Mida teeksid, kui olete otsustanud perega kolida Lissaboni, andnud käest korteri, pakkinud auto peale kogu maise vara … ja keset Belgia kiirteed saad teada, et oled jäänud ilma hädavajalikust stipendumist? Sellise valiku ees seisid kunstiteaduste doktorant Gregor Taul (31) ning tema pere.Tekst: Gregor Taul
Fotod: perealbum
Kaks aastat tagasi sügisel pakkisime oma elamise autosse ja võtsime suuna Lissaboni. Mõtlesime, et kui me praegu välismaale ei koli, avaneb järgmine võimalus alles paarikümne aasta pärast, kui lapsed on juba suured. Portugalis ootas mind ees doktorantuur, mille puhul peibutas peale atraktiivse asukoha ja programmi ka igakuine 960eurone doktorandipalk. Tundus hea pakkumine, ehkki abikaasa Christin (30) oli mures, kas see on neljaliikmelise pere ülalpidamiseks ikka piisav summa. Enne reisi oli meie laste, toona nelja-aastase Säde ja kahese Tormi kõige pikem autosõit olnud Viljandi-Tallinna ots. Mina sain vahetult enne teele asumist load kätte. Sõit läks lahti!
Kusagil keset Belgia kiirteed vaatasin oma meile ja võtsin lahti ülikoolist saadetud kirja – selles anti teada, et ma ei pälvinudki õppestipendiumi. Pakuti, et soovi korral võin ma sellesse ülikooli õppima asuda küll, ainult et oma kulu ja kirjadega.
„Meil ei ole ju enam kodu.”
Ega ma ei julgenud selle pommuudisega Christini ette õieti minnagi. Mitte niivõrd selle pärast, et püsiva sissetuleku asemel ootas meid hoopis igakuine õppemaks, pigem oli närune tunnistada, et ma ei saanud kandideerimisega hakkama.
End pisut kogunud, andsin Christinile teada, milline suur kaotus on nii mind kui ka kogu peret tabanud. Küsisin, kas pöörame otsa ringi ja sõidame koju tagasi. Christin mõtles ja vastas siis, et meil ei ole ju enam kodu. Et nüüd on me koduks auto, milles sõidame. Ja see on ju meie pulmareis. Mis seal ikka, edasi!
Järgnevatel päevadel utsitasime teineteist heale tujule ning naersime olukorra absurdsuse üle. Olime enne reisi kokku leppinud, et kui läheme tülli, ei hakka me jonnima, vaid kallistame. Tõesti, see toimis. Rehkendasime, et pulmadeks kingitud raha eest peame vastu aasta lõpuni, eks siis otsustame, kuidas edasi.
Olime enne reisi kokku leppinud, et kui läheme tülli, ei hakka me jonnima, vaid kallistame.
Lissaboni esimesed kuud möödusid nii, et mina ajasin päeval paberiasju ning õhtul käisin koolis, Christin aga hoolitses laste eest. Lihtne see ei olnud, sest sisseelamiseks olime suure hurraaga üürinud kolmeks nädalaks Airbnb-korteri Alfamas, Lissaboni linnaosas, kus elu käib trepp-tänavatel ning parke naljalt ei leidu. Pärast esimest nädalat, kui Christin oli päeva jooksul mitu korda vankrit koos ühe jonniva ja teise magava lapsega kolmandalt korruselt alla ja üles tassinud ning adunud, et ilma igasuguse tugistruktuurita (vanemad, vanavanemad, sõbrad, töökaaslased, lasteaed, mänguväljakud jne) on elu masendav, saabusid esimesed kurbusenoodid ja kahetsuspisarad.
Püüdsin lohutada, kuid olin ise samavõrd pahviks löödud lämmatavast bürokraatiast ja võõristavalt hierarhilisest ühiskonnast. Toon näite: parkisime autot kodu lähedal, kuid ühel päeval seda enam ei olnud. Tuli välja, et „õnneks” oli teisaldajaks kohalik mupo. Kui masina priske trahvisumma vastu välja lunastasin, nentis ametnik, et nojah, tegelikult seal ju keelavat silti polnud, aga on parem, kui välismaal registreeritud autod pargiksid linnaservas.
