Tolstoi eksis. Tuleb teil ette see häbitult ületsiteeritud alguslause „Anna Kareninast”, kuidas kõik õnnelikud pered on õnnelikud ühtemoodi? Omanäolise muusiku ja näitleja Mari Jürjensi (30) pere näide kinnitab, et õnn võib olla kavalam.
Tekst: Merit Kask
Fotod ja stiil: Iris Kivisalu
Kaugelt vaadates näib Mari ja ta abikaasa, näitleja Mikk Jürjensi (31) õnn tõesti šablooni järgi vormitud – pikk ja terve suhe, kolm last, kena linnakodu, mõnus maakodu. Ent mida lähemale nina pista, seda enam paistab, et sedasorti „tavaline” õnn võib olla üks paras seikluspark. Sõna „sündmusterohke” suudab edasi anda piskut sellest elumuutuste virvarrist, mis Mari ja Miku elus viimase viie aasta kestel on aset leidnud. Selle aja sisse mahub kolme lapse sünd – 2014. aastal kaksikud Marius ja Jan ning 2017. aastal Gustav – ja kahe korteri ostmine-remontimine, kõigepealt Kadriorus, mis aga peatselt väikseks jäi, ja siis Pelgulinnas. Seda kõike oleks niigi paras ports, ent ka unistus maakodust ei andnud rahu. Sobiv koht leiti neli aastat tagasi Lääne-Virumaalt.
Kõmmdi! ja traumapunkti
Kui Mikk mulle autoga Rakvere bussijaama vastu tuleb, varjavad päikeseprillid magamatuse märke. Väike Gustav otsustas olla öösel kolm tundi jutti üleval. Paarkümmend minutit hiljem jõuame Mari ja Miku maakodu õuele, kus nüüd mõnuleb Gustav kärus ja hakkab unele suikuma. Hoovi peal kilkavad neljased Jan ja Marius, blondid juuksed kui pilvetupsud, hääled nii kõrged, et vaevu ulatub kõrv detsibelle kinni püüdma.
„See kõik või?” küsin majapidamist seirates. Mitte üks maja, mitte kaks, vaid terve suur talupidamine. Kui Mari ja Mikk seda kohta nägid, hakkasid mõtted kohe lendama: mis kõik siin teha annaks! Pärast kolme suve on entusiasm naaaatukene raugenud. Endise omaniku koera järgi nime saanud Tuki talu võtab nii palju, kui anda on, ja rohkemgi. Juba sissekolimise päeval pandi perekond proovile.
Kui Mari ja Mikk triiki täis laaditud auto ja alla aastaste kaksikutega kohale jõudsid, oli pilt üsna trööstitu.
Kui Mari ja Mikk triiki täis laaditud auto ja alla aastaste kaksikutega kohale jõudsid, oli pilt üsna trööstitu. Ei midagi, mida ka parima tahtmise korral võiks maaromantikaks pidada. Käest lastud majad olid prahti täis, nii et kõigepealt oli vaja teha ruumi, et oleks üldse kusagile maanduda. Enne veel, kui kotid autost välja võeti, otsustati päevinäinud diivan toast välja tõsta. Mari haaras ühest, Mikk teisest servast ja … kõmmdi! maandus diivani ots Mikule jala peale. Poisid ja Mari jäid pakihunniku otsa Mikku tagasi ootama, mees aga istus autosse ja sõitis Rakverre traumapunkti. Tund-paar hiljem naasis ta labajala mõra, kipsis jala ja karkudega.
Praeguseks on läinud põhiaur elumaja kordaseadmisele, uuesti tuli teha põrand, ehitada üks osa seinu, ahi ja palju muudki. Nüüd on vesi sees, kanalisatsioon töötab ja uus ahi on olemas! Elu kui moosipall! „See oligi esimene suvi siin, kui polnud kuhugi kiiret ega pidanud rassima, saime lihtsalt olla,” vaatab Mari tagasi mitme kuu pikkusele puhkusele, mis sel aastal viiekesi koos õnnestus veeta.
Kuidas hoida ligi kaksikuid?
Pärast viit aastat astub Mari sel sügisel taas näitlejana lavale. Ees ootab roll Priit Võigemasti lavastatud tükis „Monument” koduses Von Krahli teatris, kus ta töötas ka enne laste sündi.
See võimalus saabub Mari ellu õigel ajal. Emaks saamise kogemus oli midagi nii totaalset, et Mari mõtestas kõike selle valguses. Ka ta looming kõneles vaid sellest. 2016. aastal ilmunud album „27” sündis just selle emotsiooni pealt. „Nüüd ma juba tunnen, et võiks ka teiste teemadega tegeleda,” tunnistab ta. Proovisaali naasmine on olnud põnev kohtumine endise Mariga, kes katsetab, mängib ja lollitab, aga vaatab vana tuttavat teatrimaailma värske pilguga.
