Lapsevanematena ei soovi me rohkem midagi muud, kui et meie lapsed oleks terved, rõõmsad, õnnelikud. Me vaatame, mida nad söövad, õpetame lugema ja arvutama, utsitame neid liigutama. On aga veel üks osa lapsest, see sõnastamatu ja määratlematu, mis samuti toitu ja hoolt vajab. Lapse hing.
Loe täispikka artiklit ajakirja EMA talv 2018 numbrist!
Tekst: Merit Kask
Illustratsioonid: Marju Tammik
Kui toitumise või tervisega seotud küsimuste kohta saame guugeldada või raamatuid lugeda, siis hingelise heaolu tagamine on palju peenem ja tundlikum töö. Siin jääb raamatutarkusest väheks, sest meie ise peame olema vastuseks oma laste küsimustele. Ent kuidas, kui endalgi vastuseid napib?
Eestlaste spirituaalne pale
Inimesed on tähendusi otsivad olendid. Võiks öelda, et vajadus elu mõtestamise järele on meie baasvajadus, mille võimalikust lahendusest sõltub ei rohkem ega vähem kui kõigi meie elupäevade kõla ja värv. Selle sügava teadmise üks olulisimaid eestkõnelejaid oli teise maailmasõja koonduslaagri õudused üle elanud psühhiaater Viktor Frankl (1904–1997), kes oma kogemustele toetudes küsis, miks mõni inimene kustub ja teine peab vastu ka kõige kohutavamate kannatuste kiuste. Ta nägi selget seost inimese elutahte ja elu mõtestamise vahel. Tähenduse leidmine andis inimesele lootust, aga ka jõudu aidata teisi, jagades kasvõi oma viimast toidupala.
Ajast aega on aidanud elu suurtele küsimustele vastuseid leida mitmesugused vaimsed ja religioossed õpetused. Eestlastel on aga usuga omamoodi suhe. 2017. aastal selgus Emori uuringust, et vaid kolmandik Eestis elavatest inimestest sidus end kindla religiooniga, neist 29% määratles end kristlasena. Hoopis rohkem inimesi, 34%, pidas ennast vaimseks, mitte religioosseks, 59% Eesti elanikest uskus aga ülivõimetega inimeste olemasollu ning sama palju tunnistas kõrgema jõu eksistentsi.
„Eestlastele on vabadus väga oluline ja meie jaoks on usk sageli midagi nimetamatut. Samas see miski, mida me nimetada ei taha, võib elada meis tegelikult väga tugevalt,” leiab nelja lapse ema, näitleja ja muusik Eva Tootsen (41), kes ise on katoliiklane.
„India filosoof Krishnamurti on öelnud, et näita ja nimeta lapsele lindu ja pärast seda ta enam kunagi lindu ei näe.”
Ka kolme lapse isa, ettevõtja ja lektor Ville Jehe (49), kes on endale sobivaid õpetusi ja praktilisi vahendeid leidnud nii budismist, jooga traditsioonist kui veel mitmest teisestki vaimsest süsteemist, möönab, et on asju, mida pole vaja nimetada. „India filosoof Krishnamurti on öelnud, et näita ja nimeta lapsele lindu ja pärast seda ta enam kunagi lindu ei näe,” räägib Ville, viidates sellele, et mingite kogemuste sõnadesse panemine võtab meilt võimaluse seda ise vahetult kogeda – piirdume nimetusega ja unustame nähtuse enda. Vaimsete asjade puhul on kirjeldusel ja tegelikul kogemusel vahe tegemine eriti oluline.
Tema tõlgendus sellest, mis üleüldse on vaimsus, on väga avar. „Kõik see, mis toimub mujal kui füüsilises maailmas, ongi minu jaoks vaimne ehk spirituaalne: kui inimene saab aru oma käitumise alustest, avastab oma seesmise eetika, äratundmise, asjad, mis pole mõte ega emotsioon, ning miks mitte ka endast kõrgemad jõud,” määratleb Ville.
Loe edasi ajakirja EMA talv 2018 numbrist!
