Ühinenud üksildased

Nüüdisaegses ühiskonnas levib üksildus nagu nakkushaigus. See võib tabada nii väikelastega ema, ellu astuvat noort kui ka eakat. Ometi on selleski seisundis käeulatuses võimalused luua ühendust ja kuuluvustunnet. Aga … kas meil on selleks sammuks julgust?

Tekst: Krista Kivisalu
Fotod: Kerttu Kruusla

Kolid kokku armastatud inimesega, te saate lapse, saate teisegi. Su ümber on kõige kallim pere, laste hääled täidavad päevi ja sul on nende eest hoolitsemisega tõesti palju tegemist. Aga … sul on tunne, et nad ei saa sinust aru. Sa ei saa nendega päriselt rääkida oma kurbusest ja jõuetusest ja oskamatusest, mis su aeg-ajalt enda alla matavad. Sa tunned end oma lastega olevat mingil teisel planeedil – kõik sõbrad, kes sul enne emaks saamist olid, on kadunud ja sa ei taju nendega ühendatust. Ja see kriipiv üksildustunne paneb su lootusetusest nutma.

Kuigi beebiemmed on üks üksilduse riskigruppe, koguneb heaoluühiskonnas üksilduse ministeeriumi haldusalasse kõvasti rahvast ka teistest leeridest. On uuritud, et kõige valusamalt tunnevad üksildust kahekümnendates noored, viiekümnendates keskealised ja loomulikult eakad – uurimuste järgi need, kel on olnud vedamist ületada 80. eluaasta piir.

Ja pandeemia on üksildusministritele tööd palju juurde andnud.

Asi on tõsine

Olgem terminites täpsed – eesti keeles mõtleme üksinduse all füüsilises mõttes üksi olemist, ilma et me tunneks midagi puudu olevat. Seevastu üksildus on subjektiivne tunne, et midagi on puudu. Üksildane inimene tajub, et ta ei kuulu kuhugi, et tal pole sõpru. Üksildus süvendab stressi ja viib pikapeale haiguste, depressiooni ja suitsiidimõteteni.

Nii üksindus kui ka üksildus näivad meid ootavat vananedes. „Kui me vananeme, saavad meist omamoodi immigrandid,” ütleb mu sõber, kui räägime üksiolemisest. Elad endiselt oma majas ja oma tänaval, aga tunned end seal võõrana. Oled üksi jäänud, suur osa sõpru läinud, keskkond muutunud ja sa ei taju enam, et kuulud siia. Minu 93aastase isa suur mure on, et tal on vähe neid, kellega rääkida: „noored”, ka need 50aastased, kõnelevad asjust, milles ta ei oska sõna sekka öelda, tema vana aja lugusid on kõik juba kuulnud, isegi telefoniküsitluste tegijad lõpetavad tema vanust teada saades kõne: „Oi, te olete nii vana! Siis meil pole teie arvamust vajagi!”

Statistika ütleb, et üle 65aastastest Eesti naistest elavad üksi rohkem kui pooled. Rootsis oli mullu üksikuid naisi kõikide vanusgruppide peale kokku 49%, Hispaanias aga vaid 30%. Üksi elavate inimeste hulk kasvab ka nooremate seas – kui aastal 1934. oli üheliikmelisi leibkondi Eestis 22%, siis aastal 2011 oli üksikuid 40%. Ühe liikmega leibkonnad on Eesti domineeriv perevorm.

Soomes on pilt sama – mullu elas seal üksi 44% leibkondadest ja trend näitab kasvu. Veel kiiremini suureneb üksi elavate inimeste hulk Rootsis ja Hollandis. Kes on näinud Erik Gandini dokumentaalfilmi „Rootsi armastuse mudel” (2015), mäletab ilmselt ühe šokeerivaima seigana pilti, kuidas surevad üksi elavad inimesed. Üksi oma korteris, ilma et keegi isegi tähele paneks, et neid enam pole. Mõnikord avastatakse surnukeha alles siis, kui hais hakkab naabritele närvidele käima.

