Kahe lapse emale ja looduskosmeetika ettevõtte Bonobo asutajale Kristi Kallustele (34) oli pere loomine ja emaks saamine nagu koju jõudmine. Lõpuks ometi tundus kõik õige ja hea. Ent teekond selleni nõudis keerulisi valikuid, seejuures äratundmist, et ta peab lõpetama suhte kõige lähedasema sõbraga.
Täispikk artikkel EMA 2019. aasta sügisnumbrist!Tekst: Maarja SaviFotod: Ruudu Rahumaru
Ma ei ole kindel, kas see koht, kuhu ma välja jõudsin, oli depressioon. Mul ei ole seda kliiniliselt kunagi diagnoositud, aga see tunne, mis mul seitse aastat tagasi oli, sarnaneb väga sellega, millest kõik räägivad. Võib-olla see ongi lihtsalt elu. Kõigil tuleb ette hetki, mis on määratult rasked ja mil tuleb valida, kas jätkata samas vaimus või võtta midagi ette. Nimetan seda momenti nullpunktiks.
Sõber, kes pakkis asjad
Kasvasin üles Kalamajas. Mul olid väga toetavad vanemad ja hästi tore, lihtne lapsepõlv. Keskkooli lõpus, kui tuli hakata tegema ülejäänud elu mõjutavaid valikuid, tundsin segadust. Kas nüüd ongi käes see aeg, mil ma astun rattasse, millest kunagi välja ei saa? Tajusin, et elus peab veel midagi olema, aga mul ei olnud aimugi, mis see olla võiks. Nii ma siis läksin vooluga kaasa ja asusin õppima loomaarstiks.
Kaks aastat Tartus olid pöörased. Õppimine muutus kiiresti teisejärguliseks. Armusin lootusetult ühte inglasest DJsse ja järgmisel hetkel kolisin temaga juba Londonisse. Töötasin seal Zara kaupluses kauba väljapanijana. Töö mulle tegelikult meeldis, aga suhe oli väga keeruline, täis vaimset vägivalda ja alandusi. Tundsin ennast seal väga üksi. Mind paelusid juba siis vaimsed teemad, nagu meditatsioon, jooga ja taimetoitlus, aga ma ei saanud sellele kõigele veel pihta.
Olin elanud Londonis poolteist aastat, kui jõudsin ühte oma elu madalaimasse punkti. Mu lähedane sõber keskkooli ajast oli juba suvel aru saanud, et mul ei ole seal hea olla, aga olin liiga nõrk, et midagi ette võtta. Ühel sügisesel nädalal, kui elukaaslane oli komandeeringus, tuli sõber mulle Londonisse järele, aitas asjad ära pakkida ja sõitsime koos tagasi Eestisse.
Ent ma jätkasin ka Eestis põgenemist oma mõtete eest – päeval töötasin Mangos kaupluse ja vitriinide kujundaja ning juhataja abina, õhtul käisin EKAs koolis ja öösel pidudel. Kurnasin end sellise eluviisiga täielikult ära. Nii otsustasin minna sõpradega Austraaliasse, teiste seas oli reisikaaslaseks ka seesama hea sõber, kes mulle Londonisse järele tuli.
Kuna ta oli gei, siis füüsilist lähedust meie vahel ei olnud, aga hingelises mõttes oli see kindlasti midagi enamat kui lihtsalt sõprus. Ta oli nii vaba, nii positiivne. Tõeliselt eriline inimene. Ja tema huumorimeel! Ta suutis mind alati naerma panna, ükskõik kui halb ka olukord poleks olnud. Ühel hetkel murdis ta veidriku mustrist välja ja järsku tahtsid kõik tema sõbrad olla. Kõik! Temast sai linna populaarseim poiss.
