Raske oleks leida kahte eriilmelisemat paika, kui seda on kärarikas São Paulo ja mahe Hiiumaa. Just nii peadpööritav oli Roberta Laasi (32), tema brasiillasest abikaasa Alani (31) ja nende poja Björn-Johani (5) elumuutus, kui nad Kassari rahvamajja kolisid.
Tekst: Margit Pruul
Fotod: Iris Kivisalu
Tinahallist taevast sajab ollust, millele on raske nimegi anda. Looduse tumedate värvide keskel ja kadakate vahel kiirgab Kassari rahvamaja erilist soojust. Sel majal on pikk, 18. sajandisse ulatuv ajalugu. Siin on olnud nii kõrts, kool, vallamaja, seltsimaja kui ka kolhoosi klubi. Praegu on see ajalooline hoone peale kohaliku rahva kogunemiskoha ka koduks graafilisele disainerile ja illustraatorile Robertale, tema kohvieksperdist abikaasale Alanile, nende pojale ja kass Findusele. Nüüdseks on nende pere Kassaris paigal olnud pea poolteist aastat.
Enne Kassarisse tulekut elasid Roberta ja Alan kaheksa aastat Brasiilias, 20 miljoni elanikuga São Paulo linnas, mida ei anna võrreldagi Kassari saarega, kus elab kolmsada inimest neljas külas. Hiiumaale tõi neid Roberta meeletu koduigatsusvalu, mille leevenduseks otsustas Alan lahti öelda tasuva sissetulekuga elukorraldusest ja tuttavast keskkonnast ning järgneda naise kutsele.
Roberta emapoolne suguvõsa on Kassarist pärit ja ehkki alguses plaanisid nad oma elu sisse seada Tallinna, said nad peagi aru, et tegelikult tahaksid nad ju siin olla. „Milleks oma hinge näljutada?” küsis Roberta endalt. Koos otsustati, et kui üldse kusagil uut elu nullist alustada, siis on see koht Kassaris. „Ma tunnen, et olen sellest maast tehtud, armastan selle lõhna, rohukõrte liikumise heli, kõike,” väljendab Roberta oma palavaid tundeid.
Väike kodu
Kassari kodu on Roberta sõnul täiesti salajane paradiis ja loovinimesele veel eriti suurepärane elu- ja töökeskkond. Rahvamajja kolimise mõte tundus hea just saareelu testimiseks ja kogukonda sulandumiseks.
Roberta on alati unistanud vanalinnakorterist ja tunneb, et paarisaja aasta vanuses rahvamajas ongi neil vanalinna korteri moodi pesapaik. Nende päralt on väike, teisel korrusel asuv 50ruudune kööktuba ehk rahvamaja külaliskorter, mis oli sisustatud just pere maitse järgi. Väikeses korteris on avar kööginurk, ülejäänud ruumi liigendab võimas korsten. Igapäevane elu käib ka teistes rahvamaja ruumides – kaminasaalis, suures köögis ja raamatukogus.
Multikultuursest perest kiirgab harmooniat. Roberta ja Alan olid tutvudes pelgalt 19aastased ja sellest ajast saati on nad seadnud sisse mitmeid kodusid. Abikaasadena on nad paljudes asjades väga erinevad, aga kodukujunduse asjus ollakse ühel meelel. Nende pesad on alati olnud põhjamaises stiilis, isegi Brasiilias elades.
„Olen väga värvitundlik ja pean oluliseks, et asjadel ja esemetel oleks oma lugu,” avaldab Roberta. Ta osutab lammutatud kuurist ehitatud köögimööblile, mille robustne stiil ja saamislugu teda võluvad. Ajaloohõngu lisavad ruumi ka kohalikud vanad kangasteljed, millel sageli pesu tuuldub.
Vahetanud riike ja elamisi, eelistab perenaine just väikest kodu. „Asju, mida me päriselt vajame, ei ole palju,“ osutab Roberta. On ta ju kogu pere kraami arvukaid kordi kokku pakkinud. Praeguses korteris on neil kõik vajalik loogiliselt käe-jala juures ja rohkem kui hädavajalik ei mahukski siia lihtsalt ära. Lisaks on väikesel ruumil oma boonus – see ajab õue, kookonist välja, kadakate vahele ja lähedal asuvasse metsa ehedaid kogemusi saama.
Televiisor perel puudub ja selle järele polegi vajadust. Igast aknast paistavad imelised maastikud, kus liiguvad omapäi ringi hobused. Vahel on näha ka metskitseperet või hiilib mõni rebane.
Roberta püüab küll võimalikult väheste asjadega hakkama saada, ent on üks ese, mis on hädavajalik ja mis võiks veelgi suurem olla. See on külmkapp. „Olen seda usku, et inimesele on hea, kui ta sööb toitu, mis on kasvanud tema ümbruskonnas, tema enda bioväljas,” selgitab Roberta ja tutvustab sügvakülmikus peituvaid Hiiumaa metsadest ja niitudelt kokku korjatud talvevarusid. „Olen külmutanud näiteks lodjapuumarju ning nurmenukke – nendest saab palju parema tee kui kuivatatud taimedest,” teab Roberta.
