Pere on väike, aga suur skandaal, kõlab ühes vanas laulusalmis. Aeg on edasi läinud, kuid muret ja kriise jagub endiselt igasse perre. Toome selgust ja tõmbame pildi avaramaks ajakirja EMA hea sõbra, Londonis tegutseva rahvusvaheliselt tunnustatud kliinilise psühholoogi ja pereterapeudi Renos Papadopoulose abil.
Koostanud: Merle Liivak
Illustratsioonid: Krõõt Kukkur
Preili Hüsteeria
“Mu viieaastane tütar (kolmest lapsest keskmine) on täitsa tavaline laps, kuid ta võib mitu korda päevas jääda kinni hüsteerilisse nuturingi. See on olnud nii juba üle aasta. Tavaliselt läheb kisa lahti siis, kui valime talle riideid, või õhtuti, kui ta on väsinud ja miski läheb valesti – kas keegi teistest lastest teeb talle liiga või joob keegi kogemata tema kruusist. Olen täheldanud, et kõige kiiremini rahuneb ta siis, kui olen temaga vaikselt omaette.”
Jutust joonistub välja, et tütrel on vaja rohkem tähelepanu, aega sinuga, sügavamat kontakti. Kisa võib võtta kui sümptomit, seepärast ära tegele ainult sümptomi kõrvaldamisega, vaid püüa tütrega tekitada päriselt tugevam side.
Kindlasti tasub ka praktiliselt läheneda ja hüsteeriahooge ennetada. Sa tead, et tütart tabab see siis, kui ta on väsinud. Püüa korraldada elu nii, et ta ei väsiks üleliia. Aita teda õhtuste rituaalidega, nagu näiteks soe piim, vanniskäik, muinasjutuaeg. Püüdke temaga riided varakult välja valida. Seda ei pea ju otsustama vahetult enne lasteaeda minekut, vaid juba eelneval õhtul. Paku talle näiteks kolm varianti, mille vahel valida.
Üle kõige aga püüa luua temaga kvaliteetsemat sidet, teie oma aega. Vaja oleks lähtuda lapse unikaalsusest – mida ta just praegu minult kõige rohkem vajab? Sest lapsed on erinevad, nagu ka nende arengufaasid.
Muidugi võivad kõik vajada sel perioodil sinult rohkem, kui anda suudad. Ehk on abiks, kui räägid ülejäänud perega läbi, öeldes, et sel perioodil pakud neile tähelepanu vähem, et pühenduda rohkem sellele lapsele. Arutage mehega, kuidas temagi saaks rohkem tütrega olla. On tähtis, et üks vanem ei võtaks pere asju kunagi ainult enda peale. Lahendust on vaja otsida koos. Mida me teeme? Mida saan teha mina ja mida saab teha kaasa, et aidata laps sellest faasist läbi?
„Hakkasin taimetoitlaseks!“
“Minu 13aastane laps teatas hiljuti, et ta hakkab nüüd taimetoitlaseks. Kuidas peaksin lapsevanemana reageerima? Ühelt poolt tahan olla toetav ema, aga tundub tobe minna selle trendiga kaasa, sest ülejäänud pere sööb lihatoite ja taimetoitlus nõuaks ekstra tähelepanu. On see koht, kus peaksin end kehtestama?”
Kui laps tahab olla taimetoitlane, võib see osutada mitmele asjale. Vanemal on vaja süveneda lapse hinge, et mõista põhjust. See võib olla trendiga kaasaminek, aga ehk väljendab laps sellega hoopis tundlikkust mingi teema suhtes. Näiteks loomade heaolu ja meie planeedi kestlikkuse suhtes. Väga oluline on siin jätta äärmuslikult reageerimata, pole vaja keelata ega takka kiita! Tasub kindlasti välja uurida, miks taimetoitlus last huvitab, stiilis „see tundub hea idee, räägime lähemalt“.
Samas võib selline avaldus väljendada vastuhakku kodule: ma tahan olla teist eraldatud, sina oled minust allpool, mina sinust üle. Iseseisvumise soov ei ole alati negatiivse alatooniga, lapsel võib olla vajadus end eristada, öelda, et ma olen indiviid, mul on oma mõtted ja ambitsioonid, ma tahan elada elu omal viisil. Sellisel juhul väärib iseseisvuse deklaratsioon austust.
Läbirääkimise koht on seegi, mil määral läheb laps üle taimetoidule. Ei pea olema nii, et ta lõpetab lihasöömise täielikult. Vanem võib osaliselt nõustuda: olgu, aga kala võiks ju jääda menüüsse?
Võimalik on veel üks põhjus, mida esineb pigem harva. Lihast loobumine võib olla ka reaktsioon vägivallale. Näiteks on peres liiga palju agressiooni. Lapsed ei pruugi osata väljendada oma tundeid teisiti kui keelduda söömast liha, mille saamiseks on loom ära tapetud.
Igal juhul on see nagu sülle kukkunud võimalus saada oma lapse kohta rohkem teada, parandada temaga suhteid, saada lähedasemaks.
Lahtiühendunud isa
“Meil on mehega kaks last, kolme- ja viieaastane. Ehkki teoorias võib mu mees olla musterisa, ei suuda ta tegelikkuses neile pühenduda, lapsed ajavad teda oma tähelepanuvajadusega pigem närvi. Minu katsed meest „äratada“ pole tulu toonud, tema võimetus vastupidi justkui süveneb. Mida teha?”
