Kord vanal ajal läksid tüdrukud mere äärde suplema. Kui nad veest välja tulid, nägi neist kõige ilusam, et tema riiete peale oli kerra kiskunud suur uss, kes sealt neiuga rääkima hakkas. „Kulla neiu, enne ma sulle riideid ei anna, kui sa lubad mulle pruudiks olla, naiseks tulla.”
Muinjasjutt EMA 2019. aasta sügisnumbrist!Ümber jutustanud: Merit Kask ja Risto JärvIllustratsioon: Anneli Akinde
Teised tüdrukud läksid oma teed, neiu puges vette tagasi, mõtles järele, mis teha, ja ootas, et kole uss riiete pealt ära läheks. Kuid uss ei teinud minekuga tegemistki. Hädaga pidi neiu ennast ussi pruudiks ja naiseks ära lubama, ja uss ütles: „Noh, mu kena pruut! Pea sa aga meeles, et tuleval pühapäeval kiriku juurde laulatusele tuled.” Ütles, ja kadus merre.
Neiu pani enda riidesse, läks koju ja jutustas vanematele, kuis ta suplemas käies hädas olnud ja ennast ussile pruudiks ja naiseks lubanud. Neiu ema puhkes nutma ja ütles etteheitvalt: „Oh, mu tütreke! Kas ma pole sind tihti keelanud kodust kuhugi üksi välja minna? Nüüd on ometigi tõsi, mis ammemoor su sündimise juures ütles: „Tüdruk on ilus kui õun, aga temast saab ussi pruut ja naine.” Nüüd on see kurb ettekuulutus täide läinud.”
Suure nutu ja silmaveega saatsid vanemad ainuma tütre laulatusele. Ja ka uss tuli. Preester laulatas nad paari ja neiust sai ussi naine, kes temaga ühes merre pidi minema. Kui naine ussiga merepõhja sai, nägi ta oma imestuseks seal väga kena kohta, kus ilus maja seisis, ümber suur õunapuuaed. Majja jõudes viskas uss oma naha seljast ja ühtäkki seisis neiu ees ilus noormees, kes nooriku armsasti sülle tõmbas ja teda suuandmisega tervitas. Nooriku murepilved kadusid ja ta hakkas oma ilusat meest kogunisti armastama.
Aasta pärast sündis neile ilus tütar, mis nooriku elu veel rõõmsamaks tegi. Kui väike tüdruk juba kolmeaastaseks oli saanud, tundis noorik tungi ja igatsust koju „kostile” minna. Mees andis järele ja lubas tal minna, kuid keelitas ja palus naist kangesti, et ta lapsel keelaks vanematele rääkida, missugune nende elu mere all on. Uss viis oma naise lapsega mere pinnale, kus ta enda nii suureks muutis ja pikaks venitas, et omaksed üle tema randa said sammuda. Uss õpetas veel naisele: „Kui sa tagasi hakkad tulema ja siin mere ääres näed, et valge vaht vee peal on, siis olen ma elus, aga kui sa näed, et punane vaht vee peal on, siis olen ma surnud. Näed sa valget vahtu, siis ütle need sõnad:
„Siuugu, viuugu,
lase laevad, pane purjed,
kust me kullad koju saame!”
Siis ilmun ma vee peale ja sa võid meie armsa tütrega koju tulla.”
Vanematel oli suur rõõm, kui nad oma tütart üle nelja aasta priske, rõõmsa ja õnnelikuna koos tütrega näha said. Et tütar ise neile oma elust midagi paha ei kostnud ega kaevanud, vaid üksi kiitis ja rõõmustas selle üle, siis ei uskunud vanemad teda mitte. Isa võttis oma tütretütre sülesse, viis õunapuuaeda ja küsis lapse käest: „Tütreke, ütle mulle, kas on ka su isa uss?” Lapsuke ütles: „On küll,” nagu teda ema oli õpetanud. Kui vanaisa pakkus lapselapsele õunu ja kiitis oma õunapuuaeda, siis vastas laps: „Oh, vanaisa, meil on veel suurem õunapuuaed kui teil, ja palju magusamad õunad kui siin.”
