundsin, et mida suurem vanusevahe lapsega on, seda kaugemaks jääb ühine mõistmine, sest maailmad on ju sellevõrra erinevad. Õnneks jõudis elu vahepeal õpetada, et vanus ja vanusevahe ei mängi suurt rolli. Isana tuleb hoida vaim värskena ja hoolitseda tervise eest, et kannataks ka vanemas eas lastega kõhud mullaseks teha.
Seega lasin sellel isaks saamise tundel rahulikult taustal põksuda, kuniks sain 28aastaseks ja abikaasa (Piret – toim) ütles, et nüüd see juhtus. Olime mõlemad seda hetke pikalt oodanud – me saame lapse! Iga keharakk hakkas kohe valmistuma isaks saamiseks, selleks kaua unistatud unistuseks, millest lahutas nüüd kõigest kaheksa kuud. Järgnev aeg oli kindlasti üks elu parimaid. Teadmatus, millise näoga tegelane siin abikaasa kõhu naha taga ujub ja milliseks kujuneb elu juba koos temaga, ajas südame alt mõnusalt kihisema. Hommikuti mängisin talle kitarri ja tema puksis kõhus tantsu vastu. Õhtuti, kui abikaasa oli magama jäänud, olime meie veel kahekesi üleval. Tema seal käe all siputades ja mina tema siputusi tunnetades. Ma ei jõudnud ära oodata, et saaksin teda süles hoida ja päevas vähemalt tuhat korda musitada.
Hetkega kildudeks
Kõik see kaunidus võttis ühel palaval suvepäeval aga ootamatu pöörde. Pidasin Gruusias kolleegidega koosolekut, kui abikaasa püüdis mind juba kolmandat korda telefonitsi tabada. Tundsin kohe, et midagi on valesti.
Loe edasi raamatajakirjast “EMA: Tervenemine”.
