Mida ekraanid meiega teevad?

Kolme lapsena emana seisab ajakirja EMA peatoimetaja Merle Liivak (40) tihti dilemma ees: kas teha endal elu lihtsamaks, lubades lastel ekraani taga istuda, või olla valmis kas või akrobaatilisteks trikkideks, et neid sealt eemale hoida? On’s mureks tõesti põhjust?

Tekst: Merle Liivak
Illustratsioonid: Krõõt Kukkur

Ühel ilusal juulikuu päeval asusin oma kolme lapsega Tallinnast Kuressaarde sõitma. Bussireisi pikkuseks lubati neli tundi ja juba sõidu esimestel minutitel hakkas kostma: multikaid-multikaid! See ei meeldinud mulle üldse. Teadsin, et kui annan neile nüüd telefoni pihku, siis nad jäävadki seda alati bussi istudes nõudma. Niisiis otsustasin olla vapper ja teha reis läbi ekraanide abita.

Mida see otsus tähendas? Selleks, et mu kolme- kuni seitsmeaastased lapsed end surnuks ei igavleks, pidin nende heaks lakkamatult kohal olema. Igaaav on, kütsid nad üksteist üles. Pistsin neile ette snäkke ja pakkusin innukalt välja, mida järgmiseks teha. Väiksed mänguautod asusid lendama riisigalettidel, galetisõõridest sai näksimise abil luua kujundeid (Näe, pilv! Oo, mingi dinosaurus!). Võtsime ette värvivihikud, lugesime anekdoodiraamatut, lahendasime sõnamänge. Mis on koaala lemmikjook? Kokakoaala. Aga mis on kuke lemmik? Kokakukk! Kukekoola! Aga lamba? (Paistsid aknast.) Kokamää!

Reisi lõpus kippus küll lapsukestel võhm otsa saama, kiunusid ja vahetasid lakkamatult istekohti. Olin ka ise murdumise äärel, aga saime hakkama! Lõpuks tundsin end kui kolm ööpäeva postil olnud pioneerijuht. Tahtmatult tekkis küsimus – on säärane sõge vaev asja väärt?

Mõttetu paanika?

Olgugi et olen olnud üsna ärksameelne lapsevanem, kes on elu korraldanud sedasi, et lapsed niisama ekraanide taga ei istu, on mind tabanud ikka ja jälle segadushetked. Vahel on tunne, et olen end ise nurka mänginud. Sest kui sa ei anna oma lapsi ekraanide hoida, tuleb neile lõputult taasluua keskkonda, kus oleks midagi toredat teha. Külma närvi on vaja, et kannatada välja igavuse vaimust kiusatud laste appihüüded, kuigi tead juba, et kui laps on mõnda aega toas sihitult ringi loperdanud ja tema meeleheide ületab kulminatsiooni, leiab ta endale lõpuks ikka mingi põneva tegevuse.

Neil hetkedel olen leidnud end küsimas, kas see paha, mida ekraanidest kirjutatakse, on ikka lõpuni tõsi?

Neil hetkedel olen leidnud end küsimas, kas see paha, mida ekraanidest kirjutatakse, on ikka lõpuni tõsi? Hiljaaegu sattus mulle kätte artikkel, milles väideti, et digisõltuvust polegi olemas, ja korraks hakkasin isegi kahtlema, kas mu mõistus on ikka olnud senimaani selge. Ehk on meid tabanud moraalne paanika, millel polegi erilist alust, ja minus peituva pioneerijuhi võiks rahulikult pensionile saata?

Paar kuud tagasi korraldati Tallinnas enesearengukoolitus Mindvalley, kus esines ka Ameerika tuntud kliiniline psühholoog Shefali Tsabary, kes rääkis teadlikust vanemlusest ja jõudis oma jutuga ka ekraanideni. Pärast ettekannet oli mul võimalus teda ajakirja EMA jaoks intervjueerida. Tema kommenteeris asja nii: „Kui mina olin noor, võisime olla ses küsimuses segaduses, kas ekraanidega kaasnevad ohud või mitte. Siis me ei kandnud ekraane kaasas. Nüüd aga on igaühel oma ekraan käes! Lapsed jäävad tehnoloogiast sõltuvusse ning kaotavad kontakti teistega.”