Põgenemine meeletusse
Austraaliaga sai alguse mitme aasta pikkune reisimise periood. Esimese aasta elasime ja töötasime, kus juhtus – peamiselt sealsete linnade restoranides. Ühelt poolt väga äge aeg, mulle on alati meeldinud olla natuke meeletu, teisalt aga tundsin ka seal end väga üksi. Pärast aastat Austraalias läksime sõbraga kahekesi kolmeks kuuks Aasiasse – Taisse, Balile, Indiasse, Vietnami. Meie vahel oli täielik usaldus. Oleksime tol hetkel olnud valmis teineteise pärast kas või kaljult alla hüppama. Olime täiesti metsikud. Tundus äge mitte millestki ega kellestki hoolida. Ka iseendist mitte. Tegime kõike, mida meile pakuti: benji-hüpped teadmatusse, tätoveeringud suvalistes tagatubades, paadiga retked tundmatule saarele ilma passide ja teadmiseta, kas ja kuidas me sealt tagasi saame.
Pärast seda elasin veel paar aastat Austraalias ja Uus-Meremaal, kuni mul viisa läbi sai ja ma taas Eestisse tulin. Olin 26aastane ja tagasi kodus, sest mul lihtsalt polnud kuhugi mujale minna. Pealtnäha olin lõbus ja naerusuine, aga rahulolematus ja raskustunne üha süvenesid.
Ka sõber oli tagasi Eestis ja veetsime palju aega koos. Meil ei möödunud peaaegu päevagi alkoholita, sest meil lihtsalt ei olnud enam kuhugi mujale põgeneda. Toitsime teineteise kurvameelsust. Mäletan seda sügishommikut, kui olin jõudnud nullpunkti. Teadsin sel hetkel, et on kaks võimalust: homset päeva minu jaoks ei tule või midagi peab muutuma täielikult. Ma igatsesin nii väga ühendust inimestega, loodusega, aga eelkõige iseendaga.
Rännak endasse
Oli vaid üks asi, mis mulle lootust andis – need inimesed, kes tegelesid iseendaga, tegid joogat ja mediteerisid, tundusid õnnelikumad. Mul õnnestus minna ühele rännakule, mis osutus tõeliseks suunamuutjaks. Sedalaadi rännakud kestavad tavaliselt mitu päeva linnakärast eemal turvalises grupis. Rännakuid juhendab kogenud šamaan, kes aitab minna sügavasse meditatsiooni. Igaühel on oma taotlus. Minu sooviks oli leida üles kontakt iseenda ja ümbritseva maailmaga.
Jõudsin sel rännakul väga selge taipamiseni, et pean ära lõpetama kõik oma senised suhted. Eelkõige suhte oma parima sõbraga, kellega koos olin läbi käinud pool maailma. Sain aru, et kui tahan oma elu muuta, pean seda tegema ise. Üksi. Selle hetkeni olime teinud kõike koos. Ühest küljest oli see taipamine kergendus, teisest küljest tegi see väga haiget. Olin arvanud, et just tema on see, kes mind mõistab, aga nüüd mõistsin, et tegelikult ei mõista ta mind absoluutselt.
Ma ei öelnud talle seda kunagi otse, aga ma lihtsalt lülitasin ta vaikselt oma elust välja. Tema elu oli jätkuvalt glämm, ta tegi kõvasti tööd ja pidutses. Teda saatis edu ja ümbritses palju inimesi. Mina läksin teist teed.
Hakkasin tasapisi ellu ärkama. Tol mitmepäevasel meditatsioonil sattus mu kõrvale istuma üks noormees. Olin pärast üliintensiivset rännakut saanud kogu grupiga väga lähedaseks, ka temaga. Kallistasime pikalt-pikalt. Ja see tunne, mis siis tekkis, oli hoopis midagi muud. Mõistsime mõlemad, et siit hakkab midagi kooruma. Hakkaski. Saime järgmisel päeval uuesti kokku ja läksime jalutama. Nüüd on Andrus (30) minu abikaasa, mu laste isa.
Esimest korda elus tundsin, et ma kuulun. Hakkasime koos mediteerima ja ülitervislikult toituma. Olime koos olnud vaid pool aastat, kui ma lapseootele jäin, aga laps oli väga oodatud. Enne seda ei olnud ma lastele oma elus kohta näinud. Arvasin, et ma ei saa kunagi emaks. Nüüd oli kõik õige.
