„Millal saab naisest Naine?” küsib TeeRännakute looja Elina Naan (36), kes hoolimata hirmudest ja ootustest valis elu, mis tema hinge toidaks. Sellist teed pole aga võimalik käia, loomata ühendust Naisega iseendas, on ta mõistnud. Soovist toetada ka teisi iseenda avastamisel sündis 2016. aastal Naistepuna retriit.
Tekst: Elina Naan
Fotod: Ruudu Rahumaru
Anatoomiliselt võib öelda, et naisest saab naine juba üsas, mil kõik alles hakkas looma. Aga siin, väljaspool kellegi kehas loksumist? Millal saab naisest naine tema enda peas, südames ja kehas, nii et ta ISE seda tõepoolest tunneb?
Enne selle loo kirjutamist ütles üks tuttav, et tõesti oleks huvitav minu lugu kuulda, sest ma polevat ju selline … pealtnäha traditsiooniliselt naiselik naine.
Naeratasin.
Naeratasin, sest kui loodad sellest loost leida vastust, milline on üks õige naine, siis ütlen kohe ära, et õiget naist ei olegi olemas. On lihtsalt naine tema kõigis vormides ja olekutes ja tujudes ja tempodes, ent eelkõige iseenda naiselikkuse embamises.
Taipamine, mis niitis
Kui ma olen oma lugu tagantjärele lahti harutanud, siis tundub, et olen olnud alati pisut teistmoodi – teistmoodi laps, natukene palju pöörane teismeline, noor täiskasvanu, ema ja ettevõtja. Sellise jadaga saab iseloomustada kiirelt mu teed kolmekümne aasta jooksul, kuniks ühel hetkel see ettevõtlik ema plahvatas, sest ta mõistis, et selleks, et olla parem inimene, parem kaaslane, parem lapsevanem, parem ühiskonnale, parem oma töös … selleks tuleb ühendust saada Naisega endas. Ja see taipamine niitis. Pani avanemise asemel hoopis lukku, surus hambad risti, silmad kinni ja südame tummaks. Mõneks ajaks. Aastaks, paariks.
Arva ära, kui kaua sellises seisus inimene vastu peab? Keegi, kes on iseenda blokkidest krambis ja hirmul, et äkki peabki endale otsa vaatama, ise vastutuse võtma oma vabaduste ja valikute eest. Äkki peab millestki lahti laskma, et uuele ruumi teha? Äkki elu muutub?
Kui paljud meist on reaalselt valmis muutust looma? Või oota! Kõigepealt muutusele ruumi tegema. Muutusele teada andma, et tule, ma olen valmis! Ja siis julgeda lubama sel muutusel ka juhtuda …
Värske õhu sõõm
Aastal 2012 otsustasin ära tulla seitse aastat kestnud teletöölt. Olen õppinud režissööriks ja see samm tundus toona nii raju. Kuidas sa jätad maha töö, mida oled ülikoolis õppinud ja noore inimese kohta nii kaua teinud?
Saabus totaalne vabanemine, selline tunne, nagu oleksin aknad lahti teinud ja üle aastate lahmas tuppa sisse värsket õhku. Nagu oleksin uuesti elusse armunud. Iseendasse armunud.
Tol aastal avastasin enda jaoks tee joomise traditsiooni, mida Global Tea Hutis tundma õppisin ja tänaseni praktiseerin. Sulpsasin joogamaailma. Ja avastasin muudki, mida vaimseteks praktikateks kutsutakse.
Mulle teeb siiani nalja, kui inimesed künnavad vagu vaimse ja füüsilise vahele, et need ometi lahus hoida. Või teadusliku ja tunnetusliku või energeetilise vahele. Olen kindel, et kümne aasta pärast või juba varem on ühiskonna teadlikkus nii palju suurenenud, et iga majanduslikust kasvust huvituv ettevõte pakub oma töötajatele võimalusi vaimu värskena hoida ja et meelt vaigistavad praktikad on levinud nii poliitikute kui ka teiste oluliste otsustajate seas.
Juba aastaid on mu klientideks rahvusvahelised ärimehed ja -naised, riigiametnikud, kooliõpetajad, ülikoolide parimad õppejõud, inimesed Toompealt ja suurfirmade juhatustest, tuntud kultuuritegelased, muusikud, näitlejad. Heategevuse korras käin meditatiivseid TeeRännakuid tegemas ka koolilastele.
Seejuures on teetseremooniatel alati selge siht: aidata jõuda lähemale iseendale, luua ühendus loodusega, panna meeletiks pausile, et edasiste tegemiste juurde naastes oleksime rohkem keskmes, arvestavamad, helgemad. Meil kõigil on hing sees, kuidas sa siis ei hoolitse tema eest?
Loe edasi EMA suvenumbrist!