Ameerika Ühendriikides ja Suurbritannias nimetati aina laienevat üksilduse epideemiat riiklikuks tervisekriisiks juba mitu aastat tagasi. 2018. aastal USAs tehtud uuring väitis, et üks ameeriklane viiest pole kunagi tundnud end kellegagi lähedasena. Ainult pooled vastasid, et neil on (või on olnud) olulisi suhteid. Ühendkuningriigis samal aastal tehtud uuringu põhjal suhtleb 11% eakatest oma pere, sõprade ja naabritega vähem kui ühe korra kuus. Asi on nii hull, et üksinduse ohjeldamiseks on britid asunud tegutsema valitsuse tasandil – 2018. aastal andis toonane peaminister Theresa May spordi- ja kodanikuühiskonna ministrile Tracey Crouchile ka nn üksindusministri ülesanded. Enne seda oli üksindusprobleemiga riigis tegelnud parlamendisaadik Jo Cox.

Otsida lootuse sõnumeid

Tundub siiski, et kuigi koroona on meie akendele veel tumedamad kardinad ette tõmmanud, on ka selles pimeduses oma valguskiired. Näiteks võivad isolatsioonist omamoodi kergendust tunda introverdid ja need, kelle energia võtab endale depressioon. „Justnagu oleks varasem kuvand minast, kes on üksildane ega kuulu kuhugi, kuna ei suuda suhelda ega tegutseda nagu teised, normaalsed inimesed, nüüd asendunud tundega, et ma olen normaalne – sest kogu maailm on suhtlemisele ja tegutsemisele pidurit tõmmanud ja istub kodus nagu minagi,” ütleb tuttav psühhiaater eravestluses.

See seik annab põhjuse otsida, kas ka teised saaksid pidurit tõmmanud maailmas tajuda, et nad pole üksi oma üksilduses. Kas me saame kodus olles oma kuuluvusvajadust rahuldada telefoni ja wifi abil? Uus põlvkond uurib igatahes virtuaalseid võimalusi agaralt. Näiteks kinnitab noor Kanada kirjamees ja illustraator Jonny Sun (noor, 30), et on oma üksilduses abi saanud just internetist.

Oma TEDi-kõnes kirjeldab ta aega elus, mil pärast kooli lõppu tundis end mahajäetu ja depressiivsena. Ühel meeleheiteööl karjatas Sun Twitteris: „Mitme inimesega oma elus olete te oma viimased jutud juba ära rääkinud?” Ja oli üllatunud vastuste hulgast. Inimesed avanesid ja hakkasid rääkima katkenud suhetest sõprade ja perega. Kommentaarides toetati üksteist ja tema postitusest kujunes omamoodi virtuaalne tugigrupp.

Ameerika psühholoog Adam Grant (ka noor, 39) näeb samuti sobiva pääseteena üksildusest internetti. Grant kirjeldab, kuidas tema tavatses üksildusaegadel kirjutada e-kirju – kõigile neile, keda ta mingil põhjusel imetles. Kirjutas, et neid tänada. „Juba oma tänu kirjalik väljendamine parandas enesetunnet,” märgib ta. Kui siis vastused tulema hakkasid, tundus kaotatud side inimestega taastuma hakkavat.

Julgeda astuda esimene samm

Internetisuhtlus, kuigi kaksipidi tundeid tekitav, võib seega olla üheks käepäraseks sillaks üksildusest välja. Ka teisi uuringuid vaadates ei tundu üksildustundega toimetulek kuigi palju nõudvat. Näiteks on teada, et ka ühestainsast sõbrast piisab, et end mitte üksi tunda. Mõned uuringud näitavad koguni, et vaid nelikümmend sekundit positiivset, hoolivat suhtlust päevas on piisav, et me ei tunneks end üksi. Nii põgus hetk inimlikku puudutust, ja milline mõju! Sellised suhtesillad, väiksemad ja suuremad, võiksid olla meil rituaalid – olgu see igapäevane telefonikõne emale, ühine, jutuajamistega õhtusöök pere ringis või rituaalne õhtune küsimus kallimale: „Mis sulle täna kõige rohkem meeldis?” Seda viimast saab esitada nii kahekesi voodis lebades kui ka Messengeris, eesmärk on ju üks: tunda ühendatust. Rituaalid aitavad ehitada tähendusrikkaid suhteid ja kannavad meid siis, kui on raske.

