Kui sisearhitekt Kard Männili (39) sõbranna teda talisuplema meelitas, haaras naine ettepanekust kinni kui päästerõngast. Külm vesi ja kohtumine loodusega on kujunenud võimsaks vaimseks praktikaks, mis aidanud kolme lapse emal toime tulla depressiooniga ja õpetanud tundma elu ennast.
Tekst: Elis Seppius
Fotod: Iris Kivisalu
“Eelmise aasta sügisel pidin osalema Bali preestrinna juhtimisel veetseremooniatel. Tol hetkel ei osanud ma veel aimatagi, kui sügavaks kujuneb mu ühendus veega. 30. septembril, veel enne kui tseremoonia kätte jõudis, helistas mulle sõbranna Kadi, kes oligi Bali preestrinna Eestisse kutsunud. Ta oli eelmisel päeval suure veesõbra Evelin Ilvesega mere ääres jalutanud, kui Evelin oli nii muuseas poetanud: „Ma käin veel kähku vees ära ja siis lähme kohvikusse.” Merevesi viimastel septembrikuu päevadel ei tõotanud muud kui kõhedaks tegevat enesepiitsutamist, aga seal see kartmatu naine oli – kõndis mõnuga merre, samal ajal kui teised naised seda vaikides tunnistasid. Nähtust inspireerituna oli Kadi jõudnud lakoonilise otsuseni: „Nüüd on nii, et meie sinuga hakkame iga päev meres ujumas käima.” Ja nii lihtsalt see algaski.
Pealtnäha juhuslikust sügisesest suplusest sai mu elu pärisosa põhjusega. Olin tõsises depressioonis, kulgemas läbi sügavate kriiside ja otsides edasisi võimalusi. Olin see näljane, kellele pakuti õnge ja kes võttis selle tänuga vastu. Tõepoolest ongi nii – taliujumine on väga hea stressiravim ehk emotsionaalne päästerõngas, sest veeskäigu ajal hakkab keha tootma endorfiine ja teisi heaolutunnet suurendavaid hormoone.
Mul on kolm last: äsja täisealiseks saanud Markus, 14aastane Anett ja kolmene Pärt Pähkel. Pärast elukaaslase ootamatut kaotust on olnud viimane aasta mu elu raskeim. Inimene võib ju ette kujutada, kuidas rasked hetked välja näevad, aga tegelikult ei ole asjad kunagi nii, nagu arvanud oled. See oli selline šokk, et ma ei tea isegi nüüd, aasta hiljem, kas see ongi mulle täielikult kohale jõudnud. Pigem on kõik natuke nagu filmistsenaarium, kus sa osaled näitlejana: mingid asjad toimuvad ümberringi ja sa tead vaid seda, et pead kuidagi ellu jääma. Sooritama pidevalt mingeid rutiinseid liigutusi ja lihtsalt tegema midagi, mida on parajasti tarvis eluliselt teha.
Võimas teraapia
Alustasime Kadi ja sõbra Sirlega oma suplusi ja esialgu olime vees 12 sekundit. Kuni novembri lõpuni käisime vees iga päev. Muutused, mida see endaga kaasa tõi, olid tuntavad. Kui esimesed veeskäigud toimusid tohutu rahmeldamise ja röökimise saatel, siis mida aeg edasi, seda enam hakkas koitma, et tegelikult tuleb vees olles saavutada lõdvestumine ja rahu. Tuleb olla üsna tasa ja lihtsalt hingata. See on see hetk, mil saab sisse kogunenud jama kõik välja hingata.
Külmas vees käimine ei ole tavaline sport. Sel tegevusel on mitu kihti. Ühelt poolt on see tegelikult väga võimas teraapia. Mul on seda isegi raske võrrelda ühegi teise senikogetud eneseabipraktika või teraapia meetodiga. Kõige täpsem viis seda kogemust kirjeldada oleks ehk nii: see on kõige kiirem viis tulla kohale praegusesse hetke. Kui sa lähed vette, siis ei ole mingit varianti viibida samal ajal kusagil mujal. Sa ei saa mõelda millelegi muule. Ellujäämisinstinktid on nii ürgsed ja tugevad, et sa oled kohe kohal. Ja selles praeguses hetkes viibides on sinus meeletu jõud.
Lisaks tekib kontakt loodusega – tänapäeval on meil kõigil see ju kadumas. Talvine suplus ei ole lihtsalt külm vesi. Külm dušš, vann või bassein ei paku sellega võrreldes mitte midagi sarnast. Ma ise ei talu külma dušši absoluutselt!
Kalaranna kartmatud
Alustasime oma veeseiklusi Kakumäel, kus jooksime enne pool kilomeetrit, et põlvini vette saada. Kalarand on sellevõrra mugavam, et sealne vesi ei jäätu ja kolme sammuga läheb sügavaks.
Et koos vees käimine on tõeliselt toetav kogemus, hakkas Kalaranna kartmatuid (nagu me endid oma igapäevase meeliskoha järgi ise nimetame) aina juurde kogunema. Kes tahab kartmatutega koos ujuma tulla, võtku meiega Facebookis ühendust.
Veekogusid, millega tutvust teha, on palju – olgu see siis meri, allikas, rabajärv, jõgi või järv.
