Sel kevadel sündis räppar Genka ehk Henry Kõrvitsa (44) ja tema raadiosaatejuhist abikaasa Maris Kõrvitsa (40) perekonda Georg Aksel. Kui majas on kolm last, kõige pisema kõrval ka Tuule Teele (9) ja Karl Villem (peagi 3), koguneb õppetunde elu kohta vältimatult. Siin mõned pildikesed raginal isaks kasvamisest.Täispikkuses artikkel EMA 2019 sügisnumbrist!Tekst: Genka
Fotod: Stina Kase
Stiil: Aija Kivi
Ma võin uhkustada igast saavutuste ja tunnustuste üle oma elus, aga on palju asju, mille kohta võin enam-vähem kindlalt öelda, et need on minu jaoks suht võimatud. Näiteks tõenäosus saada aasta naissportlaseks on igatpidi hinnates suht nigel. Seega kui kukub sülle võimalus poseerida ajakirja EMA kaanel (mööndustega, aga siiski), mida sa ka suht sama ebatõenäoliseks pead, siis tuleb ju ikka võimalusest kinni võtta.
No ja siis peab pisut kirjutama ka. Isaks olemisest, laste kasvatamisest – asjadest, millest on kirjutatud läbi aegade juba nii palju, et raske on midagi põhjapanevat ja tarka lisada. Eriti riigis, kus elab ühe ruutmeetri kohta kõige rohkem arvajaid, eksperte, asjatundjaid ja teadjaid. Ka lastekasvatamise alal. Piisab lapse pildi instasse panemisest, kui „ekspertpolitsei” kohal on: „Lapse asend vale!”, „Mina sellist vankrit never ei ostaks oma Tupsule!”, „Tooli seljatugi on natuke liiga madalal” jne.
Niisiis, panen ritta kuus esimest asja, mis lastekasvatuse ja isaks olemisega seoses pähe kargab. Lõbusamates, ahastavamates ja soovituslikumates nootides.
Sinu lapse entourage
Igal superstaaril on entourage ehk kaaskond ehk punt inimesi, kes on superstaarile seltsiks: sõbrad, kes suga rõõme ja muresid jagavad, inimesed, kes kaitsevad, süüa teevad, poputavad jne, jne. Saate aru, kuhu ma sihin? Täpselt: väikesed lapsed on teie pere superstaarid ja tema vanemad ja vanemad õed-vennad on tema entourage. Seega, mida suurem see punt on, seda rohkem on vanematel hingetõmbehetki.
Paljudel juhtudel tänapäeval on aga nii, et vanavanemad on metsikut noorusuljust täis, ja kui palud, et kas saaksite ühel õhtul lapsi vaadata, siis vanaema on pilateselaagris ja vanaisa on Hollykas Rämmaril. Seega soovitus teile: pange juba enne laste sündi kokku oma lapse entourage. Ma tean, et see tundub sageli mõeldamatuna, sest „kuidas ma oma väikese nunnupunnu nüüd siin üheks õhtuks ära annan,” aga arvestage sellega, et see sama nunnupunnu hoiab teid mingi aeg öösiti üleval, päeval pinges ja siis on juba hilja vanavanemaid ümber kasvatada ja häid lapsehoidjaid leida.
See on küll üks asi, mida soovitan juba enne lapse sündi ära otsustada – kes need usaldusväärsed inimesed on, kes teid sünnist saati aitavad. Pühendage nad kohe teemasse, et nii laps kui ka te ise oleksite harjunud. Kui te olete last saamas ja pole selle peale mõelnud, siis tehke seda kiiresti. Te pärast tänate mind, uskuge!
Issand, mis hipi!
Lastekasvatus on armastus ja inimsuhted. Aga kõik see armastus ja suhted on sageli väga keeruline: sellest on kirjutatud miljon raamatut, tehtud miljon laulu ja filmi, aga iga suhe on unikaalne ja isegi kui mõni teooria tundub äge, siis see tegelikult ikkagi ei toimi. Ebaõnnestunud suhte puhul on põhiroll alati sellel, kes seda läbi elab, ja su südamesõbranna, keda maha jäetud pole, ainult noogutab ja ütleb midagi totrat nagu „There’s plenty fish in the sea!” jne. Sama on lastekasvatamisega. Kui sul endal ei ole, siis pigem ära ütle ega tee midagi. Siin teile paar näpunäidet.
Reegel nr 1: ära kunagi hakka vahele segama, kui lapsevanem on kuskil oma karjuva lapsega. Teate seda jahimehe tarkust, et ära jää karuema ja karupoegade vahele? Asi on selles, et inimene on sada korda ohtlikum kui karu.