Ent sisukad suhted vajavad kasvamiseks ka kaht julgust: esiteks julgust olla ebatäiuslik ja näidata end sellisena, nagu sa oled, ning teiseks julgust olla haavatav ja väljendada oma tundeid. Oot, aga internetis oma haavatavust näidata tundub sama kui visata end hundikarja hulka! Ent võib-olla on nii, et kui olla väga julge, jätavad hundid su rahule? Just seda koges Jonny Sun, kes taas ühel üksildusööl Twitteri pimeduses postitas: „Login sotsiaalmeediasse ja tunnen, nagu hoiaksin kinni kellegi käest maailma otsas.” Vastused sellele olid nagu käepigistused neilt, kes soovisid tunda inimlikku kontakti. „Mõnikord, kogu interneti saastast hoolimata, võid vastajate seast leida just selle lahke hinge, keda kõige rohkem vajad,” koges Sun.

Kunst luua kontakti

Julguse puudumist ei saa kuidagi ette heita ka Ivan Cashile, popkunstnikule ja filmimehele San Franciscost. Cashi tööd torkavad silma, ta kuulub Forbesi 2016. aasta 30 under 30 (30 tegusama alla 30aastase) sekka ja tema projektid levivad sotsiaalmeedias kulutulena. Cashi tähelepanu on suunatud inimeste, eriti just võõraste inimeste vahelise silla loomisele. Ta ei pea mingit kosjakontorit, vaid juhib üleilmse haardega visiooni luua kogukondi ja kontakti. „Me oleme harjunud mõtlema võõrast kui kellestki kaugest ja arusaamatust,” kõneleb ta ühes intervjuus, „kuid kui mõtleme võõrast inimesest kui kellestki, kellega me pole lihtsalt veel suhelnud, võime tunda temaga sidet ja kuuluvust. Ma arvan, et minu missioon on levitada heatahtlikku suhtumist nendesse, keda me ei tunne.”

Kuidas ta seda teeb? Gümnaasiumi ajal seadis Cash endale eesmärgi rääkida iga päev metroos ühe võõraga. Mõnikord lause-paar, teinekord pikemalt. Sellest kujunes rahuldust ja ühendust pakkuv rituaal. Ka oma esimese videoprojekti raames kõnetas ta tänaval võõraid, lähenedes neile selle kaudu, mis on kõigil ühist – mobiiltelefon. Cash palus endale näidata viimati tehtud pilti telefonis, inimesed näitasid ja olid meelsasti nõus selle kohta lugu(sid) rääkima. Telefon oli selles katses otsese kontakti loomise vahend!

Järgmiste aastate jooksul on Cash võõrastega sillaloomise võimalusi kunsti abil laiendanud ja levitanud. Tema ampluaa on väikesed head teod, mis loovad kontakti.

Facebooki profiilipiltidest portreede joonistamise projektis ühendas Cash omavahel võõraid Facebooki kasutajaid. Soovija andis teada oma osalemissoovist, projekti meeskond jagas tema profiili lingi teisele osalejale (kes ei olnud eelmise sõber) ja too joonistas pildi järgi portree. Portree joonistamine nõuab tähelepanu koondamist pildile, võõrastesse silmadesse vaatamist – see oligi Cashi eesmärk. Kolme aasta jooksul joonistati üle 50 000 portree.

Zoom ei tapa kohvikuid

Oma kogemuste põhjal kinnitab Cash nagu Jonny Sungi, et veeb võib olla tõhus kontaktilooja. Füüsilist kontakti see ei asenda, aga aitab välja tundest, et sa ei kuulu kuhugi. Veebiühenduses on võimalused, kasutagem neid. Juba kevadise eriolukorra ajal õppis maailm pidama Messengeri-kohviõhtuid ja ühiseid õhtusööke Zoomis. Tõsi, me ei võta neid pärissuhtlusena ja silmast silma läbikäimist see ei asenda, kuid neid ära põlata meenutab kunagisi hirme, et kino tulekuga sureb teater välja. Ei, eskalaatorid ei ohusta treppe ja Zoomi-kohvik ei lammuta me armsat Wernerit. Veeb on lihtsalt võimalus.

