Kolme lapse ema Bianka Soe (33) ei teadnud kirjastamisest ööd ega mütsi, aga kirgliku Kalamaja fännina oli ta veendunud, et kodukant väärib üht uhket raamatut. Mõeldud, tehtud! Ootamatult kujunes raamatu valmimisest tõeline erioperatsioon, mille valmimisse panustas sadakond inimest.
Tekst: Bianka Soe
Fotod: Annika Metsla
Kolisin Kalamajja kümme aastat tagasi kunstiakadeemia ühikast. Olin 23aastane ja ootasin esimest last. Tol ajal ei teadnud ma Kalamajast midagi ja ei jõudnud väga ka asjasse süüvida, sest meil oli vaja ruttu valmis saada esimene päris kodu.
Pea üheksa aastat hiljem oli minust saanud totaalne Kalamaja fänn. Meil oli Mihkliga kolm last, suurem kodu vanas kinnise hooviga puumajas ja toredad naabrid. Suht idülliline. Kalamaja oli selleks ajaks tohutult muutunud. Siin ringi jalutades mõtlesin pidevalt, kes on need mööduvad inimesed, milline on nende Kalamaja? Olen hariduselt kultuuriantropoloog ja tunnetasin, et kui seda hetke kohe ei jäädvusta, võib midagi olulist kaduvikku minna. Loomulikult ma ei arvanud, et just mina seda tegema peaksin. “Mis nüüd mina!” mõtlesin ma. Kindlasti leidub mõni inimene, kes oskaks seda palju paremini teha.
Aega läks, aga midagi ei toimunud. Vaikselt hakkasin aru saama, et peaksin ikkagi ise asja ette võtma. Ma ei julgenud esialgu raamatu mõttest iitsatadagi. Uurisin ääri-veeri teistelt, kas ajal, mil kõik on pigem kirjanikud kui lugejad (sest lugemiseks ju aega pole), on ikka mõtet veel üht raamatut teha? Vastuseks kuulsin aga vaid innustavaid kommentaare. Korraga sain aru, kui kohutav tunne see oleks, kui jätad midagi tegemata ja hiljem piinled kahetsustundes. Otsustasin, et tuleb, mis tuleb, teen proovi!
Tundsin ka, et oleks paras aeg teha midagi iseendale. Olin viimasel aastal nii lastele kui ka abikaasale maksimaalselt olemas olnud, ennast kohati tagaplaanile jättes. Tahtsin justkui (ise)endale tõestada, et saan hakkama ka päris pöörase projekti vedamisega.
Teeme ära!
Kust aga alustada raamatu tegemist? Alguses tundus turvaline teha seda kirjastuse toel. Vähehaaval sai selgeks, et ettevõtmine kujuneb üsna ebatüüpiliseks ja nii otsustasin, et kirjastan ise! Kui juba hullu panna, siis täiega! Seega seisid ees kaks suurt kohustuste plokki. Kõigepealt tuli teha eelarve, moodustada tugev tiim ja teha mingisugunegi tegutsemisplaan. Teiseks oli vaja leida kuskilt hästi palju raha. Vajaminev summa koos tööjõu-, trüki- ja muude kuludega oli kuskil 22–24 000 euro kanti. See arv tundus nii meeletu, et ajas lausa naerma!
Raamatu lumepall oli aga veerema lükatud. Lugude puhul käis mul ühel hetkel „Heureka!“. Kui üldse Kalamajast raamatut teha, peaks see olema sama kirju ja mitmehäälne kui piirkond ise. Järgnes periood, mil ma saatsin laiali lugematul hulgal e-kirju ja kohtusin võõraste inimestega, et küsida, kas nad oleksid nõus meie raamatusse panustama. Ja suure üllatusena olidki pea kõik hoobilt valmis kaasa lööma. Isegi see, et me honorari ei saanud maksta, ei pannud kedagi vankuma. Raamatu karavan kulges väga orgaaniliselt ja nagu kuskiltpoolt juhituna. Imestasin aina, kuidas saavad olla kõik inimesed nii lahked ja head ning asjad kuidagi iseenesest laabuda!
