Kui veel 1970ndatel valdas lapsevankrit lükkavat isa kerge piinlikkustunne, siis nüüd saadavad selliseid mehi tunnustavad pilgud. Nii Eestis kui ka mujal ilmas on isad teinud paari põlvkonna jooksul läbi tohutu muutuse. Mida uue aja papad lapsele eluks kaasa annavad, vaatleb filmimees, kaheksa-aastase tütre ja 20aastase poja isa Andres Maimik (49).Täispikk artikkel ajakirja EMA 2019 sügisnumbrist!Tekst: Andres MaimikFotod: Iris Kivisalu
Teismeeas oli mul sõbraga harrastus ümber Harku järve joosta. Ükspäev aga ilmus ei tea kust meie kõrvale mu isa, kes oli nõuks võtnud meiega kõik need seitse kilomeetrit kaasa lipata. Nojah, mis seal siis ikka, isale vastu ju ei vaielda.
Nii juhtus, et korpulentsete vene daamide, pruunide plääžihuntide ja sportlike sõudjate vahel vudis kaks teismelist poissi, sabas ülikonnas ja portfelliga, kerges pohmellis keskealine härrasmees. Lõpu eel õnnestus vanamees siiski maha raputada, et lasteaia katusele ronida ja sportlikku saavutust sõbra isalt pätsatud suitsudega premeerida.
Nüüd, 35 aastat hiljem, pistab mu kaheksa-aastane tütar käed puusa ja nõuab, et ma staadionil temaga kolm ringi võidu jookseks. Kuigi ma ei ilmuta erilist entusiasmi, sörgin siiski kaasa, hoides sellist tempot, et konkurentsis püsida, aga siiski nii, et saan ületada finišijoone teisena. Mälupilt oma kaasa löntsivast isast tõuseb tahtmatult üles. Koos kiusliku küsimusega, milline roll on isal lapse elus. Millist rolli ta kujutleb täitvat? Millist rolli ta peaks täitma?
Isaks tati ja tahtejõuga
Emadel käib asi enamasti loomulikku teed pidi. Hetkest, kui vastsündinu ta rinnale asetatakse, ongi elukestev side loodud. Ta hoiab, katab ja mässab mähkmetega. Ta kussutab ja ümiseb. Ta hoolitseb toidu, une ja meeleolu eest. Ta on alati kohal, ta pühendub. Kui aga noorele isale see vääksuv pamp sülle pistetakse, ei oska ta sageli nagu midagi ette võtta. Kuidas ma nüüd pean teda õigesti hoidma?
Aja jooksul kohatusetunne hajub, aga ebakindlus positsioonis, vajadus oma kohta mõtestada on visa kaduma. Pühapäeviti on mänguväljakud täis mugavusisasid, kes näevad oma ülesandena lastel elu eest meelt lahutada: viia jalkamatšile, kinno ja seiklusparki, et nii populaarsuspunkte teenida. Aga kui programm lõpeb, siis kibelevad nad minema, sest linnuke on selleks nädalaks kirjas. Kui palju selle sekeldamise juures saadi tegelikku kontakti, on iseküsimus. Kui palju üldse taheti saada? Võib-olla maniakaalse meelelahutusega isa mitte ei tsementeeri, vaid hoopis väldib tõelist lähedust? Või ollakse sageli liiga kärsitu või mugav, et läbistada lapse kaitsekihte ja saavutada siiras suhe. Või tuntakse ennast ebamehelikuna, sest isad on ju karmid ja konkreetsed, mitte kussu-pussutajad. Aga hiljem ei saada aru, miks lapsed ei tunne ennast isaga vabalt, pigem väldivad või proovivad tema meele järele käituda, kui võtavad omaks. Reaalne kontakt ei saa tekkida muust kui igapäevasest lähedusest ja usaldusest. Lühidalt – isaks ei saada, isaks tuleb kasvada. Tati ja tahtejõuga.
Raudrüüd ja mõjusfäärid
Teadlik vanemlus ei ole meie kultuuriruumis sugugi igivana nähtus. Elu oli karm veel paarsada aastat tagasi, lapsi saadi palju, lootuses, et mõni neist ikka ellu jääb ja vanaduses sind hooldab. Ikalduse ajal kehtis talus kord, et söödi olulisuse järjekorras – kõigepealt pereisa, siis pereema ja kui midagi alles jäi, siis pudenes ka lastele. Lapsed on taastuv loodusvara, kuni viljakas iga kestab.
