Paadipõgenike järeltulijale, moekunstnikule ja kahe lapse emale Liina Viirale (39) on perekond ja päritolu alati olulist rolli mänginud. Nii ka tema kaasa Dag Nurme (36) kodus, kus igal mööblitükil on oma ajalugu. Mõnikord eesti, teinekord rootsi oma.
Täispikk artikkel ajakirja EMA 2019 sügisnumbrist!
Tekst: Mari PeegelFotod: Katrina Tang
Sopilisest hoonekompleksist koosneva Kopli uusarenduse aias valvab hallikirju taks, kes haugub külalise peale seni, kuni ühe ridaelamuboksi perenaine ukse lahti teeb ja tuppa kutsub. Liina Viira ja tema tütar Viira (1) on hoopis sõbralikumad. Liina puusal rippuv Viira, kes – nagu tähelepanelik lugeja märkab – on saanud nimeks ema perekonnanime, naeratab tulijale kõigi oma viie valge piimahamba välkudes.
Kirevate kudumitega tuntuks saanud moekunstnik Liina kannab ühevärvilisi mugavaid riideid, juuksed keerutatud kuklasse baleriinikrunni. Kunagi tuli praktilisus talle asjade tähtsuse puhul alles teise või isegi ei-tea-mitmendana, aga noore emana on Liina alla vandunud mugavuse võludele.
Väliseestlase koduarmastus
„Meil õudsalt joppas selle korteri ostmisega,” räägib Liina alustuseks kolme aasta tagustest sündmustest. „See rajoon oli arendatud juba aasta varem. Meie tulime siia vaatama ühte teist korterit, mis meile üldse ei sobinud. Selle korteri uks oli aga juhuslikult lahti ja ma vaimustusin kohe neist telliskiviseintest ja lagedest.”
Nõukogude Liidu sõjaväe kasarmukompleksi abihoonesse rajatud kahetasapinnalise rohkem kui 100ruutmeetrise korteri modernselt valged seinad ja betoonlagi eeldaksid justkui külma minimalismi, ometi annavad Liina kodus tooni hoopis soojalt mõjuvad perekonnareliikviad. Perekond ja päritolu mängivad Rootsi väliseestlaste perest pärit Liina elus tähtsat rolli.
Paadipõgenike järeltulija on ringiga Eestis tagasi. Esialgu pidi Liina jääma aastaks, nüüd läheb juba teine kümnend. Tema Eestis tuule tiibadesse saanud moekunstnikukarjäärist räägib Viira ja tema vanema venna Talise (oktoobris saab 3) müramistoa seinale riputatud suur foto – kootud rahvusmustriga bikiinipükstes modell inspekteerimas vana talumaja.
„See on minu esimene kollektsioon, mis on mulle kohutavalt armas,” mainib Liina. Ja lisab, et tänu sellele kõigele ta üldse Eestisse jäi. „Osalesin Supernoova moekonkursil ja pärast tegime selle photoshoot’i. Modell on minu ema ristitütar, keda ma olen tundnud kogu elu, pildistatud on see minu vanaema lapsepõlvekodus Tihemetsas, ka fotograaf oli väga hea sõber. Mulle meeldib, et modellil on väiksed sääsehammustused pepu peal,” juhib ta tähelepanu ehteestilikele suvistele aktsentidele.
Asjade lood
Ajalugu ja kestvus on Liinale tähtsad lähtekohad ka interjööris. „Minu vanavanemad ostsid oma kodu sisustuse täiskomplektina aastal 1959, ja see püsis neil surmani 40 aastat hiljem. Vanaisa suri, kui ma olin 20aastane, ja siis ma ikka tühjendasin tema kodu. Kõik vanaisa asjad olid tippvormis,” tunnustab Liina Rootsi mööblimeistrite head tööd. Nii mõnigi ese on jõudnud sealt ka tema praegusesse koju. See on hea näide, kui olulised on kvaliteetsed ja vastupidavad asjad perekonna loo edasi kandmisel ja hoidmisel.
Vanavanemate mööbliga ühes päris Liina ka ellusuhtumise, et kui juba midagi osta, siis nii et kestaks. „20aastasena töötasin ühes prestiižses sisekujunduspoes Stockholmis. Juba siis ammendus minu silmis trendide järgi ostlemine. Sain aru, et tuleb valida teistmoodi suhtumine. Mulle meeldivad asjad, mis räägivad lugu. Asjad, millel on paatina juures,” ütleb Liina. Ja lisab veidi vabandavalt, et kui keegi tema esemete päritolu kohta küsib, jätkub tal juttu isegi liiga pikalt.
„Näiteks see riiul,” osutab Liina jõulisele mööblitükile köök-elutoas, „on välja toodud mu sõbra isa garaažist. Võtsin riiulilt maha pruuni värvi, mille alt koorus välja metall põnevate keevituskohtadega. Lisasin klaasriiulid ja minu meelest sai täitsa tore.”
Või.
„Minu mees töötab haiglas ja kuskilt vanast haiglahoonest ta selle operatsioonisaali lambi koju tõi. Mul endal olid vanad arstikapid, mida 15 aastat tagasi käisin toomas prügimäelt. Kõik viskasid neid siis ära, aga nüüd on need väga hinnas.”