Kukesammu haaval hakkas raamat materialiseeruma. Tellisin lugusid, käisime fotograafiga pildistamas, kogusin üha uusi vihjeid ja kaastöid. Uutel ja lahedatel ideedel ei olnud otsa ega äärt! Kuigi paberile vaadates nägin, et kogu selle ettevõtmise haldamine võtab juba pöörased mõõtmed, ei suutnud ma ka millestki loobuda. Olin totaalses jaatamise laines.
Kiiresti vajas lahendamist küsimus, kuidas raha kokku saada. Kirjutasime hea sõbra Marikaga taotlusi kõikvõimalikesse organisatsioonidesse, aga oli selge, et peame otsima ka eratoetajaid. Võtsin julguse kokku ja saatsin laiali hulga kirju tagasihoidliku palvega projekti toetada. See oli nagu sõit Ameerika mägedel. Oli ootamatuid äraütlemisi, aga ka imearmsaid pakkumisi. Omaette projektiks kujunes Hooandja kampaania korraldus, kampaaniavideo tegemine, toetajatele kingituste otsimine jne.
Unetud ööd
Ühel hetkel tundus, et raamat on mu täiesti endasse neelanud. Muust ma enam ei mõelnudki. Kuigi teemad oleksid pidanud ammu lukus olema, tulin ikka veel lagedale uute ideedega. Ajasin paisuva teosega ilmselt hulluks nii toimetajad, kujundaja kui ka teised asjaga seotud inimesed. Tööd tuli aina juurde ja see polnud enam maht, milles olime kokku leppinud.
Väga tihti ei tulnud öösel und, süda tagus kõvasti ja silme eest ei kadunud tegemata asjade nimekiri: kõikvõimalikud ilmumisega seotud turundustegevused, esitluse planeerimine, edasimüügiga seotud kohustused, lepingute sõlmimine jne, jne, jne. Samuti vajasid keskendumist mu enda kirjutatud lood. Kuigi mul oli imelisi abilisi, tundsin sageli ärevust ja hirmu. Teadsin, et mina vastutan kõige eest. Kui midagi metsa läheb, olen mina süüdi.
Samal ajal vajas ju ka mu pere mind. Kuna abikaasa töötab operaatorina ja peab võtete tõttu tihti kodust ära olema – isegi nädal enne raamatu ilmumist –, siis olin sageli ühe koolilapse, ühe üsna palju kodus viibiva lasteaialapse ja ühe aastase pesamunaga üksi. Samal perioodil tegin kodust ka muid projektipõhiseid töid, et raha teenida. Meenub hetk, kuidas järjekordne minitulekahju lahendamist vajas ja lapsed samal ajal jala küljes rippusid. Järsku lükkasin kõige väiksema eemale umbes nii, nagu kärbseid minema aetakse. Mul polnud aega isegi paari sõnaga põhjendada. Kirusin end maa põhja, et selle raamatuhulluse üldse ette võtsin ning endale ja teistele kannatusi põhjustan. „Kiida lolli ja loll teebki,“ mõtlesin kibedalt.
Ent sellised meeleheitehood läksid mööda. Teadvustasin endale, et praegu teen ma midagi olulist endale ja see, et ma ei keskendu enam täielikult lastele ega vaarita mitu korda päevas sooja sööki, et tee minust veel halvemat vanemat. Nädal enne raamatu ilmumist sõid lapsed vist küll iga päev ainult makarone.
Meil on vedanud tugeva turvavõrgustikuga, nii et pärast mõningast selgitust, miks mul seda kõike vaja on, olid kõik lähedased suureks toeks. Ikka ja jälle tuli kiirel hetkel üks vanaemadest lapsi hoidma. Ka Mihkel oli ülimalt toetav ja valmis igal hetkel kaasa mõtlema ja tegutsema. Nägin, et iga väike õnnestumine sel teekonnal pani teda mu üle uhkust tundma. Ei olnud lastel ka ootamatuid haigushooge ega veidrat käitumist, mis viidanuks tähelepanupuudusele. Võib-olla oli meil kergem hakkama saada ka seepärast, et Mihkli töö tõttu pole meie pereelu kunagi olnud klassikaliselt korrapärane ning ikka ja jälle on vaja kohaneda ootamatustega.
