See kevad esitas meile küsimuse: millist elu me päriselt elada tahame? Lenna Kuurmaale (34) oli vastus päevselge. Ta tegi teoks sammu, mis teda veel unistuste elust lahutas, ja kolis perega Setumaale. Üdini elutervel moel elab Lenna just nende väärtuste järgi, mis meid kõiki naiste ja emadena värske ajastu künnisel toetada saavad.
Tekst: Maarja Savi
Fotod: Stina Kase
Stilist: Liis Plato
Meik: Piret Sootla
Lenna elu on otsekui värviline ja suurejooneline saluut. Kõike on läbisegi. Siin on dressipükse ja laudalõhnalisi värskeid mune, mootorsae plärinat ja bensiinihõngu, vankumatut ja üdini hella emaarmastust, hommikusi pannkooke ja laste kisa, meelelahutusäri glamuuri ja mängulustilist edevust, häbenemata flirti ja punaseid huuli, suuri tundeid ja piiritut pühendumist. Kõik see ja veel rohkemgi mahub ära Lõuna-Eesti õhetava taeva alla.
Suvehommik Setumaal. Kell on 6.30. Maapind on kastemärg ja aurab õrnalt. Kukk nimega Väike My kireb kauguses kohusetundlikult oma kirglikke noote. Ent mitte kukeleegu, vaid halastamatult helged päikesekiired on need, mis Lenna äratavad. Ülejäänud kodakondsed – lapsed Ami (7) ja Matilda (5) ning Lenna elukaaslane Lauri Mäesepp (27) – jäävad veel unelema avarasse katusealusesse ruumi, pere „magalasse”, mis alles eelmisel aastal valmis sai, ent pereema hiilib tasahilju allkorrusele ja klõpsab tööle köögi aknalaual seisva vana antenniga raadio. See püüab lisaks kummalistele Vene kanalitele kinni ka SkyPlusi ja Elmari. Enamasti eelistab Lenna viimast, aga mõnikord krutib end ka SkyPlusi lainele. Reibas jutumulin annab Lennale kindlustunde, et kõigest hoolimata ei ole maailm vahepeal seisma jäänud.
Maale kooli
Kui Lenna selle maja kümme aastat tagasi soetas, vajas pikalt tühjana seisnud talukompleks hädasti hellust ja armastust. Seda oli lauljataril juba toona küllaga, nagu ka abistajaid, aga millestki jäi alati puudu. Alles pärast seda, kui Lenna ellu tuli kaks aastat tagasi Lauri, hakkas unistus päriselt maale kolimisest reaalsuseks muutuma. „Ma kogu aeg mõtlesin, et tahaks nii väga rohkem siin olla, aga üksi on see raske. Mul lihtsalt polnud seda õiget inimest, kellega oma unistust ellu viia. Nüüd on,” on naine saatusele tänulik.
Kaua hellitatud unistuse täitumisest annab tunnistust seegi, et eeloleval sügisel läheb seitsmene Ami kohaliku väikese kooli esimesse klassi. Kuna Lenna ise õppis hiigelkoolis, kus klassis oli 36 õpilast ja ainult üks õpetaja, teab ta hästi, kui lihtne on jääda süsteemi hammasrataste vahele. „Kui klassis on aga viis last, siis ei ole lihtsalt võimalik, et mõni neist võiks jääda oma murega märkamatuks,” usub Lenna. Kogu maailma tabanud viirus on tema seisukohta selles küsimuses üksnes kinnitanud. Elada maal, kasvatada oma toitu suures osas ise ja pakkuda lastele turvalist kasvukeskkonda on asjad, millest ta on pikka aega unistanud. Ja nüüd ongi see tema elu.