Tagasi loo algusse – kas võõraks jäämine, nn immigrandistaatus on vanaks kasvamise paratamatu osa? Või saame – kui meil on tervist – toetuda kandvatele rituaalidele, kasutada netivõimalusi ja suhtuda võõrastesse uudishimuga … nagu kellessegi, kellega me pole veel lihtsalt suhelda jõudnud?

Ka ühine mure ühendab, sedagi tajusime juba kevadises isolatsioonis. Kui uskuda vana head The Police’i, siis „it seems that we are not alone being alone”. Eesti keeles kõlab see veel kaunimalt. Me pole üksi olles üksi. Ainult et käe peab ise julgema välja sirutada. Muidu ei saa keegi sealt maailma otsast sul käest kinni hoida.

Julgus ennast näidata

Kliiniline psühholoog Kaie Jõeveer:

„Arvan, et Eesti inimesed on sageli üksildased, aga peidavad seda oskuslikult nii enda kui ka teiste eest. Oma töös näen üksindust mitmest vaatenurgast. Esiteks lühiaegne, mööduv üksildustunne. Inimene võib aeg-ajalt tunda, et sõber, töökaaslane või pereliige pole emotsionaalselt või füüsiliselt kättesaadav, kui ta teda vajab, ja see tekitab üksijäetuse tunde. Samuti võib tunda end üksildaselt tähtpäevade ajal, kui kõik ei laabu ettekujutuse kohaselt.

Teine asi on krooniline üksildustunne. Sel puhul tunneb inimene suurema osa ajast, et peab üksi toime tulema eluraskuste, haiguste ja kaotustega, lootes vaid endale. Siis öeldakse sageli, et „ah, mis ma ikka oma asju räägin, nagunii nad ei saa aidata” ja „ma olen nii üksi, keegi ei tea, mida ma päriselt läbi elan”.

Inimene ise isoleerib ennast, tundes sealjuures kurbust ja üksijäetust. Olen näinud neid, kes elavad küll aktiivset elu, neil on hinnatud sõbrad, aga sisemiselt tunnevad, et keegi ei hooli neist sellisena, nagu nad tegelikult on. Olen näinud olukordi, kus inimesed ei räägi ka kõige lähematele sõpradele oma üleelamistest, kuna kardavad mittemõistmist. Neil on hirm, et kui nad ei suuda vastata eduka ja aktiivse mehe või naise kuvandile, kaotavad nad oma edukad ja aktiivsed sõbrad. See on hirmutav. Nii minnakse oma sisemise üksildusega edasi, rõõmus mask ees. Kuni enam ei suudeta. Olen oma praktikas kohanud ka palju eakaid inimesi, kes tajuvad, et on lähedastele koormaks. Nad sulguvad üksindusse ja ootavad surma.

Kas üksi elavad inimesed on üksildasemad? Kord ütles üks lahutanud naine, et ta tunneb end pärast lahutust vähem üksi, kuna ta kõrval ei ole enam inimest, kellest ta eeldab seltsi ja armastust, aga kes seda ei paku. Üksi elamine on küll üksilduse riskifaktor, aga mitte tingimata üksilduse tekitaja. Üksiku inimese elu võib vägagi rahuldust pakkuda.

Kuidas üksildustundest jagu saada? Hea on hoida ja luua tähenduslikke suhteid. Neid suhteid ei pea olema palju. Kui su elus on inimene, kellega suhtlemine pakub rõõmu ja rahu, siis ära oota, et see suhe areneks iseenesest, vaid panusta sellesse. Planeeri ühiseid tegevusi, ole dialoogis, mis tähendab, et mõlemad saavad võimaluse nii olla ära kuulatud kui ka mõtteid avaldada. Ära ole kitsi heade sõnadega. Jaga helgeid ja keerulisi hetki, et teine saaks sedasama teha.

Soovitan olla kontaktis loodusega. Tõhusad üksinduse peletajad on lemmikloomad. Tuleb meelde üks mees, kes ütles, et ta elas teismeea üle tänu üliheale kuulajale, kelleks oli pere koer. Ka mitmed eakad on heldimusega rääkinud oma kassist ja tema tegemistest.

Üksildust ravivad veel sisukad tegevused: teiste märkamine, abistamine ja väikeste, aga oluliste heategude tegemine.”

kaie.ee