Olen käinud ka Trummi basseinides, kus on sees allikavesi ja võimalus hüpata supluse järel sooja sauna. Seal on küll väga mugav ja mõnus, aga pole ikkagi päris sama mis mereskäik. Kohe pärast talisuplust kuuma vee või sauna abil end üles soojendades jääb osa protsesse toimumata. Nimelt ei saabu külmapunkt üldsegi vees olles, vaid keha jahtub veel tükk aega pärast suplust. Seetõttu toimuvad mitmed protsessid alles hiljem ja võivad väljenduda eri moel. Näiteks võib peale tulla tund aega vältav vappekülm. See lihtsalt näitab, et keha reageerib ja laseb endast välja kõike, mida tarvis.
Kuula oma keha
Öeldakse, et minut aega talvises vees kulutab sama palju kilokaloreid kui pool tundi ujumist soojas vees. Järelikult on see kehale ja südamele suur koormus. Seda teades on vaja enesele teadvustada, et iga keha on erinev ja teiste õpetustest ja kogemustest olulisem on kuulata enda oma. Alguses käisin ujumas iga päev kaks kuud järjest, ent kui ühel päeval vaatasin ennast fotodelt, siis nägin, et olin liiga kiiresti liiga palju kaalust alla võtnud. Ma polnud märganudki, et külm vesi oli hakanud põletama rasvu, millele ükski teine sport ligi polnud saanud. Tselluliit kadus nagu naksti, mis oli muidugi meeldiv üllatus, ent ka jalad-käed olid korraga hästi peenikesed, samas kui kõhu peale hakkas tekkima kahtlane polster. Sellele mõeldes jõudsin arusaamisele, et igapäevane talisuplus on mulle kui naisele ehk liiga karm ettevõtmine.
Naised ja mehed on selles osas hästi erinevad. Meestele sobib vist see eneseületamise hasart, kui iga järgmise korraga viibid vees aina kauem ja kauem. Ent naine sünnib koos oma munarakkudega, mida tuleb soojas hoida. Seega ma arvan, et naistele, kes soovivad veel lapsi saada, taoline piiride kompamine külmas vees ei sobi. Naised peaksid käima pigem tihedamini, ent lühemat aega, viibides vees korraga minut-paar.
Kõige tähtsam on aga see, et ükskõik kui kogenud taliujujaga tegu ka on, alati tuleb järgida ohutust. Paljudes looduslikes kohtades võib talvel vetteminek olla ohtlik, samuti ei tohiks karastavat suplust kunagi ette võtta üksi. Oluline on nii oma sisetunde kuulamine kui ka tervislik seisund – tegemist on ikkagi ekstreemspordiga.
Auhind on seina taga
Mina käin nüüd ujumas kaks-kolm korda nädalas, ent meie sõpruskonnas on ka neid, kes käivad vees iga päev – see on individuaalne. Mina tundsin, et kui distsipliini ja rutiini loomiseks oli igapäevane ujumine väga hea, siis pikaajaliselt mitte. Külm vesi võtab palju energiat, aga ma pean jõudma tegelda ka muude asjadega.
Muide, jääauku kukkudes ei sure inimene tavaliselt mitte külmast, vaid šoki ja vale hingamise tagajärjel. Huvitav, eks ole? Ehk siis – külma veekogusse sisse astudes on oluline taotlus ja viis, kuidas sa seda teed. Märksõnadeks on rahulik meel ja hingamine.
Muidugi, esimest korda vette minnes lööb see hinge kinni. Kehasse tuleb värin. Sellest värinast tuleb ennast läbi hingata. Ja siis tuleb järgmine kiht. Mina nimetan seda läbi seinte kõndimise praktikaks. Alguses oligi huvitav just see, et sein oli iga kord ees. Ei olnud nii, et harjud ära. See sein on ja jääb ja sa küsid endalt iga jumala kord, et kas ma nüüd jälle lähengi? Päriselt või? Tegelikult ma ju ei lähe, ega? Aga tegelikult sa päriselt, päriselt, päriselt lähedki.
Ka elus on sageli seesama sein-on-ees-tunne ja miski muu ei aita kui sealt läbi minna. Niimoodi, samm haaval, ma õpingi neist tõketest läbi astuma, teades, et autasu on seina taga. Sama on külma veega. Kõik need head aistingud, mis tulevad pärast vees käimist, ongi see auhind, mille pärast pingutada.”
Hea lugeja,
loodan südamest, et loetud artikkel inspireeris ja pakkus uusi arendavaid mõtteid. Ajakirja EMA missioon ju ongi toetada uue aja emasid ja isasid vastuokslike valikute ja lõputute väljakutsete virvarris, et võiksime üheskoos kasvada teadlikumaks lapsevanemaks, partneriks, isiksuseks. Oluline samm iseendaks saamise teel on olla kohal. Usume, et seda on hõlpsam ja tervislikum teha silmi säästvasse kiirgusevabasse paberajakirja süüvides. Kui tunned, et meie väärtused Sind kõnetavad ja soovid rahulikult ka ülejäänut ajakirja nautida, siis telli EMA ja toeta meie ettevõtmist SIIN.
Merle Liivak
Ajakirja EMA peatoimetaja
