Kui meie, vanemad, suudame hoida oma hinges armastust ja usaldada pisut rohkem elu, siis ei pea teismelised oma muude võitluste kõrval veel meiegi vastu sõdima ja sel moel nii meid kui ka ennast ära kurnama, on õppinud kahe juba täiskasvanud poja ema, ajakirjanik Krista Kivisalu (50).
Tekst: Krista Kivisalu
Fotod: Annika Metsla
Kui mu noorem poeg kooli pooleli jättis ja ma esimesest emotsioonide Ameerika mäest üles ronida olin suutnud, küsisin endalt: kellele see kasulik on, kui ma edasi närvitsen? Mina saan haiget, poeg saab haiget ja kõige rohkem kannatab meie suhe. Targem on toita head, armastuse hunti oma hinges ja jätta nälga see mure ja usaldamatuse hunt. Aitäh, krooniline mure, ma ei vaja sind enam, tere tulemast, tark usaldus – too mu hinge rahu ja mõistmist!
Usaldades on lihtsam leida mõlemale sobivaid lahendusi: kas proovida koduõpet, teist kooli, õpipoisiõpet, praktikat või huvikoole … Võimalusi jagub. Aga ma ei suuda alati selles rahu seisundis püsida, seepärast puudutas mind Pireti (46) lugu. Tema suhted oma teismelise tütrega olid sassis kaks aastat. Suure osa sellest ajast elas ema mustas teadmatuses, mida teeb tütar, kes 17aastasena kodust poisi juurde putkas. Pireti lugu mõjub kui lahke lootusetuul kõigile meile, kes me laste vigu nähes leili läheme, ja kinnitab, et vanemate parim varustus teismelisega elades on kannatlik meel ja armastav loobumine teismelise elu korraldamast.
Piret ja tema tütar Liis (22) jagavad oma lugu koos. Kõrvuti, tuletades teineteisele meelde detaile oma sõja-ajast ja naerdes, kui juttu tuleb praegusest. Nüüd on kõik hästi.
Mis puberteet?!
Liis oli väga tubli laps. Korralik, prillidega, pisut nohiku tüüpi. Ballett ja muusikakool, ainult head hinded. Nii probleemitu oli tema kasvamine, et ema unustas vahel äragi, et laps koolis käis. Kuni põhikooli lõpus ilmus poiss, kes tüdruku maailmapildi segi lõi. Liis oli elevil: ma meeldin kellelegi sellisena, nagu olen!
Gümnaasiumi alguses läks möll lahti: tüdruk veetis õhtuid väljas, oma käikudest ei rääkinud, hinnetest ka mitte. Tülid algasidki kooli pärast. Liis vahetas kümnendas klassis kooli ja gümnaasium eeldas tõsisemat õppimist. Aga kus sa siis süvened, kui veres keeb elu esimene armumine! Kuna poiss elas linnast väljas, ei jõudnud Liis ka alati kooli. „Mind kutsuti talvel kooli vestlusele, esimest korda elus,” ütleb ema. „Loomulikult oli minu suhtumine, et kõiges on süüdi see poiss!”
Elukogenud naisena sai ema aru, et selles noormehes pole potentsiaali minu tütre jaoks. Aga puudus teadmine, mida sellises olukorras teha. Esimene laps ikkagi ja ema, kes oli ise olnud kuulekuse etalon, ei tulnud selle pealegi, et on puberteet, et sel ajal võiks vanemate vastu mässata!
„Ema hakkas keelama ja käskima,” ütleb Liis. „Ei lubanud välja minna, käskis õppida. Mida rohkem tema keelas, seda rohkem tekkis trots: tahan ja lähen! Tajusin mõistmatust: tema süüdistas kõiges seda noormeest, aga mul oli ju ka koolivahetus, suurem koormus, palju rohkem reaalaineid – see kõik mõjutas mind.”
Meeleheiteajad
Ema tundis end muutunud olukorras abituna ja tegi asju, mida hiljem kahetses. „Meeleheites inimene teeb ju mida iganes – keelab, ähvardab, karjub,” ohkab naine. „Jah, ma olen teda kinni hoidnud ja tuppa luku taha pannud.” Liis täiendab malbelt: „Ükskord võtsid mu saapa ära, et ma välja ei läheks.”
Tütar tiris saapa tagasi ja läks ikka. Terve kümnenda klassi käis kodus piltlikult öeldes saapatirimise sõda. Ema ei leppinud – otsis öö peale jäänud tütart mööda linna taga, helistas politseisse, kui laps kõnesid vastu ei võtnud, oli mures ja hirmus … Nii see kestis, kuni tüdruk gümnaasiumist hoopis ära tuli ja poisi juurde elama läks.
Liis hakkas kutsekoolis käima. Emale oli see kohutav. Kõik logises: ema enda suhe mehega, poja tervis … ja siis tütar, kelle elust ta midagi ei teadnud. Ainult seda, et ta käib kutsekoolis. „Kuidas? Kõik see eeltöö, mida ma olin teinud, klaver ja ballett – ja nüüd tahab ta trükkaliks saada!? Mul läksid üleöö juuksed halliks.”
