Selleks et leida üles tuline usk toimiva ja püsiva pere võimalikkusesse, on vahel vaja valusat lahkuminekut ja pühalikku taaskohtumist, vastikult positiivseid sõpru ja peaaegu-et-kaksikõde, osutab näitleja ja ema Maiken Schmidti (33) kogemus.
Tekst: Merle Liivak
Fotod: Katrina Tang
Stiil: Alli-Liis Vandel
Seljas: erakogu, Marc O’Polo, Levi’s, Ivo Nikkolo, Jacadi, River Island
Maikeni ja tema elukaaslase, näitleja Priit Piusi (29) poolteise aasta vanuse Pelgulinna-kodu elutoas ripub söögilaua kohal juhe ja ootab lampi, laual aga lebab seitsmekuuse poja Johannese poniroosade kaantega pildialbum, mis on end sinna justkui pettusega sokutanud – värvipimeduse tõttu pidas Priit seda poes halliks. Sedasorti väike ja lõbus aps, mida kunagi tulevikus niivõrd südantsoojendav meenutada! Kas siis kõkutades või pööraselt naerdes, just nagu Maiken oskab.
Võtan Maikeni küpsetatud veel aimatavalt sooja karaskit, määrin võid, laon peale tomati- ja avokaadoviilu, krõksutan lisaks soola-pipart. Täpselt niimoodi armastab süüa Maiken. Lonksan kohvi. Johannes, kes oma nisukarva juuksetuti ja roosiliste põskedega on nagu Rembrandti maalilt välja käputanud, jõudis viiv tagasi oma hääleharjutustega udupasuna registrisse ja Maiken ruttas temaga magamistuppa, justkui mulle tõestuseks, et mõnele on kohe antud! Annet ja õnne aidata hommikuelamustest väsinud imik magama vaid hetkega, üksnes kätt tema seljal hoides!
Kas emaks saamine tuli sulle raputavalt?
See ei olnud mingi šokk. Mulle tundub, et mida teadlikum oled lapse saamisega seotud asjadest, nii et ei loo illusioone sünnitusest või sellest, mis tuleb hiljem, seda kergem on. Pole ootusi, pole pettumust. On vaid hetkes olemine.
Mida teadlikum oled ega loo illusioone sünnitusest või sellest, mis tuleb hiljem, seda kergem on.
Kust sinu teadlikkus pärineb?
Minu õel on neli last, vanim neist 11aastane. Olen neid palju hoidnud. Seepärast on mähkmevahetus ja muu selline mulle juba pikka aega normaalsus. Ükskord läks õde mehega üheksaks päevaks Gruusiasse matkama, siis oli tal veel kolm last, noorim poolteiseaastane. Lapsed jäid minu valvata. Kuigi mul oli abilisi, viisin lapsi vahepeal ka tädi ja vanavanemate juurde, oli see ikkagi väga suur vastutus. Mul on üks pilt sellest, kuidas ma teisel päeval istun nende juures laua taga, kõige pisem süles. Olin juba siis täiesti läbi! Öösiti magada ei saanud, sest ärkasin pisikese iga niheluse peale üles. Hästi hea kogemus oli.
Ju te olete õega väga lähedased?
Jah, meil on Siiriga neli aastat vahet, aga sünnipäev samal kuupäeval, oleme natuke nagu kaksikud. Aga kuna ta on vanem, siis ta on minu jaoks olnud alati tugevam, paljud otsused lükkan talle ja taandan end väiksemaks. Ja nüüd, veidi vanemana, fännab tema mind minu eriala pärast. Oleme justkui võrdsemad.
Millist elu elasite lapsena?
Klassikalist. Kilingi-Nõmmes. Meie pere ei jäänud terveks, aga seda enam oleme õega lähedased.
Mida mäletad ajast, mil su vanemad lahku läksid?
Ei midagi traagilist, usun, et olen sellest end välja ravinud. Olin siis keskoolis. Mõnda aega elati ka pärast veel koos, ei tülitsetud, aga pinge oli õhus.
Aeg on läinud edasi ja mu ema ütleb ikka, et uskumatu, kuidas Priit jääb Johannesega üksi koju, saatis sünnitusel … Tolle aja isad olid teistsugused. Aga nüüd on mu isa vanaisa rollis väga äge.
Kas oli midagi, mida sa ei taha oma pere puhul korrata?