Võõrutusravi metsade vahel

Viljandimaal ühes talus on juba paarikümnel aastal elanud pererahvaga koos mõni 12–18aastane laps Saksamaalt, kes on siia tulnud selleks, et saada lahti käitumishäirest ja/või sõltuvustest. Ka digisõltuvus on üks põhjusi, miks noored siia metsikusse kanti on sattunud. Tavaliselt on see laps jõudnud omadega nii kaugele, et keeldub koolis käimast, istub oma toas ja veedab kogu aja arvuti taga. Viljandi talus elab ta aasta jooksul hoopis teistmoodi elu. Suurem osa ajast ja energiast hõivatakse kõikvõimalike majapidamis- ja põllutööde, koduloomade eest hoolitsemise ja muu sellisega, et laps tema elu üle võimust võtnud halbade harjumuste ja sõltuvuste mustrist välja juhatada.

Kuigi mõned teadlased vaidlevad, kas on võimalik panna digisõltuvuse diagnoosi või on see hoopis mõne muu probleemi, näiteks depressiooni sümptom, ei aita need vaidlused kuidagi seda vanemat, kelle laps istub päevad läbi arvuti taga ega tunne huvi päris elu ja päris suhtlemise vastu.

Prantsusmaa rahvasaadikud otsustasid mõne aja eest kindlakäeliselt lapsi ekraani kahjulike mõjude eest kaitsma asuda. Sellest kooliaastast on nutiseadmete kasutamine koolis keelatud. Eesti haridusministeerium nutiseadmete keeldu koolides ei kaalu, vaid keskendub pigem digioskuste ja -teadlikkuse edasiandmisele.

Pöidlatrikk

Kuulsin hiljaaegu raadios neuroteadlast Jaan Aru arutlemas teemal, miks aju nutiseadmetest sõltuvusse jääb. Põhjus olevat selles, et aju tahab pidevalt õppida tähtsaid ja õigeid asju. Ajalooliselt olid need näiteks teadmised, mis seotud kõhutäitmisega. Kui õnnestus jahil kätte saada loom või leida magus marjakoht, vallandusid ajus kemikaalid, mis panid inimesi olukorra kohta midagi õppima. „Probleem tekib siis, kui midagi head on võimalik saada vaid pöialt liigutades,” selgitab Aru.

„Probleem tekib siis, kui midagi head on võimalik saada vaid pöialt liigutades.”

Ajuteadlane imestab, et meie ühiskonnas on reguleeritud narkootikumide kättesaadavus, samuti suitsetamine ja mingil määral ka alkoholi tarbimine, aga ümberkäimist nutiseadmetega, mille sõltuvust tekitav iseloom on samuti nüüdseks selge, pole korraldatud mitte mingist otsast. „Vastupidi, me propageerime seda, et lapsed oskaksid nutiseadmeid kasutada,” osutab ta. „Mitte keegi meist ei tuleks mõttele anda lapsele alkoholi, aga nutiseadme anname küll kätte, et näed, õpib seal midagi.”

Mis värvi on muru?

Selle aasta alguses leidis USAs aset üleriigiline kampaania „Tõde tehnoloogiast”, mille sisuks oli pöörata avalikkuse tähelepanu IT-tehnoloogiate kasutamisega kaasnevale kahjule, seda eriti laste seas. Seitsme aasta eest oli USAs telefon vähem kui 1% alla kaheksa-aastastest lastest. Praeguseks on telefon 42% rüblikutest. Kampaaniat korraldavad needsamad inimesed, kes pea kakskümmend aastat tagasi tegid edukalt suitsetamisvastast teavitustööd. Nad ütlevad, et tehnoloogiasõltuvus on suitsetamisega võrreldes oluliselt nüansikam ja kahju palju mitmetahulisem.

Kampaania korraldajad kuulutavad ka, et Instagram hävitab noorukite enesehinnangut, kuna ülistab piltilusat elu. Facebook eraldab aga oma kasutajad n-ö kajakambrisse, mõttekaaslaste mulli, mis toob kaasa ühiskonna segmenteerumise. 40% lastest on kokku puutunud küberkiusuga, 48% noorukitest, kes kasutasid elektroonilisi vahendeid rohkem kui viis tundi päevas, on vähemalt korra puutunud kokku enesetaputeemaga (kas nad mõtlesid sellele, planeerisid või teostasid seda).

Viimasel ajal on palju räägitud sellest, kuidas tehnoloogiateenused, nagu sotsiaalmeedia, on disainitud sõltuvust tekitama.