Loomulikult hooldasid ja kasvatasid ka meie esivanemad oma järeltulijaid nagu oskasid ja nagu nende vanemad seda olid teinud – õpetasid eluks vajalikke oskusi, kinnistasid väärtusi ja seadsid piire –, aga talumajapidamises ei tulnud kellelgi pähe teaduslikul tasemel läbitöötatud kasvatusstrateegiaid lapse peal rakendada. Alles viimase sajandi jooksul, seoses tehnoloogilise revolutsiooni, koolihariduse leviku ja sotsiaalse heaolu paranemisega, on hakatud väärtustama laste kasvatamist kui metoodilist tegevust täisväärtusliku isiksuse kujundamisel.
Vanemakäsitluse muutumisega ajas on kõige suurema evolutsiooni läbi teinud isa roll. On olnud kultuure, kus isa funktsioon on suures osas piirdunud bioloogilise instinktiga – võimalikult suures ulatuses oma seemet laiali külvata. Meie kaugete sugulaste suurte ahvide, eriti just gorillade sotsiaalne struktuur koondub näiteks alfaisaste ümber – nood peavad küll haaremit, aga neil puudub vähimgi huvi oma järglaste eest hoolitseda. Evolutsioonipsühholoogid väidavad, et naiste huvi võimukate, aga mitte just lojaalsete paaritumispartnerite vastu tuleneb ürgsest tungist garanteerida oma järeltulijale võimalikult tugev ja terve geenikombinatsioon.
Igal juhul on emad ajaloo kestel vanemlikus tööjaotuses kandnud suuremat koormat kui isad. Mees kappab raudrüü kolinal uuele sõjakäigule või äritehingut sõlmima, kaardi peal lipukesi nihutades ajab ta tähtsaid riigiasju ja sigaritoas konjakit nilpsates jagab mõjusfääre, sellal kui naine peab hakkama saama kõigi elu alal hoidvate töödega, muu hulgas ka laste kasvatamisega. Mehele, kes on enda meelest suurte otsuste tegija, tundub igapäevane mähkmete pesemine kuidagi, khm, ebaväärikas. Veel seitsmekümnendatel varjusid lapsevankritega mehed piinlikkusest nurga taha, kui mõni tuttav vastu juhtus tulema.
Mees koerakesega
Mõnekümne aastaga on olukord pöördunud radikaalselt. Lapsevankrit ei häbeneta, vastupidi, väikelapsega isa lööb nunnumeetri punasesse. Rootsis on käibel isegi mõiste „latte-isad” meeste kohta, kes võtavad endale pika lapsepuhkuse, et oma lapsega koos viibida ning vahel saatusekaaslastega väike cafe latte võtta.
Tegelikult ei ole ka biokeemilisel tasandil asjad nii lihtsad, et naine käivitub ainult võimukust kiirguva alfa peale. Ühest küljest tõmbavad jõuline välimus ja ressursikusele viitavad rekvisiidid (autod, kellad, villad) atraktiivust üles, teisest küljest toimib naisel alateadlik kalkulatsioon, et seemendaja kandidaat oleks võimeline ka järeltulijad üles kasvatama. Ehk siis hea geenikomplekti kõrval on ootused kõrged ka usaldusväärsuse, hoolitsuse, püsivuse, loovuse ja paindlikkuse suhtes. Psühholoogilised katsed on tõestanud, et kui meeshormoonidest pakatavale spordihärjale imik sülle asetada, langeb tema kehas testosteroonitase drastiliselt ning kasvab hoolivushormooni oksüdotsiini määr. Teises katses mõõdeti, millised visuaalsed signaalid aktiveerivad uurimisalustes naistes sensuaalseid kujutelmi. Selgub, et normaalse välimusega mees jalutamas koerakesega mõjub küütlevamalt kui jõujumbu püssiga. Koerake mehel rihma otsas annab tunnistust mehe suutlikkusest pühenduda.
Puusepp või aednik?