Eks see vanemate vaikimine kriisiajal … Kõige rohkem aitab ju see, kui rääkida, rääkida, rääkida. Aga nende juures on imeline, kui hästi nad nüüd omavahel läbi saavad! Neil mõlemal on uued elukaaslased, aga kui mõnel sünnipäeval jälle kokku saame, siis on nii tore vaadata, kui palju ühiseid teemasid neil on, mille üle vestelda. Vaatan ja mõtlen, et näed … Mul on sellest hästi, hästi hea meel. Samas ei kujuta ma neid enam koos ette, see mõte oleks võõras.
On teil Priiduga ka n-ö terve pere eeskujusid?
Meil on palju sõpru, kes tulevad hästi tervetest peredest ja seda on kohe näha! Nad on palju idealistlikumad, à la abielu ongi ju terveks eluks! Aga mul on justkui istutatud pähe, et ikkagi võib minna ka teistmoodi.
Olen mõelnud, et alati pole nii, et inimene küpseb valmis, oleneb palju ka sellest, millisesse seltskonda satud. Mulle oli sümpaatne vallaliste inimeste mõttemaailm – kõik on avali, reisi ringi, õpi välismaal, milleks end siduda? Aga siis sattusime eriti just Linnateatris kokku pereväärtusi hindavate inimestega, kellega suheldes olen end rohkem ära tundnud. Sellised sõbrad kasvatavad usku. Nagu ka pulmades käimine, kus tunned end pühalikult.
Hea sõbranna tunnistas ükskord, et kui ta räägib oma kolleegiga, kes on pärit hästi tervest perest, tunneb ta end halvasti, muutub väiksemaks. Aga sul on ju võimalus mustreid muuta! Ka oma õe pereelu vaadates tekib tunne, et kõik on võimalik.
Räägi oma õest!
Ta on selline kuldmedaliga lõpetanud hästi hea organiseerija, õppis ärijuhtimist ja töötas Pärnus sanatooriumides. Olin kindel, et ta tahab kõva karjääri teha, ega osanud arvata, et neil tuleb neli last. Sugulastel kõigil väiksed pered. Nüüd aga elab ta perega Pärnu lähistel, on olnud kodune 11 aastat, tehes aeg-ajalt kõrvalt ka võimlemistreeneri tööd. Arvan, et tema eneseväljendus käib praegu laste kasvatamise kaudu, püüdes olla parim ema, teha parimat toitu ja lastele pidevalt lahedat tegevust leida.
Milline rollijaotus teil nüüd on?
Kui Johannes sündis, helistasin talle igal hommikul. Nii, mul on nüüd seitse küsimust: kaka on selline ja kuidas söötmisega teen? Kui mul Johannest oodates veed ära tulid, siis sai ka kogu öö õega sõnumineeritud.
Mis sind veel praeguses elufaasis toetab, inspireerib?
Praegu on nii palju igasugu allikaid, millele toetuda, laste kasvatusest räägivad igasugu blogid ja raamatud. Sellest sain ma kohe aru, et blogisid ma ei vaja. Mul on vedanud, sest ma tõesti usun oma õde ja õemeest pimesi, mulle meeldib, kuidas nad oma lapsi kasvatavad. Loomulikult teevad kindlasti ka nemad vigu, aga ma saan nende põhimõtetest aru.
Ütlesin kunagi Priidu emale, et issand, küll teil võis vene ajal olla raske, mähkmepesu, riidepesu … Tal ju lisaks Priidule-Märdile ka kaks vanemat poega. Ämm ütles, et absoluutselt mitte, teil on mitu korda raskem, sest infot ja valikuid on nii pööraselt palju. Saame meediast pidevalt üha uusi suundi, kuidas on ideaalne, laperdame ja oleme haavatavad. Meil pole justkui piisavalt teadmisi ega enam ka instinkte. Tänu õele olen natuke nagu vanaaja inimene, ajast, mil peres naisliini pidi tarkust edasi anti.
Sain kohe aru, et blogisid ma ei vaja. Ma tõesti usun oma õde ja õemeest pimesi.
Paistab, et sul on ämmaga hea suhe?
Priidul ja Märdil on väga lahe ema, ta on oma nelja poega hästi kasvatanud. Suvel veetsin pea poolteist kuud tema juures, Priidul olid siis erinevad tööd. Priidu ema suudab alati hästi rahulikuks jääda, võib-olla sai hea kooli ajast, mil kaksikud olid väikesed, elavad ja mängulised. Ta on õpetanud oma poegadele midagi väga ilusat – naiste ees tuleb alati vabandada, see lahendab probleemid juba eos. Meestel on ju seda raske teha ja nad ei taju vahel mingeid asju, aga naised vajavad neid sõnu.