Gustav hakkab proovide ja etenduste ajal veetma aega isaga, kes Linnateatrist augustikuus vanemapuhkusele jäi. Kaksikud aga lähevad lasteaeda. Mikk meenutab, et kui nad said teada kahe lapse peatsest saabumisest, panid nad terve elu pausile ja hakkasid valmistuma. Ja mitte ainult nemad, vaid ka vanaemad-vanaisad! Eks noored oskavad hinnata, kui suur asi see on, et neil on nii võimas perekondlik tugi. Vähe sellest, et vanaemad-vanaisad aitavad lapsi hoida, sugulaste abita poleks sujunud muudki ettevõtmised, sest peres leidub ehitusmehi, jahimehi, ent ka perearst! „Meie A-rühm,” märgib Mikk tabavalt.
Mari ostis küll hiigelsuure kandelina ja püüdis mõlemaid poisse sinna sisse korraga seada, aga projekt kukkus läbi.
Vaatamata sellele, et nii Mikk kui ka Mari soovisid lapsi ja sugugi ei kiirustanud sellega – nad olid selleks ajaks koos olnud seitse aastat –, tabas Marit emaks saades ometi hetkeline peataolek. Enne laste sündi luges Mari siit-sealt, kuidas last täpselt kasvatama peaks. Talle sümpatiseeris mõte, et last võiks võimalikult palju enda ligi hoida, kõhu peal kanda jne, sest nii tekib titaga tugev side. Aga kuidas sa hoiad ligi, kui sul on neid kaks!? Mari ostis küll hiigelsuure kandelina ja püüdis mõlemaid poisse sinna sisse korraga seada, aga projekt kukkus läbi. Isegi magama kussutamisest ja kaisus magamisest ei tulnud midagi välja! Kaksikute ühekorraga imetamise õppis ema siiski ära, kõik tema pojad on umbes aasta jagu rinda saanud.
„Kui nutsin, siis nad naersid.”
Üsna pea sai selgeks, et beebikaksikutega hakkama saamiseks on ainus lahendus distsipliin, ja nii hakkasid nad juurutama raudseid reegleid. Näiteks oli oluline hoida vendi sarnases rütmis, mis tähendas seda, et kui üks ärkas öösel üles, äratasid vanemad ka teise, et päevarütmid sõlme ei jookseks. Mari põdes korralikult, kas nüüd ongi kõik tuksis ja baaslähedus kihva keeratud, kuni talle kohale jõudis, et on teisigi asju, mis lähedust loovad ja hoiavad.
„Eks see süütunne käib loomuliku osana emaks olemise paketti,” märgib Mari, Kunagi küsis ta ka oma ema käest, kuidas too ei kartnud olla ema. Äkki teed midagi valesti, ütled midagi, käitud kuidagi, mis lastesse eluks ajaks mõne hirmu jätab? Ema vastas, et me oleme ju kõigest inimesed, ei saagi alati teada, kuidas üks või teine liigutus last mõjutab, ja igal juhul me jätame oma lastesse jälje – ka positiivse. Kui sul on aga emaarmastus, siis midagi täiesti valesti minna ei saa.
Kui sul on aga emaarmastus, siis midagi täiesti valesti minna ei saa.
Kummalisel kombel ei teinud pisipoeg Gustavi saabumine olukorda keerulisemaks, hoopis vastupidi. Vahetult enne tema sündi müüsid nad maha Kadrioru kodu ja elasid ajutiselt Miku vanemate juures Raplas. Hommikuti sõitis Mikk Tallinna proovidesse, õhtuti olid tal etendused, Mari toimetas toona kolmeste poistega. Ja siis … said poisid võrevoodite asemel päris voodid! Mida nad avastasid? Et sealt saab plehku pista.
Poiste lõunasest magamapanekust kujunes sportlik katsumuste rada, kus Mari, endal suur kõht ees, mööda maja põnne taga ajas. „Kui ma tegin kõvemat häält, nad naersid. Kui rääkisin rahulikult, nad naersid. Kui hakkasin nutma, siis nad ikka naersid. See olukord oli täiesti üle pea,” kirjeldab ta toonast seisu. Mikk läks hommikuti juba tööle teadmisega, et kuskil kell üks-kaks tuleb sõnum: ma ei suuda, ma ei oska. Kui Gustav sündis, koliti peagi uude koju Pelgulinna, poisid rahunesid ja asjad loksusid paika.