Päriselt seotud
„Seal, kus on, sinna tuleb juurde,” märgib Lenna. Nende ettevaatlikust plaanist paari kanaga loomapidamist katsetada kasvas eelmisel suvel välja minitalu kitse ja tema tallekestega. Ent kui juba loomad võetud, oled ka kohaga seotud. „Otsustasime, et davai, proovime olla terve suve Setumaal, selle asemel et mängida, justkui oleme siin, aga tegelikult ikka linnas,“ meenutab ta. Kui Lennal oli vaja käia kontserti andmas või Lauril etendust, jäi teine alati koju, et loomadele süüa anda ja kitse lüpsta. Pärast suve lõppu leiti loomadele ümberkaudsetes taludes uued kodud. Kitsekestel on ta lastega ka külas käinud, kanad aga sattusid kahjuks mõni aeg hiljem rebaste saagiks. „Midagi pole teha. Sa võtad ja sa annad. Nii on,“ nendib Lenna paratamatust, millega tuleb maal elades leppida.
Olles veetnud terve suve Setumaal, kasvas Lennas ja Lauris kindlustunne siin aasta ringi elada. Nii sündis juba möödunud sügisel otsus Tallinnas Nõmmel asuv kodu välja üürida ja kevadest maale kolida, ent ootamatult tabanud eriolukord kiirendas selle sammu astumist märgatavalt. Märtsi keskel pakkisid nad kiiruga asjad ja sõitsid pikemalt mõtlemata tallu. „Eks see siia tulemine käis kiiresti ja pilla-palla. Pooled vajalikud asjad jäid linna,” kirjeldab Lenna. Siiski on tal asjade sellise käigu üle hullult hea meel: „On ikka täiesti teine kogemus näha, kuidas loodus talveunest ärkab ja linnud tagasi tulevad!”
Ootamise õppimine
Sel aastal tegid Lenna ja Lauri esimest korda põhupeenramaa, kuhu panid kartuleid ja külvasid herneid, istutasid peete-kaalikaid ning laste jaoks muidugi maasikaid, mida ei ole kunagi liiga palju. „Naturaalmajandus on igal juhul hea, sest siis ei pea kellestki teisest sõltuma,” on kriisiaeg Lenna seniseid uskumusi vaid kinnitanud. Ka sellest, et naabertalust, mis Setumaa mõistes tähendab ligi viieminutilist autosõitu, saab kirjanik Epp Petronelt väikseid tomatitaimi, mida kasvuhoonesse istutada, või et ühes teises lähedal asuvas talus on alati pakkuda põdraliha, millest Lauri teeb oivalist ahjupraadi, on Lenna jaoks saanud mõnus rutiin.
Ent maal elamine kätkeb endas veel palju muudki. Näiteks ootamist. Ootamist, et keegi tuleks masinaga ja valmistaks põllu ette. Ootamist, et ilm läheks piisavalt soojaks, et saaks midagi mulda pista. Ootamist, mil Lauri jõuab oma tööde ja tegemistega sinnamaale, et viimistleda pooleliolevad akende põsed või teha ära savikrohvisein. „Ma lihtsalt ootan meeste taga!” naerab Lenna maaelu paratamatust. Arhailised naiste- ja meestetööd on elu igapäevane osa. „Teen siis sel ajal kõiki neid asju, mida ma saan teha – tegelen taimede ja kasvuhoone, loomade ja lastega.” Ja kui vaja, hüppab murutraktori selga, millega ringi vuramist ta eriti naudib.
Töökus ja sihikindlus iseloomustavad Lennat nii tema muusiku- kui ka eraelus. Kui midagi peakski halvasti minema, käärib ta käised üles ja ütleb: „Okei, mõtleme, mida paremini teha saab, ja läheme siis siit edasi.” See ligi 30 aasta tagune Aarne Saluveeri käe all ETV Lasteekraani laulustuudios lauldes omandatud deviis on kandnud teda läbi elu.
Fiaskod ja võidud
Kärgpereks kasvamine on protsess, mis vajab aega ja kannatlikkust. „Loomulikult ei teki lastel võõra inimese vastu usaldus üleöö, aga minu jaoks oli kohe algusest peale selge, et nad meeldivad üksteisele,” kirjeldab naine tütarde ja Lauri kohanemise perioodi. Ent väikeste tagasilöökideta ei kulgenud see neilgi. Lenna meenutab aega kooselu algusest, kui ta kord söögitegemisega väga hõivatud oli, samal ajal kui tütar vannis pea pesemise juures abi vajas. Lenna saatis Lauri tüdrukule appi, aga kogu ettevõtmine lõppes suure fiaskoga, kuna lapse meelest tegi kasuisa rolli sisse elav Lauri kõike valesti. Vähemalt mitte üldsegi nii nagu ema Lenna! „Sa ei pese enam kunagi mul juukseid!” oli tüdruk asjade käigu üle vihane ja tujust ära.