Kuna isa roll peres pole muutunud üksnes sajandite, vaid lausa põlvkondadega, on iga põlvkonna uutel isadel vaja ennast uuesti defineerida. Kuidas üldse heaks isaks saada? Berkeley ülikooli arengupühholoog Alison Gopnik toob raamatus „Puusepp ja aednik” („The Carpenter and The Gardener”) esile laste kasvatusega seotud mudelid. Kui me tellime puusepalt tooli, siis me eeldame, et see on valmistatud parimast materjalist, õigete tehnoloogiate ja tööriistade abil ning täpse projekti järgi. Me ootame samasuguseid tehnoloogilisi juhiseid ka laste kasvatamise kohta. Lapsed on aga liiga erinevast materjalist, et neid ühe manuaali järgi lihvida. Aednik seevastu „töötab, et luua viljakat pinnast, mis toetaks taimede ökosüsteeme ning kus avalduvad isesugused tugevused ja ilu võimalused, aga ka erinevad raskused ja nõrkused”. Aednik peab arvestama ilmastiku, pinnase, umbrohu, kahjurite, niiskusega ja paljude muude teguritega, ja isegi siis pakub aed üllatusi. Ta ei saa arvestada kindla tulemusega, mille mõõdud ja omadused on teada, küll aga saab ta päev päeva järel kõpitsedes kujundada ja suunata, luua taimedele eeldusi ja võimalusi.
Needsamad tõed kehtivad last kasvatades. Isadele on see aga suur väljakutse. Julgen väita, et traditsiooniline mees on liiga kärsitu ja konkreetne, et tunda end mugavalt lõputult kõpitseva aedniku rollis. Meestele sobiks rohkem puusepa lähenemine, kus konkreetsete töövõtetega saadakse konkreetne produkt. „Ma hakkan temaga tegelema siis, kui tal on piisavalt mõistust peas,” öelnud kord mu isa. Seda päeva ootan ma siiani. Ei tea, kas sellepärast, et mul endiselt pole piisavalt mõistust peas, või polnud isal piisavalt kannatlikkust.
Kuidas kaasa tiksuda?
Väidetavalt toimub olulisim osa lapse arengust esimese kolme aasta jooksul, mistõttu ei tohiks mehed alahinnata selle perioodi tähtsust. Just siin rajatakse vundament isa ja selle vääksuva, jaurava, püksi tegeva ja asju ümber ajava olendi tulevasele suhtele. Väiksed lapsed õpivad füüsilist maailma ja selle seoseid põhiliselt jäljendamise ja observeerimise abil. Vanemate ülesanne on luua selleks turvalised tingimused. Mis tähendab eelkõige aktiivset ja kaasavat koosolemist. Ja mängimist. Just nimelt mängud on need mitteproduktiivsed tegevused, millega katsetatakse läbi eri võtteid, nii efektiivseid kui ka pealtnäha tulemusetuid. Homo sapiens’i mängud erinevad loomapoegade mängudest ühe väikese, aga fundamentaalse omaduse poolest: meie mängudesse on kaasatud kujutluslik element – fiktsioon, fantaasia, väljamõeldud olendid ja võimalikud maailmad. Mängude abil pannakse alus inimese oskusele orienteeruda nii füüsilises kui ka abstraktses maailmas, nii reaalses kui kujutluslikus sfääris. Neuroteadlased on katsetega tõestanud, et väikese lapse imiteerimismängud pole pelgalt peegelneuronite aktiveerimine, nagu on loomkatsete põhjal järeldatud, vaid väga keerukas protsess, mille käigus aktiveeruvad paljud lapse aju eri osad ning mille käigus moodustuvad järjest uued neuronite vahelised kommunikatsioonikanalid – sünapsid.
Isadel võib olla küll pikk tee käia, et kohaneda pealtnäha üksluise rutiini ja lapsikute tegevustega, aga kui sa oled leidnud õige rütmi, kuidas lapsega kaasa tiksuda, siis hakkad alles nägema. Nägema väikseid muutumisi, erinevaid ilmeid ja ilminguid ning üha uusi arenguetappe, mida tasasel viisil ka ise esile kutsuda. Õpid andma, vastu ootamata. Selleks on aga vaja roppu moodi kannatlikkust.