Teadmatus kurnas ema peaaegu kaks aastat. „Ma ei teadnud midagi. Käivad nad koolis? On nad üldse elus? Võisin teha kümneid kõnesid, ta ei võtnud neid vastu … Kõige hullemad olid emadepäevad. Kaks aastat ei saanud ma talt lilleõit, isegi kõnet mitte. Istusin diivanil, ootasin. Proovisin ise helistada … Ta ei võtnud vastu.”
Tütar tunnistab, et temas tekitasid ema kõned trotsi. „Sa ju kogu aeg kontrollisid mind – mida ma teen ja kas ma koolis käin. Need emadepäevad … Tean, et peab helistama, aga no kuidas? Me ainult kakleme, eile ma ei võtnud su kõnesid vastu, kuidas ma täna ütlen, et oled hea ema?”
Lõpuks andis ema alla. Lihtsalt ei jaksanud enam helistada. Katsus endaga kuidagi hakkama saada, jõudu polnud. Oli tardumus.
Ja siis, mõne aja pärast, helistas tütar. Miks sa mulle ei helista?!
Saada hakkama iseendaga
Teismeline on kahevahel – ta tahab olla iseseisev ja vanematest prii, teisalt tunda end turvaliselt ja hoituna. Turvatunde allikas on aga endiselt tema esmane kiindumusobjekt ehk tavaliselt ema. Teismeline on nende kahe soovi vastandlikkusest segaduses. „Teismelisel on vaja tunda, et vanem ei ole tema vastu, vaid mõistab teda,” ütleb Renos Papadopoulos, Essexi ülikooli psühhoanalüütika osakonna professor. „Pere – see tähendab üksteise mõistmist, vastastikku universumite tundmaõppimist. Mitte võitlust. See on traagika, kui suhted peres jõuavad olukorda, kus peab valima, kas see või teine. Kui paneme teismelise sellise valiku ette, eraldab see meie hinged teineteisest.”
“Tean peresid, kus vanem haarab oma oskamatuses võimu järele: kas allud minu reeglitele või … Selle meeleheitliku ultimaatumi järel lahkub osa teismelisi kodunt. Teised alluvad, aga panevad oma hinge lukku. On vanema vastutus, et peres sellist sõjapiiri ei tõmmataks,” ütleb Papadopoulos. „Ema roll on last mõista, mitte last võita. Vanem ei tohiks olla nii ebakindel, et vajab oma väärtuse tõestamiseks võitu.”
Paraku võib vanema eneseusaldus aeg-ajalt kõikuma lüüa. Vahel lihtsalt tulevad kõik halvad asjad koos. Juba see on stressifaktor, et sageli satuvad ühele ajale lapse teismeiga ja vanema 40. eluaastate kriis. Prantsuse psühhoterapeut Isabelle Filliozat kirjutab oma suurepärases raamatus „See on hullem, kui ma kartsin”, et seda ebakindlust põhjustab just kontrollikaotus. „Leppimine sellega, et sa ei saa oma lapse elu enam juhtida, on emotsiooniküllane teekond,” mõistab ta.
Kuidas õppida leppima? „Vanemal peab olema oma tugigrupp,” suunab Papadopoulos vanemaid otsima tuge. „Kindlustunne ja eneseväärikus saab toitu vanema suhetest oma partneri või kogukonnaga. Selle pinnalt suudab vanem mõista ja toetada oma last.”
Ka meil räägivad perenõustajad seda juba ammu. Sa ei saa anda midagi, mida sul endal ei ole. Kui tass on tühi, ei voola sealt toetust ja armastust. Kui tunned end tühjana, otsi teine täiskasvanu, kellega oma tundeid jagada. Kallistus partnerilt või kõne sõbrannale aitavad pinget leevendada, et saaksid teismelisega suhelda ilma segavate emotsioonideta. Stressimaandustehnikaid on kümneid, paar soovitust leiad kõrvalt infokastist.
Saad selle, millest loobud
Pireti ja Liisi suhtes algas uus etapp. Ema loobus kontrollimast, aga seda ei õpetanud talle veel süda, lihtsalt jõuetus pani kontrollipüüdele piiri. Vastusena ema kontrolli lõdvenemisele hakkas tütre trots hajuma. „Mäletan, kui ta tuli selle jutuga, et läheb gümnaasiumisse – küll mul oli siis hea meel!” meenutab ema.
Nii läkski. Kuna Piret oli just lahutanud ja elas pojaga nii tillukeses korteris, et tütar sinna lihtsalt ei mahtunud, üüris ema talle gümnaasiumi juurde korteri. Liis hakkas siis 19 saama.
