Selle aasta mais sündis näitlejate Saara (30) ja Märt Piusi (31) perre teine laps, poeg Mihkel. Päev, mida jääb Saarale meenutama erakorralise keisrilõike arm kõhul. Veel üks jälg, mis ütleb Saarale: tänu sellele on saanud elu võimalikuks.
Tekst: Maarja Savi
Fotod: Iris Kivisalu
Stilist: Alli-Liis Vandel
On 2016. aasta 4. juuli. Soe ja sume suveõhtu Tallinnas. Noor näitleja- ja armastajapaar Saara ja Märt veedavad aega viimase üürikorteris. Kell on nii hiline, et tegelikult võiks magamagi minna, aga mees käitub kummaliselt. On rahutu. Väga ebamärdilik. Ühtäkki teeb ta ettepaneku jalutama minna.
„Märt ja jalutama?” on Saara üllatunud, sest tavaliselt eelistab mees diivanil tšillida ja filme vaadata. Naine aga ei lase end pikalt paluda, sest vastupidi Märdile on tema alati valmis igale poole minema ja kõike tegema.
Nad võtavad suuna vanalinna ja alles siis, kui nad NO-teatri juurest Pegasuse restorani poole liiguvad, hakkab naisele koitma, et õhtune jalutuskäik ei pruugigi olla nii spontaanne mõte, kui algul näis. See on seesama teekond, mida mööda nad jalutasid kaks aastat varem. Siis, kui neist ametlikult paar sai.
Harju tänaval võtab Märt Saaral käest kinni ja hoiab seda tugevalt oma pisut higises peos. Ühendatud käte kaudu tunneb Saara, kuidas Märdi süda taob!
„Siis ta jäi seisma, võttis mul ümbert kinni ja mina mõtlesin, et õu mai gaad, mis toimub!” meenutab naine hetke, mil Märt sealsamas Pegasuse ees ühele põlvele laskus ja Saarat endale naiseks palus. Veel enne, kui Saara jõudis mehele vastuse anda, piilus ta igaks juhuks üle õla, ega toimunul pealtvaatajaid ei ole. Aga ei. Olid vaid nemad kaks. Ja ta vastas loomulikult jaatavalt. Kõhklusteta.
Uus mees. Väga armunud
„Sa võid kirjutada, et Saara Piusi elus on uus mees ja et ta on väga armunud!” rõkkab noor ema oma pisipoega tutvustades naerda. Mõte, et märtsis kolmeseks saanud Susannal võiks olla õde või vend, hakkas Saara ja Märdi peas idanema möödunud suvel, kui Priit ja Maiken Pius neile oma teise lapse ootusest teada andsid. „Mis seal salata, meile hakkas meeldima mõte, et meie lapsed võiksid olla ühevanused,” tunnistab ta. Seega polegi teatav sünkroonsus kaksikvendade ja nende perede elus alati juhuslik.
Ehkki teine rasedus möödus Saaral enesetunde mõttes kergemalt kui esimene, valdas teda sel ajal hoopis metsik hirm. Tema esimene sünnitus oli olnud ülimalt traumeeriv ja keeruline. Ja tõepoolest, ka teine sünnitus kujunes katsumusrohkeks. Pärast kahtteist tundi kodus tuhutamist ja üheksat tundi talumatuid valusid haiglaseinte vahel sündis tema pojake hoopis erakorralise keisrilõike abil.
Nii on jäänud poja sündi meenutama arm Saara kõhul, ent lisaks keisrilõike armile on seal samas ka kaks teist jälge. Mõlemad sellised, tänu millele on saanud elu võimalikuks.
Saara armidest, teise lapse sünni katsumustest, muutumisest ning suhtest abikaasa Märdiga loe pikemalt ajakirja EMA 2020. aasta sügisnumbrist.