See episood oli siiski erandlik. Oma mängulise loomusega võitis mees kiiresti tüdrukute südamed ja veel nüüdki mattub ta laste kuhja alla, kui neid juhtub nende pool rohkem olema. Pigem oli hoopis Lenna mures, kas seitse aastat noorem mees on valmis võtma naist, kelle pagasisse kuuluvad ka kaks last ja talumajapidamine. „See oleks üsna suur amps igale mehele,” möönab ta. Ent lisab siis: „Sain üsna pea aru, et Lauri on hästi küps.” Ka kasvatuslikes küsimustes usaldab ta meest täielikult: „Me oleme nii sarnase maailmavaate ja põhimõtetega, et kohati mulle tundub, et oleme üks ja sama inimene.”
Silmapilkne äratundmine
Sellest, kuidas Lauri Lenna ellu ilmus, võiks kirjutada raamatu. Lenna ei teadnud mehe kohta esialgu muud, kui et tegemist on noore näitlejaga. Aga mingil salapärasel põhjusel ei suutnud ta enam saada peast Lauri pilti, mis Facebookis ta uudisvoogu ilmus. „See lihtsalt ei andnud mulle rahu,” tunnistab Lenna naeru lõkerdades. „Otsustasin, et lasen sellel asjal olla, ehk läheb lihtsalt üle. Järgmisel hommikul aga ärkasin ja mõtlesin ikka selle inimese peale, keda ma ei tundnud!”
Naine nuputas välja väikese pettemanöövri ja võttis ühendust nende ühise tuttava, näitleja Sander Rebasega, et justkui uurida, kas tema meelest võiks Lauri olla huvitatud Lenna uues muusikavideos osalemisest. Mõistliku inimesena soovitas Sander oma kursavenna ja kolleegiga otse ühendust võtta ja nii koguski naine julguse kokku ning saatis Laurile Facebooki sõnumite kaudu argliku tervituse. Kahe hinge vahel tekkis kohe klapp, nii et Lenna kutsus mehe kolm päeva hiljem Jazzkaarele, Laura Mvula kontserdile. Lauri ei lasknud end pikalt paluda ning seal, Alexela kontserdimaja garderoobis nad esimest korda silmast silma kohtusidki.
Lauri, kes on aastaid tegelnud meditatsiooni ja visioneerimisega, oli tegelikult juba teadlik, et peagi jõuab tema ellu üks väike blond naine. Ta oli seda naist oma ellu soovinud. Kui Lenna ühtäkki Facebookis ühendust võttis, oli mehel asi selge – tema see kauaoodatud naine ongi! „Pärast esimest kohtumist läks kõik juba nagu rakett,” ei suuda Lenna nüüdki lõpuni imestada, kui tugev üks äratundmine olla saab. Selsamal õhtul oli asi mõlemal otsustatud – tema ongi see!
„Ta on täielik visionäär. Hull tüüp!” kirjeldab Lenna õhinal Lauri pakatavat energiat, mis mõjus talle kui sõõm värsket õhku. Mees on õppinud näitlejaks ja tegutseb loomingulisel alal nagu temagi, ent tasakaalustab lauljatari jalad-maas-olekut oma lennukate ja uuendusmeelsete ideedega. „Tõeline maailmaparandaja. Aga mitte selline, kes ainult räägib, vaid ta ka tegutseb selle nimel,” tõdeb Lenna. Ta naudib väga hetki, kui nad päevatööst rammestunute ja higist tilkuvatena üheskoos saunalaval istuvad ja hiliste tundideni maailma asju arutavad – laste kasvatamise küsimustest selleni välja, milline on peagi see maailm, kus robotid üha enam inimeste tööd üle võtavad.