Metsik Lääs
Kuna Marius ja Jan on üldiselt ettevaatlikud poisid, ei karda Mari lasta neil maakodus ka mööda nurgataguseid vabalt ringi joosta. Turvalise elumaja-saarekese ümber laiub Metsik Lääs, täis kummalisi saladusi. Poistel on parasjagu tegemist ühes paekivist laudahoones. Astun sisse ja satun segadusse. See pole ju ometi …? Aga siiski. Müügilett küll lokib ja põrand jalge all hakkab mullaga üheks saama, ent riiulitel kõrguvad skulptuursed napsipudelid annavad tunnistust ajast, mil siin veel baar tegutses. 1980ndatel, kui kohalik kultuurimaja remondis oli, ehitas toonane peremees siia peopaiga.
Nüüd unistab Mari, et peab „laudas” maha oma 50 aasta juubeli, pikad lauad reas. „See on õlukohvik!” hüüab Jan ja jookseb vennaga leti taha. „Mida te soovite?” tervitavad lahked baarmenid. Lähen mänguga kaasa. „Ma ei teagi. Kartulisalatit või praemuna või … mis teil on?” Marius kiikab riiulitele ja leti alla, kuni laiutab käsi: „Kartulimuna meil ei ole!”
Tasahilju hakkavad aga kaksikute rõõmukilked asenduma nutuhoogudega, mis on selge märk, et kätte on jõudnud päeva vältimatu vahepeatus ehk lõunauinaku aeg. Poisid saavad endale uneriided selga ja Mari loeb unejuttu. Meespool asub samal ajal kanasuppi keetma. Kuna Mikule söögitegemine tohutult meeldib, siis teebki siin peres tavaliselt süüa tema.
Haprad hetked ja viis last
Kui unejutt loetud, tuleb ka Mari kööki. Väike Gustav paterdab põrandaharjaga ta kannul. Kui neil olid ainult kaksikud, õnnestus tänu vanavanematele kergemini kahekesi olemise hetki leida. Siis tuiskasid nad külla, et sõpradega lahusoldud aega tagasi teha. Või spaasse. Või võtsid ette mõne seriaali vaatamise – nagu „Breaking Bad” või „Stranger Things”. Eks mõnikord juhtub nüüdki, et kõik kolm last magavad ühel ajal, aga seda õnne on olnud vaid mõnel harval korral.
Nii Mari kui ka Mikk unistasid juba padunoorena suurest perest.
„Eks meilgi on olnud hapraid hetki,” tunnistab Mari. „Hästi kerge on ju väsimuse pealt närvi minna, solvuda, olla pahane.” Parim, mida sellises olukorras teha saab, on omavahel suhelda. Selles asjas tuleb kasuks Miku iseloom, mis ei lase asju lahti rääkimata jätta, ent ka jagatud väärtused. Nii Mari kui ka Mikk unistasid juba padunoorena suurest perest. Marile meenub lõbus lugu, kuidas kunagi ammu, kui ta veel koolis käis, ennustas üks sõbranna talle pendliga, et ta saab viis last. Kui Mari 11 aastat tagasi Mikuga tutvus, tuli see seik jutuks, mille peale poiss kostis, et ta on alati viiest lapsest unistanud. Kes teab, mis elu tuua võib!
Veel mõnda aega annavad teisest toast kostvad hääled tunnistust visast lahingutegevusest. Madin, müdin, hootised vääksud ja appihüüded. „Issi,” ahastab Marius teki alt. „Jah?” vastab Mikk, ise laua ääres porgandit hakkides. „Ma ei jaksa enam magada,” kurdab poeg. „Ära maga. Puhka. Pikuta niisama,” vastab isa. Mõni aeg hiljem, kui puljong juba valmis ja köögiviljad keevad, on ka teises toas vaikseks jäänud. Uni võitis.
***
Päeviku puhastav toime
Maril aitab tasakaalu hoida kirjutamine. Juba kolmandas klassis alustas ta päevikupidamist. See aitab justkui puhastuda. Kui mõtted paberil, on kergem edasi liikuda. Viimastel aastatel on ta peamiselt üles märkinud, kuidas lapsed kasvavad, mida koos on tehtud jne. Mälestused, mis aastatega aina väärtuslikumaks muutuvad.
Väljavõte Mari päevikust:
- oktoober 2017
Viimastel päevadel olen suurt väsimust tundnud ja raske on leida rõõmu lastega mängimiseks või jääda kannatlikuks kõigi jonnihoogude juures. Aga olen avastanud mõtte, mis mind aitab: teha alati üks sammuke rohkem, kui jaksaks. Ja mulle paistab, et koduses rutiinses argipäevas on sellest mõttest palju kasu. Võib-olla mujalgi – minna väsimusest ja trotsist kaugemale ning teha samm teise inimese suunas. Aga kui samm tehtud ja võimalus tekib, tasuks ikkagi puhata!