Meediasse jõudsid ka intervjuud Facebooki, Apple’i ja teiste tehnoloogiaettevõtete endiste juhtivtöötajatega, kes piiravad oma lastel nende endi arendatud digitehnoloogia kasutamist. Viimasel ajal on palju räägitud sellest, kuidas tehnoloogiateenused, nagu sotsiaalmeedia, on disainitud sõltuvust tekitama. Lapsed on muide tohutu tähtis sihtgrupp paljudele ettevõtetele. Üha enam räägitakse ka hällist-hauani-turundusest.

Keha ja vaim

 Üha rohkem teadustöid on nüüdseks näidanud, et liigne nutitelefonikasutus on seotud mitme psüühikahäire, eriti depressiooni ja ärevusega. Mida rohkem aega lapsed nutiseadmetes veedavad, seda enam süvenevad neil aktiivsus- ja tähelepanuhäired. Ülestimuleeritud lapsed ei suuda enam raamatut lugeda ja pikemaid silmast silma vestlusi pidada.

On leitud, et noorukitel, kellel on diagnoositud netisõltuvus, on märgatavalt vähem hallollust, mis vastutab planeerimise, otsustamise ning impulsside kontrollimise eest. Nende nägemine ja tundlikkus hägustuvad. Nad ei suuda näha adekvaatselt isegi muru värvi, sest võrreldes arvutimängu erkude toonidega võib see paista lihtsalt kahkjas. Sõltlasel väheneb võime suhelda, ta ei suuda enam näoilmeid lugeda ega tunda empaatiat.

Peale selle tekivad probleemid füüsilise tervisega. Ekraanid rikuvad silmi ja kiirguse tõttu võib neis peituda oht ajule, eriti lapse arengujärgus. Sagedased on ka randme- ja kaelavalud ning muu hulgas võib ekraani taga istumine kaasa tuua rasvumise.

Digipaastu vajadus

Oma seitsmeaastase poja pealt olen näinud, kui kiiresti võib tekkida iha uue ekraaniannuse järele. Meil ei ole kodus televiisorit, küll aga jagub igasse elutoa nurka nutiseadmeid. On see siis elukaaslase iPad või minu nutitelefon, või vana kriimuline iPad, millest on saanud meie muusika kuulamise vahend. Ühel hetkel märkasin, et kui olime päev otsa kodused, liikus mu poeg ühe ekraani juurest teise juurde. Kui arvasin, et ta on nüüd päris pikalt juba Spotifyst lugusid valinud, näppis ta hetk hiljem justkui möödaminnes minu nutitelefoni. Mitmel korral olen avastanud ta voodi alt salaja telefonis mängimas. Asja ei tee paremaks seegi, et kuigi olen pannud telefoni kõrgemale ära, viskan sellele aeg-ajalt siiski pilgu peale, et meile kontrollida. Elukaaslasel oli aga vahepeal töölt koju saabudes raudne harjumus lõõgastuda iPadi taga viimaseid meile ja põnevaid artikleid lehitsedes.

„Kui soovime lapsi kaitsta ekraanide kahjulike mõjude eest, tuleb meil alustada iseendast.”

„Kui soovime lapsi kaitsta ekraanide kahjulike mõjude eest, tuleb meil alustada iseendast,” paneb südamele Püha Johannese kooli direktor Liivika Simmul. „Kõigepealt peab ennast jälgima ja korrigeerima vanem.” Selle tunde pealt lükkas Liivika käima 22. septembril toimuva ekraanivaba päeva kampaania. Ikka selleks, et me tajuks oma pere vajadusi ja ühine kogemus innustaks meid ka tulevikus leidma ekraanideta hetki. „Olen ise saanud selle käigus palju inspiratsiooni. Hakkasime näiteks kodus tekitama nutivaba aega tund enne ja kuni tund pärast uneaega. Vaatan, et üheski magamistoas ei oleks telefoni – kogun need kokku ja panen ära.”

Püha Johannese koolis kehtib mobiilide suhtes nulltolerants. Kuni kolmanda klassi õpilastel võivad olla nuputelefonid või internetita puutetundlikud telefonid, koolipäeva ajal peavad kõik õpilased oma telefonid välja lülitama. Kel vaja, saab ema-isa kätte õpetaja kaudu.

Millist põlvkonda loome?