Kõige meelitamiste ja küsimiste peale ei rääkinud laps vanaisale midagi muud enam. Mõne nädala pärast läks tütar lapsega isamajast ära ja lubas veel kord nende poole käima tulla. Mere äärde saades nägi naine, et valge vaht vee peal oli, ja ta hakkas rõõmsasti laulma:
„Siuugu, viuugu,
lase laevad, pane purjed,
kust me kullad koju saame!”
Ja uss ilmuski endisel kujul vee peale, kust nad oma koju läksid. Aasta pärast sündis naisel teine tütar. Ja kui see ka kolmeaastaseks sai, palus naine meest jällegi koju „kostile” minna. Mees lubas ka ja naine läks juba kahe tütrega ema ja isa poole külaliseks. Ka seekord rõõmustasid vanemad tütre ja tema laste üle, kuid isa meelitas mõlemaid lapsi, et nood nende merealusest elust ja isast midagi jutustaksid. Ema õpetatud lapsed olid aga küllalt targad, et vanaisa nende käest midagi iseäralikku teada ei saanud. Nagu ennegi, tuli naine tütardega koju tagasi.
Mõne aasta pärast sündis neile kolmas tütar ja kui see ka kolmeaastaseks sai, palus naine meest, et ta teda tütardega ema ja isa poole laseks. Mees lubas jällegi minna. Kui vanemad oma tütart juba kolme lapsega rõõmsalt ja tervelt enda ees nägid, said nad väga rõõmsaks, kuid isa ei tahtnud ikkagi tütre õnne uskuda. Ta võttis kõige väiksema, kolmeaastase lapse sülle, viis ta õunapuuaeda ja meelitas teda niikaua, kuni laps vanaisale kõik ära jutustas, kuidas ta isa küll väljas käies uss on, aga koju tulles ussinaha seljast heidab ja ilusaks meheks saab. Ka jutustas ta, kuidas isa siis ussi näol veepinnale ilmub, kui ema tuttavat laulu laulab.
Vanamehele oli sest teatest küllalt. Ta viis lapse tuppa, täitis salamahti püssi hõbekuuliga, läks mere äärde ja laulis, nagu ta lapselt kuulis:
„Siuugu, viuugu,
lase laevad, pane purjed,
kust me kullad koju saame!”
Kole suur uss ilmus vee peale ja vanamees laskis ta hõbekuuliga surnuks. Kui naine tütardega mõne nädala pärast mere äärde tuli, nägi ta oma ehmatuseks, et punane vaht vee peal seisis. Siiski laulis ta nõrga lootusega tuttavat laulu, aga uss ei ilmunud enam mere peale. Naine sai aru, et ta mees surnud oli. Ta aimas kohe, et isa ta armsa mehe surmanud oli ja keegi lastest talle nende saladuse ära oli jutustanud. Küsis iga lapse käest järele, kes seda on julgenud teha. Viimaks avaldas kõige väiksem tütar, kuidas vanaisa teda petnud ja meelitanud oli, ja kuidas ta temale kõik ära jutustas. Õnnetu naine nuttis oma tütardega nii kaua mere ääres, kuni ta kaseks muutus ja lapsed said kasekooreks kase küljes. Paks ja must koor on vanem tütar, järgmine, valge koor on keskmine tütar, kõige noorem tütar on õhukene, lipendav kooreke, kes nagu süüdlane kunagi, tuule käes lipendab ja väriseb.
Tekst Eesti Kirjandusmuuseumi Eesti Rahvaluule Arhiivist. Jutu on kirja pannud Jaan Sandra 1908. aastal Setumaal Meremäe vallas. Originaal ilmunud raamatus „Ussi naine. Muinasjutte soovide täitumisest” (EKM Teaduskirjastus 2016).