Priidu pere on olnud terve?
Jah, aga isa suri viisteist aastat tagasi. Kõige vanem vend võttis siis kohe tühjaks jäänud positsiooni üle. Mäletan üht lavaaegset käiku Põltsamaale, seal oli mingi kõnevõistlus, kuhu meid kutsuti kursakaaslastega juhendajateks. Käisime ka Priidu kodust läbi. Me ei olnud siis veel koos. Vaatasin, et issand, milline kodu … Nii suur pere, see teeb õnnelikuks! Kõik huvituvad üksteisest.
Suvel nägin, et kogu aeg oli keegi vendadest ema juures. Kuigi ema on aktiivne ja käib tööl, on neil tunne, et keegi võiks seal olla. Ma olen ikka ülimalt õnnelik, et sellesse perekonda sattusin. Suvel tegime ühise ürituse, kutsusime Priidu ema ja vendade pered ning minu ema-isa ja õe pere kokku, veetsime koos ühe toreda päeva – tegime viktoriini, sõime ja mängisime jalgpalli.
Te ei ole Priiduga abielus?
Ei, aga teeme plaane! Me oleme Priiduga olnud koos lavaka ajast alates.
Kas teie kooselu on olnud alati nii pilvitu?
Oh ei. Neli aastat tagasi olime aasta aega lahus.
Mis siis juhtus?
Tundus, et meie suhe sai otsa. Võib-olla oleks pidanud nägema vaeva ja see kõik oleks püsinud? Tolleks ajaks oli meie suhe kestnud üle kolme-nelja aasta. Olime kursakaaslased, sõbrad … Mingil hetkel me ei saanud enam aru, kas me suudame kokku jääda ka mehe ja naisena. Vanuse tõttu tekkis rahutustunne stiilis „kas see ongi nüüd minu elu?”. Keegi kedagi maha ei jätnud, see oli ühine otsus. Hakkas tunduma, et seda õiget inimest polegi olemas.
Mismoodi?
Mul on raske uskuda saatusesse. Maailmas on nii palju inimesi. Kui arvad, et sinu jaoks on kuskil see keegi õige, siis võid jäädagi otsima. Usun pigem sellesse, et kui oled inimeste armastaja, siis suudad teisega kohanduda. Nüüd ma kaifin Priiduga koos olles seda, et tunnen teda läbi ja lõhki. Ja ikka suudan iga nädal üllatuda! Ahh, ta on ju selline! Või: issand, kui hästi ta selle lahendas praegu. Me ju muutume ja areneme ajas, me pole kunagi täpselt need, kes me olime eile. Enne lahkuminekut ma ei osanud nii mõelda.
Mis tunne oli jälle kokku saada?
Mul on väga hästi meeles, kuidas see juhtus. Neli aastat tagasi meie sõprade pulmas. Minu jaoks on pulmad väga emotsionaalsed sündmused. Kui sul on parasjagu suhetega kehvasti, siis tunned end pulmas eriti üksikuna. Pulm algas kirikus, nägin, et Priit istus seal üksi, ja ma ei oska seda tunnet kirjeldada, aga mind tabas mingi äratundmine. Läksin ja istusin ta kõrvale.
Nägin, et Priit istus seal üksi. Läksin ja istusin ta kõrvale.
Kas mingit hirmu uuele ringile minekuga polnud?
Pinge võib olla päris suur – sa ei soovi järgmisel nädalal avastada, et pekki, ma ei taha ju selle inimesega koos olla! Aga Priitu selle lahusoldud aasta jooksul kõrvalt vaadates sain aru, kui äge inimene ta ikka on. Me ju olime samas seltskonnas edasi. Oleme hästi sarnase mõtlemisega, kuidagi tundsin, et tema on minu inimene. Kuidagi … ahh, ma ei oska kirjeldada … Me mõlemad kasvasime ja hakkasin teda väärtustama veelgi enam.
On sul elus olnud veel tõsiseid kriise?
Ei ole … Kõik oleneb vist ellusuhtumisest. Vaatan oma sõpru ja näen, et inimesed jagunevadki selle järgi, kas klaas on pooltühi või pooltäis. Ma olen pigem positiivne inimene. Jah, ma võin endast kergesti välja minna, ei suuda end tööalaselt piisavalt kehtestada, tunnen vahel, et olen halb näitleja, neid hetki on ikka väga palju, aga musta auku ma sellest ei kuku. Kindlasti on ka Johannese sünniga positiivsust juurde tulnud, olen õnnemolekule täis! Mõtlen iga päev mitu korda: kuidas ta küll nii armas on!? Kuigi pool tundi tagasi ta võib-olla röökis ja mul oli tunne, et no enam ei jaksa!