Millest lähtuda iseenda ja oma pere nutikasutuse piiride seadmisel? Liivika julgustab mõtlema elu suurte küsimuste kõrgusel. Esiteks: meil on vaja teadvustada oma prioriteete ja lähtuda neist igal ajahetkel. Siis suudame ka tehnoloogiat ja infotulva paremini kontrollida. Teiseks: kõige olulisemad protsessid elus, nagu õppimine ja sisemine areng, nõuavad aega ning sellepärast on meil vaja oma ellu tekitada aeglast tempot. See on luksus, aga oleme seda väärt. Ja kolmandaks: meil tuleb kasvatada/arendada endas tähelepanu- ja keskendumisvõimet. Meie tähelepanu kipub hulkuma meist väljaspool, ka haiget saades või raskusi kogedes püüame valu eest põgeneda – aga see on hoopis kogemus, mis aitab tuua/pöörata tähelepanu just endasse/endale?.

„Ekraanile on alternatiiv ja see on vanem ise,” sõnab Liivika. „Selleks aga tuleb häälestuda. Alles siis saad pakkuda lapsele suhet ja koosolemist. See on elustiili küsimus – missugune vanem ma olen? Sellest sõltub kodune inimväärne ja sõbralik elu.”

„Ekraanile on alternatiiv ja see on vanem ise.”

„Minu kui ajuteadlase jaoks on hull see, et me potentsiaalselt rikume ära järgmise generatsiooni ajud,” ütleb Jaan Aru. Ka Liivika usub, et mõju on ühiskondlikul tasemel. „Kui inimene minetab tähelepanuvõime, muutub ta manipuleeritavaks. Kui tarbid valimatult igasugust infot, siis kaob eristumisvõime. Tulemuseks on infantiilne ühiskond.” Ka suhtlemisoskust ei tohi alahinnata, juba sellepärast, et tulevane põlvkond saab olla õnnelik vaid koostööd tehes, kogukonnana ja sünergias tegutsedes. Nagu on vaja inimesi, kes suudavad mõelda, sünteesida, luua. Mis küll oleks elu ilma nendeta?!

***

Sellest bussisõidust meenub veel üks seik. Kui olime Virtsus praamile jõudnud, hüppasime lastega bussist välja. Olin väsinud ja pisut mures, et äkki võis meie sagiv seltskond kedagi häirida. Jõmpsikad kekslesid üksteist nügides uurima, mis laeva seinas olevast august paistab. „Nende lastega pole küll mingit muret,” kuulsin ühtäkki selja tagant, „saavad elus hakkama.” Üks vanem härra vaatas meie parajalt kaoselist punti muhedal ilmel. „Vaat kui laps istub ainult ühe koha peal, siis on mure,” lisas ta. Hmm, mõtlesin. Võib-olla teab see saare taat rohkem, kui meie oma argiste väljakutsete kaskaadis taibata oskame?

Väärt ideed lapsevanemale

• Kanna tavalist käekella ja magamistuppa soeta analoogäratuskell. Isegi kui telefoniga ainult aega kontrollid, võib ta sind eksitada.
• Ära võta nutitelefoni magamistuppa, muidu on su esimene ja viimane suhtlus päevas seotud sotsiaalmeedia või tööga.
• Kui pead keskendunult kirjutama ja vooseisundi saavutama, pane meiliprogramm kinni ja lülita nutitelefon välja.
• Vasta meilidele teatud aegadel päevas. Kes vaatab meile harvem, sel on vähem stressi ja rohkem heaolutunnet.
• Kui kohtud pere ja sõpradega, lülita telefon välja.
• Bussi- või rongisõidul leia rahu- ja õnnehetk aknast välja vaadates. Meie mõistusel on vaja vaba aega, et olla loov.
• Keela kodus ära mobiilid söögilaua taga.
• Kui naudid aega koos lastega, lülita telefon lennurežiimile.
• Lõpeta telefoni vaatamine, kui oled roolis.
• Unusta oma telefon maha, kui lähed loodusesse jalutama.
• Tekita oma koju nutivaba ala.
• Mängige kodus laua- ja õuemänge.
• Pea perega kord nädalas ekraanita päeva.
• Igal aastal pidage mitmepäevast digipaastu.
• Pea päevikut ja joonista. Fotosid tee tavakaameraga. Sul läheb hästi ka siis, kui sa ei postita oma praegusest eluhetkest pilti kogu maailmale.

Allikas: Tervikliku Hariduse Fond

Telli ajakiri EMA siit!