Lastele selgitasime korduvalt, miks meil on praegu peres natuke tormilisem aeg. Vanim, üheksa-aastane Sofia aeg-ajalt küll kommenteeris, et jälle see raamatujutt, aga oli samas ka alati esimeste hulgas, kes hea sõna või mõne naljaga mind toetas. Kord, kui ma taas kahtluste küüsis vaevlesin, ütles ta mulle nagu vana teadjanaine: „See raamat pole maailmalõpp. Sina oled andnud endast parima ja rohkemat teha ei saa! Ära muretse!“
See oligi mõte, mis mind kõige rohkem aitas: „Kõik läheb täpselt nii, nagu peab.“ Pole mõtet ette muretseda. Samas nuputasin ma igas raskes situatsioonis plaan B-d, sest asja katkijätmine ei tulnud kõne allagi.
Raamat saab valmis
Kogu hullusele vaatamata sain aru, et mulle väga sobib selline katkematu möll ja tunne, et saan teha midagi uut ja suurt. Suhelda inimestega ja luua midagi üheskoos. Tihti tabas mind Leiutajateküla Lotte tunne, kuidas ma ei jõua öö möödumist ära oodata, et hommikul juba järgmiste toimetustega pihta hakata! Ilmselt tänu katkematule adrenaliinitulvale ei olnud mul õieti mahti ka väsimust tunda.
Ühel hetkel jõudiski trükikojast kohale minibussitäis raamatuid! Võtsin kolm euroalust täis laotud raamatuid kiiruga vastu, et need sõbranna kontorisse panna, ja autojuht küsis, kuhu ma kogu selle kauba ladustada kavatsen. Vastasin, et eks ma hakkan neid vaikselt teisele korrusele tassima. „No see tuleb küll pikk päev,“ vangutas mees pead. Kuna ka sel hetkel oli hästi kiire, asusin kohe pakke vedama, kuni ühel hetkel meenus, et ma võiksin ju paki lahti teha ja vaadata, milline see raamat siis välja tuli. Uskumatu, aga autopiloot oli nii kõvasti peal, et ei tulnud pähe uudistada seda lapsukest, mida me nii pikalt vorminud olime. Raamatut käes hoida oli muidugi päris mõnus …
Uued tuuled
Raamat „Õhus on Kalamaja“ sai 150–180 lehekülje asemel 324 lehekülge paks. Paarikümne loo asemel jõudis raamatusse 60 lugu, paari kaasautori asemel panustas üle 100 inimese. Selleks hetkeks olime saanud kokku ka vajamineva raha. Esitlesime raamatut Kalamaja päevadel ja sellestki kujunes omaette minifestival koos viie esitluse, kahe näituse avamise ja palju muuga.
Samal ajal sai viimaseid päevi kandideerida Telliskivi loomelinnaku turundus- ja kommunikatsioonijuhi ametikohale. Raamatut tehes oli mul ikka ja jälle loomelinnakusse asja ja mõtlesin rohkem kui korra, kui lahe oleks seal toimetada. Võtsin oma jõuvarud kokku ja esitasin vajalikud paberid. Paar päeva hiljem oligi juba allkirjastatud uus tööleping ja ootamatult, veel enne ühe peatüki lõppemist oli alanud järgmine uus ja põnev etapp.
Üleüldse avas „Õhus on Kalamaja“ odüsseia meeletult palju uusi uksi ja aknaid ning õpetas enda kohta väga palju. Kogu sellele pikale protsessile tagasi vaadates käivad mul ikka veel rõõmujudinad üle selja. Sain sellelt teekonnalt imelisi sõpru ja tuttavaid ning tunnen siiani meeletu suurt tänutunnet kõigi raamatusse panustanud inimeste vastu. Olgugi et kogu periood oli väljakutsetest pungil, sain aru, et kui ma olen ise rahulolev ja tegutsen asja nimel, mis silmad särama paneb, siis teeb see head kogu perele. Minule pakkus see tormiline tegutsemine salamahti hingerahu ja usun, et sellest võitsid kokkuvõttes ka lapsed.
