Kunstnik Marlen Kärema (43) ja tema kaasa Tõnis Kärema (42) suhtuvad ümbritsevasse ja olmelistesse katsumustesse loominguliselt. Kartmatult loovate otsuste tulemusena elab nende (nüüd juba) nelja lapsega pere üheksandat aastat Tartumaa heinasel voorenõlval koos partide, kanade ja koertega, varju pakkumas vaid 20 m2 kuurist ümber ehitatud eluase.
Tekst ja fotod: Marlen Kärema
Nii minul kui ka Tõnisel on olnud lapsest saati sisemine vajadus looduse ja loomulikkuse järele. See igatsus kasvas meis aastatega ja otsis pinnast, mida koduks pidada. Kuni ühel päeval jõudsime selgusele, et linnakeskne korterielu pole päris meie jaoks. Põhiline, mis linnas häiris, oli asjaolu, et oled pidevalt sunnitult ühenduses: naabrite, kaugkütte, veetoru ja korteriühistuga. Isegi kui korter on enda oma, on seda hästi tunda, kui pead tasuma igakuist üüri.
Mõne aasta eest hakkasime märkama maailma muutumist. Tekkis küsimus: mis saab siis, kui elekter ära kaob? Pole vett ega pole sooja. Tundsime end kui puuris. Ka ei toiminud ega toitnud taoline linnalik elulaad meie hinge, pigem vastupidi. Suur soov oli edasi liikuda – maale, kus paistis olevat rohkem vabadusi. Kasvõi näiteks vabadus paljajalu õues jalutada, ilma et naabrid imestuseks silmi jõllitaks. Samuti oleks lastel võimalus sirguda loomuliku elu keskel ja näha oma silmaga, et toit ei pärine poeriiulilt ega sünni kilepakendis, vaid võrsub mullast.
Hullumine või valgustatus?
Päris pikalt otsisime maja, aga neil kõigil oli miski puudus ja meie eelarve kitsendas valikut veelgi. Siis hakkas Tõnis uurima loodusehituse temaatikat ja meil tekkis udune unistus – mis oleks, kui ehitaks kodu ise oma kätega, täpselt sellise, nagu tahame! Ühel päeval helistas mu isa ja tegi ettepaneku, et annab pool oma maatükist meile, tulgu ja ehitagu me sinna endale maja. Nii läkski. Pakkisime oma lapsed, toona üheksa-aastase Mattiase ja seitsmeaastase Miika, koera, kassi ja hunniku kola autosse ning sõitsime uut elu looma Tartumaale.
Ees ootas mulle juba lapsepõlvest tuttav heinamaa. Kuid ega me sinna heinamaale oma träni ja lastega maandunud. Elamist otsisime lähipiirkonda, soovisime olla oma krundile võimalikult lähedal, et saaksime igal vabal hetkel seal toimetada. Õnneks leiduski külas üks tühjalt seisev korter, mille omanik lubas seda kaks aastat tasuta kasutada. Kolmandal aastal tema plaanid muutusid ja kolisime ajutiselt eluasemelt välja.
Oli kevad. Minna polnud veel kuhugi, sest majaehitus oli veninud paberimajanduse ja meie kehvade rahaliste võimaluste tõttu. Olime korterites ja ajutistes peavarjudes pendeldamisest tüdinenud. Mõistsime, et ka poistele on vaja päris kodu, kus juuri ajada. Krundi serva olime ehitanud tööriista- ja materjalikuuri – 20 ruutmeetri suurune hoone –, ja meil tuli pöörane mõte seesama kuur ehitada kiiresti väikseks, lihtsaks majaks. Et oleks koht, kus olla, seni kuni valmib suurem hoone – põhumaja.
Tõnise venna abil hakkas majake suve jooksul valmima ja paar päeva enne jõule kolisime sisse. Nõnda väikses majas tuli hästi läbi mõelda paigutus, kuhu mida panna, et jääks võimalikult palju vaba ruumi. Privaatsuse võib tillukeses majas ära unustada ehk sellest saab unistus. Itsitasime, et elutuba on meil ikkagi õues – ühe hektari suurune krunt, mis sellest, et maja on tilluke. Samas tikkus ligi aimus, et me kas läheme nii väikesel elamispinnal kõik hulluks või saame mingil moel valgustatuse osaliseks.
Hulluks pole läinud, aga raskeid hetki on olnud, eriti talvel, kui kõik koonduvad õuekülma käest tuppa. Suvel on suurem osa elust väljas ja ruumi paistab olevat siis rohkem. Sellegipoolest oli nii hea tunne, kui lõpuks saime päris oma kodu, küll tibatillukese.
Loe edasi raamatajakirjast “EMA: Tervenemine”.
Osta raamatajakiri!