Reegel nr 2: kui laps jonnib, viskab end poes pikali maha ja röögib, näiteks sõimab oma vanemaid, siis ei ole siin midagi tegemist koduse kasvatusega. Muidugi võib oponeerida, kui laps on 35aastane, praegu aga käib jutt eelkooliealistest. Alla nelja-aastasel pole kõik juhtmed veel aju kognitiivses osas ühendunud ja vanemana võid sa talle selleks hetkeks olla kaks aastat järjest rääkinud, et nii ei tehta, aga sellest pole sittagi kasu.
Ja reegel nr 3: kui laps karjub ja jonnib ja vanem seal kõrval on täiesti rahulik ja teie mõtlete korduvalt: „Issand, mis hipi! Kas ta ei kuule, et ta laps karjub? Miks ta midagi ei tee?”, siis ilmselt tegelikkus on selles, et see vanem tahaks samal ajal kuskilt pangalt alla hüpata, aga ta teeb seda, mida tal on kõige raskem teha – säilitab rahu. Nii et hoiduge hinnangulistest pilkudest. See ema/isa ilmselt annaks sel hetkel kõik, et laps rahuneks. Rahumeelsus ei tähenda, et ta ei tegeleks probleemiga. Ja ma arvan, et röökivast lapsest veel hullem oleks tema kõrval maas püherdav ja röökiv ema. N’est-ce pas?
Õhupalli olemus
Mitte miski ei trumpa üle õhupalle. Kõik mu lapsed unustavad või on unustanud ümbritseva maailma, kui õhupall vaatevälja ilmub. Olen pidanud korduvalt seletama, et üritusturundusfirma tüdrukud on poe sünnipäeva puhul näinud palju vaeva, et palistada kaupluse uks firmavärvides õhupallidega, ja neid ei tohi võtta. Õhupall valmistab lastele kõige suuremat rõõmu ja põhjustab ka suurimaid läbielamisi. Õhupalli olemuse lahtiseletamiseks toon näite elust enesest:
„Issi, ma tahan seda õhupalli väga!”
„Noh, ma ei tea … No olgu siis!”
„Aitäh, issi. Ma olen nüüd väga rõõmus, aga mis siis saab, kui ta katki läheb!”
„No hoia teda siis ilusasti, et ei läheks!”
Laps on järgmised pool tundi kabuhirmus, et väliüritusel saadud õhupall äkki katki läheb. Ja siis lähebki. Järgmised pool tundi on laps ahastuses, et tal pole enam seda õhupalli. Õhupall nagu sümboliseeriks seda „rohkem asju, rohkem probleeme”-teemat, mis meil siin elus valitseb.
Õhupalli tähtsusest teadlikuna ei hoidnud ma end kord tagasi, kui nägin autoaknast, kuidas ühel lapsel õhupall käest lendas. Seiskasin auto, peatades sellega kogu Hobujaama ristmiku, tormasin üle trammitee õhupallile järele ja naasin sellega hämmingus ema ja röökiva lapse juurde. Niisiis, kui sa ei taha, et laps oleks iPadis, anna talle õhupall. PS. Teisel kohal on mullitaja! Kuidas teil?
Pätryck, Ain või Voldemort?
Mäletate, kelleks te lapsena saada tahtsite? Mina tahtsin saada multifilmitegijaks, aga siiani pole ühtegi multikat teinud. Võin suht mürki võtta, et ükski lasteaiakaaslane ei ole ka kosmoses käinud ja keegi ei ole ka GAZ 53 juht. Ja siis see tüdruk/poiss sealt koolist? See, kes oli see ainus ja õige ja sa olid kindel, et temaga sa abiellud? Ei läind päris nii, onju? Sama asi on nende nimedega, mida sa tulevasele lapsele tol ajal välja mõtlesid. Praegu on tunne, et jumal küll, mis mul arus oli! Minu soovitus on mitte nagu väga sellesse nimesse kinni jääda. Muidugi on hea, kui on mingid variandid, nii et kui laps sünnib ja sa talle otsa vaatad, siis saad aru, kas ta on Pätryck või ikka Ain. Teine asi on see, et võid ju oma abikaasale selle „ma juba lapsepõlves tahtsin, et mu lapse nimi oleks Voldemar”-jutuga peale lennata, aga kui su naisel näiteks oli hoovis üks Voldemar, kes pissis kaheksa-aastaselt püksi ja hiljem oli joodik, siis on selle su Voldemortiga aamen ka. Või plaanid aastakümneid panna oma lapsele nime vanaema või vanaisa järgi ja siis tuleb „sinu ellu” Kapoti-Arvo, Bussi-Birjo, mõni poliitik või muidu „tore” tegelane, kes lihtsalt kaaperdab su tulevase lapse nime. Samas soovitan mitte meelt heita: see pole sinu probleem, millised assotsiatsioonid kellelgi sinu lapse nimega tekivad. See on sinu laps ja see on tema nimi, mitte su tuttava ekspruudi nimi.