Ütlesid, et imestad siiani pidevalt Priidu üle. Mis asjad panevad sind tema puhul „ohoo!” hüüdma?
Näiteks see, kuidas ta oma töösse suhtub, kui palju ta harjutab kodus mingit stseeni. See inspireerib mind. Kui ma siis näen etendusel tema töövilju, kui veenva rolli ta on loonud … Siis mul on nii hea meel, et saan siiralt öelda: sa olid nii äge!
Te elate Priidu venna Märdi ja tema kaasa Saaraga (Kadak – toim) kõrvuti majades, kas käite tihti läbi?
Jaa, kui meil on parasjagu süüa üle, siis kutsume ikka üksteist külla. Mulle põhimõtteliselt meeldib ise süüa teha, kuigi ma ei pea end heaks kokaks. Aga mida kergem on sööki koju tellida, seda vähem ma tahan seda teha. Priit ja Märt on väga lähedased, neile on igapäevane suhtlus eluliselt vajalik, nii nagu mul on vaja hoida kontakti oma õega.
Jaanuaris jõuab kinodesse mängufilm „Tõde ja õigus”, kus oled üks peaosalisi, mängides Krõõta. Võtete ajal olid juba lapseootel?
Kogu selle filmi tegemise vältel olin rase. Krõõdal sündis filmi sündmuste käigus neli last, mis tähendas, et ma mängisingi palju rasedat. Mu enda kõht oli alguses hästi väike, suurendamiseks pandi silikooni juurde. See oli üsna raske koorem. Vetsus käimised olid sellised, et appi! Viimased võttepäevad olid siis, kui Johannes oli juba sündinud ja kuuvanune. Lapse imetamiseks pidin kõik selga õmmeldud riided kuidagi lahti tirima, Johannes lesis kõhuli mu hiiglasliku silikoonkõhu peal, käed-jalad laiali, see oli päris lõbus.
Kas said Krõõta mängides ka elu või enda kohta midagi teada?
Mulle meeldis väga, kuidas režissöör Tanel Toom minuga töötas. Ühe stseeni sisu oli selline, et Krõõt küsib Marilt: kui minuga peaks midagi juhtuma, kas sa siis võtaksid mu lapsed endale? Kui sa loed seda paberilt, ei pruugi see õige tunne kaasa tulla. Taneli meetod on selline, et kui on vaja saada kätte emotsioon, siis ta tuleb vaikselt sinu juurde ja ütleb: kujuta ette, et see olukord on päriselt sinu elus. Ma mõtlesin oma õe peale, et kui ta paluks minult sellist asja. Mul kadus pind jalge alt, see dialoog muutus nii tõeliseks.
Aga kas oleksid valmis? Võtma õe lapsed enda juurde.
Päriselt küsid? … Loomulikult. Ma ei mõtle muidu selle peale, aga … kuhu tema lapsed siis läheksid? Loomulikult oleks kahju oma plaanidest ja ambitsioonidest, aga see tunne, et nad oleks kuskil, ei tea kus … See ei tooks mulle hingerahu.
Ajakirja EMA talv 2018 numbrist leiad veel üdini puudutavat ja valgustavat lugemist, nagu näiteks:
- Äkilised teismelised ja nende taltsutamine
- Uus rubriik! Psühholoog annab nõu ja juhatab nägema suurt pilti laste kasvatamise ja suhete teemadel
- Orgasm ja emadus – naise ekstaaside ampluaa ei piirdu vaid seksuaalvahekorraga
- Lapse hinge salaaed – kuidas märgata, toita ja hoida lapse hingeelu
- Jne-jne
Hea lugeja,
loodan südamest, et loetud artikkel inspireeris ja pakkus uusi arendavaid mõtteid. Ajakirja EMA missioon ju ongi toetada uue aja emasid ja isasid vastuokslike valikute ja lõputute väljakutsete virvarris, et võiksime üheskoos kasvada teadlikumaks lapsevanemaks, partneriks, isiksuseks. Oluline samm iseendaks saamise teel on olla kohal. Usume, et seda on hõlpsam ja tervislikum teha silmi säästvasse kiirgusevabasse paberajakirja süüvides. Kui tunned, et meie väärtused Sind kõnetavad ja soovid rahulikult ka ülejäänut ajakirja nautida, siis telli EMA ja toeta meie ettevõtmist SIIN.
Merle Liivak
Ajakirja EMA peatoimetaja