Tasapisi suhted paranesid. Oma osa selles oli … nende koeral. Pere koer oli nädala sees Liisi hoida ja nädalalõpus ema juures. Kui siis ema pühapäeviti Liisi ja koera autoga kesklinnast Mustamäele viis, hakkas jää suhetest sulama. Naistejutud! Autosõidud on imehea viis otsida ja saada kontakti, juba füüsiline asend on selleks sobiv – külg külje kõrval, pilk samas suunas. Ja kumbki ei saa poole jutu pealt lihtsalt jalga lasta!
Tütar elas gümnaasiumi lõpuni üksi ja lõpetas kooli väga heade tulemustega. „Mul oli tahe õppida,” räägib ta, „Võib-olla aitas ka see, et mul oli koer – pidin minema pärast tunde koju, et koeraga välja minna. Tänu temale polnud ühtegi korteripidu minu juures! Me naeramegi, et gümnaasiumi lõpetamise eest tuleb suur tänu öelda koerale.”
Oma toonast käitumist analüüsiv ema leiab, et oli liiga kannatamatu. „Tahtsin kohe kõik ära parandada, aga oleksin pidanud laskma tal endal kogeda ja hakkama saada,” arutab ta. „Arusaamine, et sa ei saa seda protsessi juhtida, tuleb aeglaselt. Saad ainult loota, et ta saaks ise aru. Nüüd tean, et ei kao kuhugi kasvatus ja taust, mille oled lapsele andnud, need tulevad pärast puberteeti taas välja. Mina ei osanud toona väljast abi otsida, ainsa abi andis aeg ja see, et lasin lõpuks mõttes tütre vabaks.”
„Sinu poolt oli vähe mõistmist ja mina jonnisin palju,” noogutab Liis. Ja lisab ootamatult: „Tead, ma tunnen siiani puudust, et me ei otsinud pereterapeudi abi. Kui meil oleks kolmas, targem osapool, oleksime suhted juba varem korda saanud!”
Suhe, suhe, suhe!
Isabelle Filliozat suunab teismeliste vanemaid leebe järjekindlusega fookusse võtma sellesama: suhte. „Kiindumus, kiindumus ja veel kord kiindumus. Ole see, kelle juurde võib teismeline pihtima tulla!”
Papadopoulos üllatab veel ühe mõttega, mis meie emade seas kuigi levinud pole. „Me peaksime õppima andma, ilma et ootaks tänu. Tänu pole see, kui laps ütleb: Aitäh, ema! Vanema jaoks on tänu see, kui laps tunneb end turvaliselt. Peame aru saama, et teismeline tahab samal ajal saavutada iseseisvust, ent võtta ka täie enesestmõistetavusega meie armastust, hoolitsust ja heakskiitu. Ja seda me peamegi pakkuma. Inimesed kasvavad kõige paremini armastuse ja usaldusega, mitte jäiga käsuga, et sa pead ütlema aitäh.”
Ent mida õieti tähendab usaldus teismelise vastu. Kuulakem Filliozat’d: „Usaldada teismelist ei tähenda talle öelda: ma usaldan sind, et sa ei joo/ei suitseta/ei satu pahandustesse. Teismelisel pole veel vajalikke oskusi, et seista vastu sõprade survele ja mitte teha halbu valikuid. Usaldada teismelist ei tähenda, et me usume, et ta käitub nii, nagu meile meeldiks. See tähendab usaldada elu üldisemalt: jah, kindlasti ta eksib ja rikub reegleid, kohtab probleeme ja satub jamasse. Just nii ehitab ta oskust saada elus hakkama.”
Prantsuse lastepsühhiaatrilt Nicole Guedeney’lt pärineb ilmekas kujund, mis aitab emadel end teismelise suhtes üsna tabavalt positsioneerida. Teismelise kiindumusisik on nagu lennuki emalaev. Proovi end sellena kujutleda! Emalaeva roll on varustada lennukit parima kütusega, teha ka kerget remonti ja olla olemas, suur, kindel ja hästi varustatud – et lennuk saaks maanduda siis, kui temal vaja. Emalaeva operaatorid annavad lennukile kasulikku infot ilma ja lennukõrguse kohta, aga lendab lennuk ise. Emalaev lihtsalt ei saa lennuki eest surmasõlmi ära teha. Ta pole ju lennuk!
Vabane pubekastressist
Oma stressi saad vähendada ise, küllap oled elus juba õppinud, mis sulle kõige paremini mõjub. Kui leiad end teismelisega teiselt poolt rindejoont, proovi ka järgmisi võtteid.
- Hinga sügavalt sisse ja tee kandev paus, enne kui teismelisele midagi ütled.
- Muuda vaatepunkti: äkki on see hoopis sinu suhtumine, mis sind vihastab, mitte olukord ise? Tee väike mõtteharjutus ja kujutle end seda olukorda vaatamas kaugusest, näiteks budistlikust templist.
- Räägi teiste emadega.
- Loe toetavat kirjandust, näiteks Isabelle Filliozat’ raamatut „See on hullem, kui ma kartsin!“.