Elu nagu Bullerbys
Pere Kassarisse kolimise üheks põhjuseks oli ka poeg Johan. „Meil on siin hästi toimiv kogukond,” rõõmustab Roberta. Ta kirjeldab, kuidas lapsed talust tallu kulgevad – kelle õuel parasjagu mängitakse, see hoiab lastel silma peal. Nii õpivad lapsed ise hakkama saama, võõras hoovis käituma, teavad, kus on tema piirid. Roberta peab arengus tähtsaks vabadust ja sedagi, et ema oma pilguga last kogu aeg ei valvaks. „Ma ise kasvasin siin samamoodi üles ja pean elus hakkama saamise juures väga oluliseks võimet oma käitumise eest vastutus võtta,” selgitab Roberta oma põhimõtteid.
„Turvalisuse puudus teeb kogu maailmas aina enam muret,” täiendab Alan. „Metropolides jääb mingi seletamatu ärevus kogu aeg sinu sisse. Brasiilia emade hoiakust tekib mulje, nagu last õue saates läheksid nad lahingusse. Elu on nii karm, et sa ei saa olla kindel, kas laps ikka tagasi tuleb.” Ta rõhutab, et mõistmaks, kui privilegeeritud elu saarel on, pidid nad enne elama Brasiilias.
„Me reaalselt elame eelmise sajandi Astrid Lindgreni maailmas, mis eemalseisjatele kõlab nagu utoopia,” muigab Roberta. Tema sõnade illustreerimiseks räägib Alan kohalikust külakoerast, kes lastekambal silma peal hoiab ja neid autoteedest eemale ajab.
Paralleelelu
Kontrast eelmise eluga on võimas. São Paulos elati luksuslikus basseiniga katusekorteris ja Alanil oli tasuv töökoht. Siin pole perel veel päris kodugi, küll aga on hingerahu. Tasapisi otsivad nad lähiümbruses maalappi, kuhu oma majake ehitada.
„Brasiilia periood oli hullumeelne, aga samas hea, et mu abikaasa ja poeg on näinud ka teistsugust reaalsust,” rõõmustab Alan. Kohvimaaklerina käib mees siiski ka praegu ärireisidel Brasiilias oma tööandja juures, keda ta Euroopa turul esindab. Skandinaavia maades on pere vahel kaasas ja Roberta naudib siis võimalust galeriides ja kontsertidel end tuulutamas käia ning kultuuri nautida. Elustiil on neil aga nii teistsuguseks muutunud, et üle kahe päeva nad vastu ei pea.
Brasiillasena on Alan loomulikult ka kirglik jalgpallihuviline ja São Paulos mängis kohalikus liigas. Ka Kassaris ei jookse ta jalgpallianne mööda külgi maha – ta treenib kohalikke koolipoisse ning õpib selle käigus ise eesti keelt. Roberta hobiks on käia koos külanaistega Kassari käsitööklubis. „Mulle tõesti meeldib selles 60+ seltskonnas kuulata elutarkusi ja hiiu huumorit,” tunnistab Roberta ja viskab nalja, et on hingelt pensionär.
Kogukond hoiab
Toasoe on soojalembelisele Robertale oluline, nii nagu ka küünlavalgus. „Mulle meeldib, kui tulevad sõbrad ja tunnevad end siin mugavalt ja oodatult,” tõdeb ta. Ja räägib kogukonnast, mille keskele nad Kassarisse tulles ja eriti veel rahvamajja kolides sattusid. „Me armastame seda maja ja sõpruskonda, kes meid siin ümbritsevad. Joome koos teed, anname üksteisele hingeabi ja halb enesetunne on hetkega kadunud,” väärtustab Roberta toetavat kokkuhoidmise tunnet. Iga inimene on siin tähtis. Brasiilias ja isegi Tallinnas tundis ta end sageli pelgalt töösipelgana.
Rahvamaja tõmbab inimesi mangnetina. Ka ajalooliselt on see nii olnud. Sel paigal on rikas kultuurikiht. Näiteks tegutses siin 19. sajandil kool, kus Marie Underi isa oli koolmeister. Rahvamaja raamatukogus on aga eraldi riiul naabruses suvitanud kirjaniku Aino Kallase teostega. „See eriline maja elab,” osutab Roberta meie vestlust pealt kuulavale Lepa Anna portreele. Selle naise tegudest ja krutskitest pajatatakse lugusid siiani. „Me elame siin justkui tema tiiva all.” Üsna pea saab aga Roberta rahvamaja elust veelgi rohkem osa, sest järgmise aasta alguses asub ta rahvamaja juhatama.