Pean seda perioodi küll tervenemiseks, kuid see ei tähenda, et see oleks eelmisest kuidagi lihtsam olnud. Langesin hoopis teise äärmusesse. Olin täielikult pühendunud oma tütrele Emmale (5). Kahe aasta jooksul ei lahkunud ma tema kõrvalt hetkekski. Samal ajal tegelesin väga palju oma sisemaailmaga. Mulle tundus, et kõik mu täiskasvanuea raskused pärinevad lapsepõlvest. See tegi omakorda keeruliseks suhted vanematega. Kord ma karjusin ema peale, kui ta julges mu pooleaastasele tütrele anda lusikaotsast maitsa hapukoort, sest olime sel ajal rangelt veganid. Nüüd on mul seepärast piinlik, aga toona uskusin, et teen õiget asja. Pühendusin nii täielikult tütrele, et võõrdusin isegi oma mehest. Olen palunud tal meie suhte ajal paar korda kodust välja kolida. Aga ta ei ole läinud. Sest ta on hea mees.
Mis on minu ülesanne?
Kui sündis teine laps Ruben (2), olin ma õnne tipul. Olin ta sünnitanud kodus ja tajunud selle käigus, kui suur ja ürgne vägi minu sees peidus on. Kõik tundus imeline. Sain seda ületamatut õnnetunnet nautida ühe nädala. Selle hetkeni, kuni sain teada, et minu parim sõber oli sooritanud enesetapu.
Mu maailm vajus taas kokku. Nutsin ja karjusin. Imetasin oma vastsündinud beebit ja mõtlesin samal ajal kogu aeg sõbra peale. Meenutasin iga sõna, mille olime vahetanud. Nägin teda unes ja kujutlesin, kus ta nüüd olla võiks. Tundsin ennast kohutavalt süüdi tema ees, ent tagantjärele mõtlen ka, kes teab, kummal pool elu ja surma piiri ma ise selleks hetkeks olnud oleks, kui ma poleks seda suhet lõpetanud.
Laste ees püüdsin teha head nägu, kuid seesmiselt olin täiesti läbi. Ma ei suutnud seda välja kannatada ja otsustasin minna taas ühele rännakule. Ja selle kestel tundsin ühel hetkel, kuidas mu sõber mu poole pöördus ning käskis selle jama ära lõpetada ja elama hakata. Ta ütles, et minu ülesanne on elada ja armastada. „Kas tõesti?” mõtlesin. Sellest hetkest hakkas minu tõeline tervenemine.
Samal ajal olin hakanud tegelema oma looduskosmeetika ettevõttega Bonobo. Olin teinud kodus ise kreeme juba mõnda aega ja käisin ka Irje Karjuse juures herbalistikat õppimas. Tundsin, et nüüd on õige aeg panustada ka väljapoole peret ja pealegi tahtsin võtta enda peale osa meie pere rahalistest kohustusest. Olin jätkuvalt perele pühendunud, kuid selle kõrval muutusin ka ärinaiseks. Selliseks emaks, kellena ma poleks osanud end kunagi ette kujutada. Olin palju kodust ära ja kui olingi kodus, siis õiendasin lastega ja käskisin neil olla vait. Mul tekkisid ärevus- ja paanikahood. Emaks ja ärinaiseks olemise konflikt viis mind läbipõlemisele väga lähedale, aga usun, et sain sellel õigel hetkel sabast kinni. Tahtsin äriga maailma vallutada, aga pere ja lapsed tõid mu maa peale tagasi.
Olen praegu otsustanud jätkata rahulikumas tempos. Emaks olemine on andnud mu elule suuna ja põhja, aga samas ei ole lapsed mu elu ainus mõte. Tahan olla ka naine suurepärasele mehele ja anda maailmale midagi tagasi. Praegu tunnen, et olen rohkem tasakaalus kui iial varem. Et olen täpselt seal, kus ma olema pean. Kõik eelnev on olnud teekond siia punkti. Seda, mis ees ootab, näitab juba aeg.