Naela ja haamri pedagoogika
Kahtlustan, et meie geneetilises koodis sitsib siiani küti ja korilase pärand. Korilase soodumusega inimesele pakub noppimine, aga ka peen näputöö ja nikerdamine ning sellega kaasnev monotoonsus rahulolu. Korilasele on vaja rahu ja rutiini, kordust ja ühetaolisust. Kütti seevastu ajab see hulluks. Tema tahab seiklusi, uusi olukordi, vaheldusrikkust. Küti meeled olgu pingul ja vereringes möllaku adrenaliin. Ta pole haldaja, vaid genereerija. Kõik mehed muidugi ei ole kütid, nagu ka kõik naised ei ole korilase tüüpi, aga mingi kattuvus traditsiooniliste soorollidega siiski on.
Kuigi korilasenatuur sobib paremini igapäevaseks hooldamiseks, on tegelikult ka küti panus kasvatusse hindamatu. Kui emad hoiavad lapsi maailmas varitsevate ohtude eest, siis isade ülesanne on neid ohte tutvustada. Ja ohutult läbi proovida. Keraamik Aivar Rumvolti kasvatusteooria on geniaalselt lihtne – anna lapsele kätte puutükk, haamer ja nael. Kui laps lööb naela sisse, on ta võidurõõmus, kui nael läheb kõveraks, õpib ta ebaõnnestumise kaudu. Kui ta aga lööb näpu pihta, siis näeb, et elu võib vahel ka valus olla.
Isad pukseerivad lapsi mugavustsoonist välja, võtavad hirme maha ja julgustavad katsetama ning avastama materiaalse ja mittemateriaalse maailma saladusi. Nad lubavad eksida, tobedalt käituda või ennast ära kriimustada. Vähemalt teoreetiliselt võiks nii olla, ehkki leidub küllalt palju ka tiheperselisi isasid, kes lähevad endast välja iga vale liigutuse peale. Isad võtavad koost lahti ja panevad tagasi kokku, tehes selgeks, et midagi müstilist asjade taga pole – puhas füüsika, loogika või psühholoogia. Isad tõstavad kukile, et oskaks silmapiiri taha vaadata. Koos isaga saab ehitada puuonni ja ojale väikest vesiveskit. Isad tunnevad malekäike, sisepõlemismootori põhimõtet, mäletavad Caesari tsitaate, oskavad eristada händkakku kodukakust ja valida välja puitu mõõga meisterdamiseks. Ja isale saab teha üle piiri minevad nalju.
Nurka visatud noodivihik
Ennast taandades tuleb lapse kõrval püsida ka hetkedes, mis on vähem seikluslikud ja kui iga keharakk kisendab, et peremees, kuule, elus on ka midagi asjalikumat teha. On juhtunud, et mu väiksel Miriamil ei tule kuidagi klaverietüüdi harjutamine välja. Noodivihik lendab nurka ja klaverikaas laksatab ärritunult kinni. Kõlab nutt ja hala „ma ei oska, ma ei taha, ma olen niiii paha …”. No ja siis tuleb mul hingata sügavalt sisse, leida kuldne kesktee inimliku järeleandlikkuse ja karmi sihiteadlikkuse vahel ja pidada üks korralik motivatsioonikõne. Sellised hetked on lapse kõrval ka vanemale härja kannatust nõudev ja vahel ka absurditundest laetud sisyphoslik katsumus. Ükskõik milline temperamenditüüp sa poleks või millist sõnavara sa ka ei kasutaks, nendel hetkedel on oluline täielik ja tingimusteta kohalolu. Sest lapsed, kurivaimud, oskavad väga täpselt läbi näha, kui kindel ja veenev sa oled. Lapsed kombivad piire ja manipuleerivad täie pasaga, iseäranis sel juhul, kui sa ise ei pea oma sõnadest kinni, oled väljenduses ja tegevustes hajus.