Muretu kihlus
Mõni aeg tagasi ühel päikesepaistelisel ja kevadiselt helgel päeval sattusid Lenna ja Lauri Võrus käies mööda sõitma perekonnaseisuametist. „Noh, kas lähme vaatame, mis seal toimub?” viskas Lauri õhku. Tol korral jäi küll auto kinni pidamata ja avaldus sisse andmata, aga küll see õige päev veel tuleb, on mõlemad kindlad.
Lauri ja Lenna kihlusid ligi poolteist aastat tagasi ja kui enne kriisi lahvatamist oli neil mõttes tänavu suvel abielluda, siis nüüd on kõik lahtine. Olgugi et muusikust sõber Jalmar Vabarna noori hoiatas, et kui aasta jooksul pärast kihlumist ei abielluta, jääbki see kuskile määramatusse „tiksuma”, ei muretse Lenna selle pärast. „Küll ta tuleb. Ega ta tulemata jää,” ei lase ta end manitsustest heidutada.
Kumbki ei pea oluliseks suurt pulmapidu ja sellega kaasnevat näitemängu. „Abielu on meie kahe vaheline asi. See on soov elada teineteise jaoks ja anda endast parim, et teisel läheks hästi,” kirjeldab Lauri tundeid, mis teda 2019. aasta alguses elukaaslase kätt paluma sundis.
Lähedastega seda hetke jagada on loomulikult oluline, aga mõlemad on arvamusel, et ei tasu üle mõelda. „Kõik komponendid peo pidamiseks on olemas, nii et see võtaks ainult nädala, et asi ära teha,” sõnab Lauri veendunult.
Ego taltsutamine
Erinevalt traditsioonilisest perest on moodsa kärgpere võrrandis muutujaid tunduvalt rohkem. Lenna on veendunud, et hea läbisaamine on kärgpere toimimisel võtmetähtsusega. Nii mõnigi kord eeldab see oskust oma ego alla suruda ja laste huvid esiplaanile seada. Lenna tunnistab, et tegelikult on see tema jaoks iga kord natuke raske, kui Ami ja Matilda oma muusikust isa Robert Vaigla juurde lähevad. Siis on ta mõnda aega kurb. Aga see on üks kärgpereks kasvamise paratamatusi, millega tuleb leppida. Kurbust aitab leevendada laiema perspektiivi mõistmine – lastele on oluline suhelda ka oma isa ja temapoolsete vanavanematega, sest mida mitmekülgsem see suhtlus on, seda värvikam on nende elu.
Üks keerulisemaid momente Lenna ja Robi kahe ja poole aastase kärgpere-kogemuse perioodil oligi naise soov panna Ami väikesesse maakooli Setumaal. Arusaadavalt oli esialgu see mõte laste isale vastuvõetamatu. „Oleksin ka ise olnud täiesti vastu sellele ideele,” mõistab naine hästi olukorda, millesse see mehe asetas. Ja on tänulik Robile, et ta selle plaaniga lõpuks nõustus. „Andsime üksteisele lubaduse, et ka nüüd, kui meie vahel on nii suur distants, seame laste huvid ja nende head suhted ka teiste pereliikmetega alati esikohale,” märgib Lenna.
Pole kahtlustki, et elu keset loodust on Lenna jaoks midagi igiloomulikku, aga on üks maailm veel, mis on Lennale koduks. Ka rambivalgus ja tänulik publik on tema jaoks kui loodud! Kui oleme planeerimas EMA fotode pildistamist, õhkab Lenna igatsevalt: tahaks glamuuri, ilusaid kleite, meiki ja soengut! Kõrini on nendest dressipükstest! Tunne, mis pärast kurnavat eriolukorda tekitab äratundmist vaat et igas emas.
Nii on Lennal kogu oma põhjalikkuse ja pühendumise juures veel üks tänuväärt omadus, millest võib ootamatutel aegadel kasu olla. Ta ei karda muutusi. „Praegu ma näen, et lastele meeldib siin, mis omakorda teeb mulle rõõmu, et ma saan neile seda võimaldada. Aga on täiesti võimalik, et mõne aasta pärast oleme me tagasi Tallinnas või hoopis mõnes teises linnas. Kõik on võimalik!” märgib ta. Tulgu mis tuleb – põllud või lava –, Lenna ja tema pere on tulevikuks valmis!