Tasuta mööbel ja pappkastiralli
Peagi tuli meil hakata tööd otsima. Christin käis pakkumas end kohvikutes, kuid kõikjal vastati, et ilma keeleoskuseta ei saa. Mina võtsin vastu väljakutse hakata ingliskeelseks giidiks, juhendades jootrahapõhiseid nn tasuta linnatuure. Karjäär jäi paraku üürikeseks. Kui ma bossilt küsisin, miks ta mu teenetest loobub, vastas ta: „Too many facts! (liiga palju fakte – toim).” Püüdsin kriitikat komplimendina võtta, sest oma arust olin hakkama saanud millegi ülivõimsaga, õppides kahe nädalaga ära võõras linnas ekskursioone tegema.
Õnneks selgus vaid nädal hiljem, et mulle määrati Eestis õppestipendium. Otsustasime, et me ei peaks lisaraha teenimise nimel ennast ja teineteist kulutama. Kavatsesime elada distsiplineeritult ning vähendada väljaminekud miinimumini.
Peagi leidsime endale täiesti tühja, mööblita üürikorteri. Sisustus õnnestus hankida õuest. Sel ajal tehti meie maja kuurides suurpuhastust, mis tähendas, et kõik naabrid tassisid oma tarbetu kola keset hoovi. Selle seast leidsime antiikse olemisega tabureti, koidest näritud, ent võrratult romantilise raamatukapi, ornamenteeritud metallist raamiga peegli ja muud träni. Mitmed neist armsaks saanud esemetest tõime hiljem autoga tagasi kolides Eestisse.
Laste silmis kujunes enesestmõistetavaks, et ka mänguasjad ei tule mitte poest, vaid need peab ise üles leidma, ehitama või välja mõtlema.
Sellise mööblikogumise taustal kujunes laste silmis enesestmõistetavaks, et ka mänguasjad ei tule mitte poest, vaid need peab ise üles leidma, ehitama või välja mõtlema. Säde ja Tormi eriliseks lemmikuks said tühjad pappkastid. Ükskord vedasin meie hoovi autosuuruse pappkasti, milles oli eelnevalt mootorratast transporditud. Kas te kujutate ette sellele järgnenud mängurõõmu? Kuna Säde ja Tormi olid selle kahe aasta jooksul teineteise ainumad ja parimad mängukaaslased – lasteaeda ei õnnestunudki meil neid panna –, kasvasid nad tohutult lähedasteks.
Prügisukeldumas
Talve hakul tekkis meil uus huvitav rutiin. Hakkasime viljelema dumpster diving’ut ehk prügisukeldumist, mis tähendas, et hilisõhtuti läksin ma matkakoti ja kummikinnastega ökopoodide prügikaste läbi kahlama. Alguses oli õudselt raske saada üle piinlikkustundest ja enesehaletsusest, mis mind valdas rahvarohketel tänavatel häbelikult prügikasti kaant avades ja sisse piiludes. Paari nädala pärast polnud esialgsest valehäbist midagi järel, sest sain aru, et paljud poed on minusugustega arvestanud ning hoiavad päris prügi ja tarvitamiseks kõlbulikud ülejäägid lahus.
Hakkasime viljelema dumpster diving’ut ehk prügisukeldumist, mis tähendas, et hilisõhtuti läksin ma matkakoti ja kummikinnastega ökopoodide prügikaste läbi kahlama.
Ühel vihmasel õhtul jõudsin poe tagaukse juurde just siis, kui töötajad olid lahkumas. Nad vabandasid, et täna ülejääke polnud. Vastasin, et pole midagi, eks ma otsin edasi. Selle peale pistis üks töötajatest käe oma kotti ning ulatas mulle ühe mahla ja oliiviõlipudeli, mille ta oli maha kantud toidust kaasa võtnud. Järgmistel kordadel kutsusid nad, enne kui toiduained prügisse viskasid, mind laoruumi, kus sain valida, mida kaasa haarata. Nendega mul vedas, sest mõni teine kauplus solkis vihase meelega isegi kõige korralikuma toidu ära.
Neil õhtutel tutvusin kümnete teiste tudengite, rändurite, punkarite ja ökofännidega, keda ajendasid dumpster dive’ima väga erinevad põhjused ja tõekspidamised. Sõbrunesin isegi terve brigaadiga, kes kogus toitu populaarse kogukonnamaja köögile, kus pakuti ühe euro eest lõunasööki. Ent õhtupimeduses tegutsesid prügikastide juures ka üsna jubedad skinheedid, kelle käitumist ma ei osanud ette arvata, ning turvalisuse kaalutlustel naasin mõnel õhtul koju tühjade kätega.