Kahtlased tunded
Kui laps on füüsilises maailmas toimimise küllalt selgeks saanud, pöördub ta fookus psühholoogilistele ja sotsiaalsetele teemadele. Ta tahab teada. Miks sinu sõna maksab rohkem kui minu sõna? Miks ma olen kellelegi sõber ja miks mõned ei salli mind? Miks keegi on kiirem, keegi aga mängib paremini viiulit? Kust lapsed tulevad? Ja miks inimesed surevad? Kas algus on päris algus ja lõpp ongi päriselt lõpp? Miks ma tunnen kurbust, rõõmu, viha, elevust, kadedust? Kui me kõik peame head olema, siis miks mõned inimesed käituvad halvasti? Ja miks nemad siis pääsevad karistusest? Miks ema naeratab ka siis, kui tal on pisar silmas?
Ning jällegi on paljud mehed kimbatuses. Kui lihtne on seletada, kuidas töötab mootor või millise jalalöögiga lüüa tõhusat penaltit! Aga tunded ja suhted on midagi nii ebamäärast, et raske on enesegi sisemisest stiihiast sotti saada. Võib-olla on sulle lapsepõlves selgeks tehtud, et mehed ei nuta, mis tähendab, et meestel polegi tundeid. Võib-olla tunduvad tunded ja suhted selline pehme värk, millest ainult sõbrannad diivaninurgas lobisevad. Võib-olla jääb sul lastele arusaadavast sõnavarast puudu. Näiteks on uuringud tõestanud, et madalama haridusega peredest tulnud lapsed on oluliselt kinnisemad ja kesisema eneseväljendusega. Põhjus on selles, et nendega ei räägita paljudest asjadest. Mitte isegi ei taheta rääkida, kuivõrd ei osata seda teha. Sageli seepärast, et ka nende vanemate enda isad-emad pole korralikult nendega rääkinud. Ja siis öeldakse: „Lõpeta see loba ja tee midagi asjalikku.”
Tähelepanelikust rääkimisest on hea liikuda järgmiste abivahenditeni siseilma tundmaõppimisel. Filmid, kunstiteosed, teater. Ilukirjandus. Ühiselt loetud „Kevade” või „Harry Potter” annavad kindlasti võimaluse analüüsida, miks Toots niimoodi tembutab või miks Harry kasuvanemad teda ei salli. Rochesteri ülikooli psühholoogi David Dodell-Fedeli eestvedamisel tehtud uurimus vaatleb suhet empaatia taseme ja ilukirjanduse lugemise vahel. Järeldus on aimatav: „Võrreldes uurimisalustega, kes loevad ainult mitteilukirjandust või ei loe üldse, on ilukirjanduse lugejatel väike, ent statistiliselt oluline paremus sotsiaal-kognitiivses toimetulekus.” Eneseväljendus, mõtete ja tunnete lugemise võime ja kuulamisoskus, empaatia, oskus võita sõpru ja mõjutada inimesi pole pelgalt poolpehmete naisteajakirjade jutusaba, vaid ülitarvilikud strateegilised kvaliteedid, et tulevikus hakkama saada. Lisaks on vaja sitkust, et asjad sünniksid, nahaalsust ja kavalust, et ustest sisse murda. Tumedatel hetkedel on tarvis hingelist tugevust ja murrangulistel aegadel kohanemisoskust.
Rõõmu tuum
Kõike seda peaks isa oma lapsele tutvustama. Isa ei tiirle lapse kohal nagu helikopter, ei majanda teda ette ja taha, küll aga julgustab teda turvakookonist välja tulema. Salajane trump seejuures on emotsionaalne tundlikkus lapsega suheldes. See teeb ka meie lapsed avatumaks ja tundlikumaks. Houstoni ülikooli sotsioloog Brene Brown kirjutab oma teoses „Tundlikkuse jõud” („The Power of Vulnerability”): „Tundlikkus on tuumaks häbile, hirmule ja eneseväärtustamisega seotud probleemidele, aga teisalt on see ka rõõmu, loovuse, kuuluvuse ja armastuse sünnipaik.” Kes ei tahaks oma laste ellu tuua rohkem rõõmu, loovust, kuuluvust ja armastust? Isadel on selle saavutamisel suur roll, nii kummaline, kui see ka poleks. Nagu sedastab kirjanik Maarja Kangro: „Selle kaotatud ajaga, mida kulutad sa kakaste tagumike pühkimisele, kingid sa maailmale tegelikult aega juurde, annad kellelegi teisele võimaluse.”