Väike füürer
Mainisin enne, et lapsed on nagu superstaarid, ja teatavasti ei pea superstaarid palju tegema, et meiesugused tavainimesed neist ülepeakaela vaimustuksid. Piisab gaaside käes vaevleval sülestaaril teha väike puuks ja terves elamises rõkkavad ovatsioonid: „Oi, kui tubli! Kas lasid väikse puuksu?” Meile selline käitumine pole lubatud. Me pole staarid. Me oleme publik. Heal juhul kuulume entourage’i.
Aga superstaare on igasuguseid. Nende käitumine on sageli ettearvamatu. On hetki, kus täht teeb seda, mis talle pähe tuleb, ehk teisisõnu staaritseb. Veel ekstreemsemates olukordades muutub superstaar vahel oma lähedaste suhtes väga üleolevaks: nõuab, käsutab ja teda ei huvita sinu rahulik olukorra analüüs või väljapakutud lahendused. See on see hetk, kui superstaar muutub füüreriks. Ja siis ei ole enam mitte midagi teha. Siis peab kuuletuma. Ka meie peres tuleb selliseid momente ette. Üks viimasel ajal lisandunud olukord on see, et füürer palub kõigil vait olla. Mitte keegi ei tohi omavahel suhelda. Saate õhtul kodus kokku, et pärida teistelt, kuidas päev möödus või kuidas koolis oli, ja siis tuleb parajasti võimul olev diktaator (need vahetuvad vastavalt vanusele) ja nõuab kõvahäälselt vaikuseminuteid. Nii palju tuleb ta vastu, et alustab lauset sõnaga „Palun!”. On hetki, kui on vaja kiiresti midagi arutada, aga füüreril on teised plaanid: „Palun, ei räägi emmega!”
Me elamine pole väga väike ja tube jätkub, aga ega siis füürer loll ei ole. Ta saab aru, et teise tuppa minnakse rääkima, ja järgneb sulle sinna marsisammul. On kaks lahendust: kas istutada laps järjekordse „Maša ja karu” otsa või eralduvad vanemad üks ühte ja teine teise tuppa ning suhtlus käib salaja SMSi teel. Tere tulemast Põhja-Koreasse!
Üks tantranipp
Kord intervjueerisin Raadio 2s tantralaagri korraldajat ja küsisin otse: kas oskad siin praegu välja tuua midagi, mida kohe saaks teha, et see noorte inimeste asi (oleme ausad, olles kolme lapse isa, kaks neist alles suht väiksed, ei päde väljend „vanainimeste asja tegema” nagu üldse) parem oleks. Et ei peaks pool aastat mingit joogat paugutama, et päikesepõimik vibrama saada, või jumal teab mida. Saingi ühe selge näpunäite.
Sarnane kogemus on mind tabanud, kui olen lugenud raamatuid, foorumeid ja artikleid sellest, kuidas lapsi kasvatada. Palju on sellist juttu, kuidas last pikaajaliselt harjutada vmt. Aga tahaks ju samasugust näpunäidet, midagi, mis töötaks kohe ja praegu. Et laps kuuletuks ega jauraks ja jonniks. Ja pean ütlema, et sellise asja ma ka leidsin. Ilmselt on see paljudele tuttav – nn lapsele valikuvõimaluse andmine. See, kes selle välja mõtles või avastas, peaks saama Nobeli rahupreemia, sest tänu sellele on jäänud väga palju sõdu koduseinte vahel pidamata. Kes ei tea, millest käib jutt, siis lihtsustades on tegemist lapsele valiku andmisega olukorras, kus ta midagi teha ei taha. Laps ei taha magama minna – „Kas sa lähed ise voodisse või issi viib su?”. Laps ei taha jopet selga panna – „Kas paned ise selga või emme aitab?”. Laps ei taha putru süüa – „Kas sa tahad kahvliga süüa või lusikaga?”. JA SEE TOIMIB! Ma lihtsalt mõtlen, et kui kaua.
Aa, te tahaksite kindlasti teada, mis see tantranipp on? Kas ma räägin kohe või teine kord? Okei, teine kord!