Elu muutus gastronoomiliselt köitvamaks, sest kunagi ei teadnud, millest ja kuidas järgmine kord süüa teeme.
Tuleb tunnistada, et lisaks sellele, et meie pere toidueelarve kahanes poole võrra, oli selles tegevuses midagi erutavalt ürgset (à la jahilkäik), mis perele palju lõbu ja närvikõdi pakkus. Elu muutus gastronoomiliselt köitvamaks, sest kunagi ei teadnud, millest ja kuidas järgmine kord süüa teeme. Ehkki jah, kord, kui tulin koju paarikümne brokoliga, sõime nädal aega jutti püreesuppi, mis lapsed ilmselgelt närvi ajas. See-eest tõin teine kord koju 15 kg kvaliteetset riisijahu, mis tähendas mitme kuu jagu võrratuid pannkooke!
Koopad, muuseumid ja rutiin
Kui esimesel aastal tuli Christinil rohkem lastega aega veeta, siis teine aasta algas nii, et tema käis kolm kuud hommikust õhtuni kursustel. Mina jändasin sellel ajal Säde ja Tormiga, tegin süüa ja kui abikaasa koju jõudis, kihutasin kooli. Nimelt kestsid doktorantide seminarid „tööelu” respekteerivalt seitsmest kümneni õhtul! Lisaks leppisime kokku, et nädalavahetus on see aeg, kui mina töötan raamatukogus.
Kui võrrelda, kuidas me lastega aega veetsime, siis põhiline erinevus oli selles, et isaga olles tegid lapsed kõikvõimalikke väljasõite, avastasid koopaid ja külastasid muuseume. Christin aga püüdis vastupidi juurutada rutiini ning säilitada vähemalt aimuse sellest, et kusagil (tulevases lasteaias) eksisteerivad sellised konstandid nagu päevauni, puhketund või mängimise ja lugemise aeg. See andis ka me kaootilisele elule hädavajaliku raamistiku, sisendades lastele kindlustunnet.
Eks me tegelikult sõitsime ka neljakesi palju ringi, nii Portugalis kui ka Hispaanias. Tegime südame kõvaks ja võtsime sellega kaasnevaid väljaminekuid kui hädavajalikke investeeringuid, mis on meile tähtsamal kohal kui riided, tehnilised vidinad või muu meelelahutus.
Põrgu või paradiis?
Kokku kestis me Portugali-rännak kaks aastat. Minule oli tagasitulek võrreldes Christiniga kergem, sest igatsesin siinset akadeemilist keskkonda. Tema kui tantsukunstniku jaoks tähendas aga Lissabon emarollist edasiliikumist, loomingulist avanemist ja uusi sõpru, kellega koos tegutseda.
Lihtne oleks öelda, et elu Portugalis oli nagu paradiisis, aga tegelikult oli ju kohati kohutavalt raske. Taevaliku eluga ei sobi kokku kõigi pereliikmete ääretud eneseohverdused, mida ühise heaolu nimel teha tuli. Nojah, nüüd ma kõlan, nagu meid oleks Siberisse küüditatud! Selles mõttes oli tegu ikkagi vabatahtliku paradiisiga, hirmus privilegeeritud olemisega, peoga meis eneses, mis on võimalik, kui oskad ja tahad niiviisi elada.
Kasinates tingimustes õpid väärtustama vähest ja olulist, ent ka usaldama elu ja kaaslasi.
Kuidas see kõik mõjus paarisuhtele ja üldse me perele? Arvan, et suurepäraselt. Kui oled põhimõtteliselt hommikust õhtuni kriisisituatsioonis (olgu siis majanduslikus, sotsiaalses, psühholoogilises, töö- või koolialases), siis pead endaga väga palju vaeva nägema. Kasinates tingimustes õpid väärtustama vähest ja olulist, ent ka usaldama elu ja kaaslasi. Eestist saadetud toidu- ja kingipakid olid lastele justkui Rootsi humanitaarabi 1990ndate alguses, meeletult rõõmustavad. Ja kui kõigest oli kopp ees ning tundsin, et vajan edasiminekuks vaheldust, sain peagi aru, et mul pole kuhugi põgeneda, et need kolm inimest minu ümber ongi kogu maailm, mida ei ole võimalik selja taha jätta. Mõistagi teed sellistel hetkedel omad järeldused ja hindad seda kooslust rohkem kui kunagi varem.
