Suitsusaun on koht, kus higistades ja kehi küürides ravitsetakse ka hingehaavad ja pestakse maha valu. Režissöör Anna Hints (39), kel sel aastal valmib dokfilm „Savvusanna sõsarad”, paotab ust suitsusauna hämarusse.
Üles tähendas: Merit Kask
Fotod: kaadrid filmist „Savvusanna sõsarad”, Eneli Rohtla
Minu esimene tugev mälestus saunast pärineb ajast, kui olin 11–12aastane ja mu vanaisa oli äsja surnud. Teda saadeti ära Võromaal, vanaisa keha lebas tares, peeti surnuvalvet. Pereliikmed, sugulased, tuttavad olid kogunenud kööki. Jutustasime lugusid, tegime süüa.
Enne matust käisime vanaema, tädi ja täditütrega saunas. Istusime kõik koos alasti hämaras ruumis ja vanaema rääkis meile, kuidas vanaisa oli teda petnud. Ta ei olnud seda kunagi varem maininud ega teinud seda ka hiljem, aga selles aegruumis lasi ta kõik oma emotsioonid valla. Ta sai viha välja elatud, nutud nutetud ja vanaisaga rahu tehtud. Järgmisel päeval matsime vanaisa maha.
See oli hetk, kui hakkasin tajuma, et ruum saunas on teistsugune kui mujal. Sain aru, et neid lugusid, mida vanaema seal kõneles, päevavalguses ei jagata. Seda sai teha ainult hämaras saunas, kus olime kõik alasti. Tajusin, et see alastus ei ole ainult kehaline, vaid ka hingeline. Et saun on koht, kus saab hingelt ära rääkida. Mäletan, et pärast saunaskäiku oli kõigil kuidagi teistmoodi olek.
Osa loodust
Mul on olnud suur õnn õppida sauna tundma inimestelt, kes kandsid või kannavad elutunnetust, mis on sügavas kooskõlas looduse rütmidega. Sedasorti taju, kus elav suhe looduse, esivanemate ja kõige ümbritsevaga on niisama loomulik kui hingamine. Need on olnud mu vanaimä Ilme, vanatädi Aino, tema ema, vägev seto naine Vanavana, kes elas üle saja-aastaseks, ja Setomaal Vene piiri ääres elanud Vana-Mari. Kõik need vanad naised on nüüd surnud, aga neid, kes kannavad endas sedasama elutaju, mille loomulik osa on ka suitsusaun, on mu elus veelgi.
Kui tajud aega tsükliliselt ja loodusega kooskõlas, käib sellega kaasas ka mõistmine, et ma ei ole eraldi loodusest, loodus ei asu minust väljaspool, vaid ma olen üks osa sellest. Looduse või looduga tuleb aga austavalt ümber käia. Suitsusauna traditsioon on üks osa sellest elutunnetusest. Väga oluline on mõista ja teadvustada, et suitsusaun on püha. Kui tead, et see on paik, kus on sünnitatud, surnuid pestud, haigeid ravitud, siis isegi kui seda sauna on uuendatud, sinna on korsten sisse ehitatud või saun on ära põlenud ja samasse kohta uus kerkinud, on see ruum ikka püha ja see väekas energia jääb sinna paika alles.
Loe edasi raamatajakirjast “EMA: Tervenemine”.
One comment
Väga ilus. Aitäh, et tõid meelde lapsepõlvemälestused…