Seda isaks olemise köielkõndi, mille tarvis tasakaalu otsimine toob kaasa sisemisi võnkeid ekstaasist masenduseni, ei oska ette aimata ka parima tahtmise korral. Oma suurimaid väljakutseid jagavad ajakirja EMA kevadnumbris Madis Ligema, Jaan Tootsen, Mikk Jürjens ja Hannes Praks.
Foto: Katrina Tang
Madis Ligema (33), kaheaastase poja isa, režissöör:
„Mul on muidugi ainult üks laps ja Kuu on praegu väike ka. Teiste võimsate aasta isade kõrval olen ma kõigest Kuu isa. Me oleme kõik selleks valmis, eraldi ettevalmistused tunduvad tarbetud.
Kui kogu reaalsus pärast seda elumuutvat sündmust korraga peale voolas, sain aru, et olen paratamatult muutunud tasakaalukamaks. Tajudes ja vaadates kogu seda kisa, kära ja emotsioone, tundsin ma, et keegi peab olema õigluse ja õiguse, armastuse ja vastutuse mõõdupuu. Mis tähendab olla mees? Ükskõik, mis tuleb, ma pean jääma kindlaks, stabiilseks ja mitte laskma emotsioonidel end kanda. Pean olema nagu üks vana hea dooria sammas, millele vajaduse korral nii laps kui ka naine toetuda saavad. Mida selleks teha? Mitte kannatada! On küll kaks väga rasket poekotti, aga kusagile õlale saab alati võtta ka 15kilose poisi, tema jalgratta ning autod. Tunne on selline, et nüüd on küll päris raske, aga tead mis – julgustan ma ennast –, see läheb üle. Ära kannata!
Kuulsad on muidugi lood, kuidas ämmaemanda juures antakse noorele isale kätte raamat „Isa ja laps” või muu taoline ja sealt kusagilt lapse esimesel elukuudel toimuvate elumuutuste kirjelduste juurest saab lugeda, et „isa võib leida end mõtlemas turvalisema auto ja parema kodu peale”. Ehmatusega taipad, et brauseri on ummistanud leheküljed turvalisematest autodest ja tulevikukodudest. Sellise mustri leidsin kordumas mitme noore isa peas, ja isegi kui nad ei suutnud hetkeolukorda parandada, mõtlesid ja muretsesid nad selle pärast pidevalt. Ära mõtle üle!
Olen hakanud ennast palju rohkem jälgima ja saanud teada tunnetest, mida ma isegi ei aimanud, et tunda võiksin. Võib öelda, et võrreldes varasemaga olen hakanud tunnetama tunnete pooltoone. Kui laps oli väike, siis ta nuttis öösiti tunde ja tunde. Ma mäletan, kuidas ühel korral, kui oli juba nädalake unevõlga kogunenud, tundsin kuskilt kõhust üles tõusmas tulist vihasööstu. Tundsin, et tahan selle karjuva tegelase kuskile visata, mu peas kõlas karjatus: “Kuu! Miks sa lihtsalt magama ei või jääda?!”. Jälgisin end üllatusega. Ma ei teadnud, et mu sees midagi sellist üldse on. Vaata ennast!
Ja kõige selle juures tasub meeles hoida – ei ole olemas identseid lumehelbeid. Iga laps, iga olukord on ainulaadne.”
Jaan Tootseni, Mikk Jürjensi ja Hannes Praksi lühiesseid saad lugeda EMA 2020. aasta kevadnumbri ISA osast.
Hea lugeja,
loodan südamest, et loetud artikkel inspireeris ja pakkus uusi arendavaid mõtteid. Ajakirja EMA missioon ju ongi toetada uue aja emasid ja isasid vastuokslike valikute ja lõputute väljakutsete virvarris, et võiksime üheskoos kasvada teadlikumaks lapsevanemaks, partneriks, isiksuseks. Oluline samm iseendaks saamise teel on olla kohal. Usume, et seda on hõlpsam ja tervislikum teha silmi säästvasse kiirgusevabasse paberajakirja süüvides. Kui tunned, et meie väärtused Sind kõnetavad ja soovid rahulikult ka ülejäänut ajakirja nautida, siis telli EMA ja toeta meie ettevõtmist SIIN.
Merle Liivak
Ajakirja EMA peatoimetaja