Või.
„See punane hobune köögiriiulil on Dalarna häst (eesti keeli Dalarna hobune), mis seostub Rootsis Dalarna piirkonnaga. Seal hoitakse rahvapärimust au sees umbes nagu Eestis Kihnus. Hobuse ostis mulle ema, mina panin talle pähe Muhu tanu. See hobune on nüüd ka nagu Rootsi-Eesti!
Ja.
„Lambi köögilaua kohal tegi mu mees. Kolisime siia neli päeva enne vanema lapse sünnitähtaega. Kuna meil siin polnud ühtegi lampi, siis ostis ta K-Rautast veetorusid ja tegi sellise asja. Meie ei peenutse ja meile sobib see lamp siiani väga hästi.”
Tee, nagu tahad!
Kuigi Liina kodul on kaks korrust, möödub nende pere päev peamiselt esimesel korrusel. „Me elame esimesel ja magame teisel,” märgib ta. „Minu elu praeguses faasis on esimesel korrusel elamine ülipraktiline. Mäletan, et eelmisel suvel, kui vanem laps oli poolteist, olin ma superrase teise lapsega. Olid väga palavad ilmad, aga siin korteris sain ma ukse lahti teha ja olla lihtsalt suuremaga koos väljas, me ei pidanud kuhugi tõttama,” meenutab Liina. Tema esimene soovitus noorele kodu otsivale perele olekski leida oma aianurga või terrassiga pesa.
Teise asjana soovitaks ta aga noortele peredele, et pole vaja olla liiga korralik ega püüda sobituda. „Mulle meeldib lapselikkus ja ma ei võta ennast väga tõsiselt. Ma tahan ka ise tore välja näha, mitte viimistletud. Ja ma ei mõtle paaniliselt, et kõik laste asjad peavad olema superilusad. Võivad olla head vanad asjad.”
Liinale ei meeldi ka suund, et koristatud kodust võiks saada kinnisidee. „Olen viimasel ajal nii palju kuulnud, et naised ei lähe päeval koos oma väikse lapsega magama, vaid kulutavad selle aja kodu koristamisele. Ma tahaks, et naised hoopis räägiksid omavahel rohkem. Sellest ei juhtu midagi, kui kodu on koristamata. Peamine on okei vaimne tervis, ja kui selleks on vaja magada, siis mine tee seda kohe,” juhatab ta.
Liina meelest peab laskma kõigil teha nii, et nad tunneksid ennast hästi. „Iga ema ja laps on erinev. Aga kindlad ettekujutused, et nii peab, mulle üldse ei sobi. Samas õudselt meeldib, kui inimesed jutlustavad oma arvamust ja jätavad avatuks võimaluse, et võib ka teisiti.”
Töö võib oodata
Liina arvab, et tema suhtumine on pärit vanematelt. „See, et ma olen oma lastega nii palju kodus olnud, on mulle endale ka üllatus. Mulle võeti hoidja, kui ma olin kuuekuune. Ja ma pole kunagi arvanud ega ka lapsena tundnud, et see oleks mulle halvasti mõjunud. Varem mõtlesin, et ma teen lapsi ja samal ajal tööd. Nüüd on vastupidi, võib-olla sellepärast, et ma olen natuke vanem ja tunnen, et see on mu ainus võimalus nendega kodus olla, ja miks mitte seda kasutada?” Oma firmaga tegeleb Liina ka praegu edasi, aga tulevikuprojektidest on veel vara rääkida.
Enne Koplisse kolimist elas Liina Pelgulinnas, siis Tööstuse tänaval ning pärast seda kolis kokku oma mehega, kes elas Fahle majas Sikupillis. „Fahle maja oli tore – industriaalne ja betoonseinad. Aga lastega poleks olnud seal kandis kuhugi minna,” tõdeb Liina. „Praegu on meil nii, et kui tahad inimeste sekka, siis kõnnid Telliskivi poole. Kui tahad olla üksinda, kõnnid teisele poole, Paljassaarde,” kiidab Liina oma kanti.
Liina kodus on kerge komistada mõne kirstu või kohvri otsa. Nimelt on teda juba aegu vaevanud nende hullus! „Süüdistan selles oma pagulaseestlase tausta – tahan, et oleks alati kohver valmis. See pole muidugi üksüheselt nii, aga natuke siiski. Meil oli kodus kohver, mis tuli Eestist Rootsi, ja seal on meie sugulase nimi sees. See on üks vapustavamaid asju, mida ma olen näinud.”
Väike Viira hakkab ära tüdinema olukorrast, kus tema pole tähelepanu keskpunktis. Õnneks on kodu seintel ja riiulitel palju värvilisi ja huvitavaid esemeid, mida ema saab talle mängimiseks järjest kätte anda. Näiteks Helsingi disainipoest pärit kuke- ja jänesemask, mis Liina kunagi endale ostis. „Inimesed arvavad, et paljud asjad mu kodus on laste omad, aga tegelikult on need minu,” naerab ta. Uue asja kätte saanud laps rahuneb kohe – tuleb välja, et pealtnäha ebapraktilistest esemetest võib majapidamises ka palju kasu olla.