Peres on kõik vastastikuses seoses. Vanemate suhe mõjutab läbisaamist lastega ja see omakorda laste omavahelisi suhteid. Kui isa ei panusta lastega tegelemisse, tekib küsimus, milline on tema suhe naisega? Kuidas muuta seda paremaks? Sest kirjeldatud apaatsus ei ole juhuslik. Ei ole nii, et selle mehe geenides või temperamendis on mingi tahk, mis takistab tal luua tugevat sidet oma järglastega. Kui mees ei mäleta enam või pole kogenudki, et lastega koosolemine pole karistus, vaid vastastikku rikastav kogemus, siis on midagi väga valesti selles, kuidas ta näeb perekonda või milline suhe on tal oma naisega.
Oluline on mõista, et lastega läbisaamine on vanemate ühine vastutus. Kui naine näitab näpuga mehele ja ütleb, et see on tema probleem, siis on viimasel väga keeruline perele taas lähemale tulla. Naisel võib olla teataval määral ju õiguski, kuid näpuga näitamine ei aita probleemi lahendada. Olukorda võib muuta see, kui naine otsustaks ise olla aktiivne osapool, luues soodsama kliima, et isal oleks meeldivam lastega koos aega veeta, ja et mõlemad vanemad mõistaks, et lapsed on ime ja on eriline privileeg olla kellegagi nii lähedane, olla osa nende universumist.
Kui isa hakkab end lastest lahti ühendama, lõdvendavad ka lapsed sidet temaga. Distants hakkab suurenema ja läheduse kriis paisuma nagu veerev lumepall. Vigade paranduseks ei piisa sõnadest või žestidest – à la isa viib lapsi veekeskusse või ostab uusi asju –, lapsed tahavad TUNDA, et MÕLEMAD vanemad hoolivad neist. Alustuseks on hea olla perega mitu nädalavahetust järjest koos, toredalt ja üksteisele keskendunult aega veetes.
Dilemmad vaba ajaga
“Olen alati mõelnud, et last ei tohiks huviringidega liialt koormata ja tal võiks jääda ka niisama olemise aega. Seepärast pole ma oma üheksa-aastast tütart rohkem kui paari trenni-hobiringi pannud. Nüüd aga märkan, et suurema osa vabast ajast, mil mina olen veel tööl (kasvatan teda üksi), veedab tütar iPadis või teleka ees, mis ei tundu samuti parim lahendus …”
Oled emana tundlik, ja see on hea. Pead oluliseks, et tütar oleks tegus, see toetab tema vaimset ja füüsilist arengut, ja samas pole tal hea olla liiga hõivatud, laps vajab ka vaba, struktureerimata aega. Kuid vaba aeg peaks olema tõesti vaba aeg ja meil on vaja kursis olla, kuidas laps seda kasutab. Ekraani küljes kinni olek piirab tema arengut, mitte ei avarda, vähendab teistega läbikäimist jne. Muidugi on olemas toredaid saateid, arvutimänge ja infoallikaid, mis võivad rikastada, aga ekraani taga istumine võiks olla ajaliselt piiritletud ning tasakaalustatud füüsilise aktiivsuse, loovate tegevuste ja suhtlemisega.
Tekib ka küsimus, kuidas leida tasakaalu oma ambitsioonide ja lapse vajaduste vahel. Kas see, et laps peab palju üksi olema, on olukord, mida muuta ei saa, või on siiski ka muid võimalusi? Näiteks töötada paindlikuma graafikuga, mis jätaks rohkem aega lapsega olla. Või on ehk mõni muu lähedane, kes saaks aidata lapse aega täita? Samuti tuleb kasuks, kui kodune kultuur väärtustab lugemist ja raamatukogus käimist, sõpradega koos mängimist, toimetamist aias jne.
Ja tegelikult saab vanem end kaasata ka lapse üksiolemisse. Näiteks võib isekeskis kokku leppida, et kuni vanem ära on, uurib laps mõnd teemat – sel kuul uurime loomi, täna elevanti –, ja kui vanem jõuab koju, saavad nad lapsega rääkida elevantidest. Homme aga uurime tiigrit! Guugeldamise asemel võib uurimismaterjaliks kasutada raamatuid. Eks see ole loova vanema väljakutse otsida last toetavaid lahendusi, mis ei pea olema üks või teine, vaid kombineeritud mitmest võimalusest.
Vanemate kaklusklubi
“Me sõneleme elukaaslasega palju, kuigi hoolime teineteisest. Tüli võib tekkida mõttetust pisiasjast. Iga kord, kui oleme jälle oma kahe koolieelikust lapse kuuldes õiendanud, kahetseme seda hiljem mõlemad. Ka meie lapsed kaklevad palju, ilmselt halva eeskuju mõjul. Olen ahastuses, kui mõtlen, kas olemegi nüüd lapsi igaveseks kahjustanud …”
On väga tähtis teadvustada, et kahju pole tehtud kunagi lõplikult. Väga palju oleneb sellest, kuidas vanemad olukorra lahendavad. Kui nad töötavad enda kallal ja liiguvad edasi, võivad nende lapsed sellest võita lõpuks rohkem kui need, kelle vanemad pole kunagi teineteise peale häält tõstnud. Tülisid kogenud lapsed võivad olla isegi tugevamad. Kui aga teie tülid lõpevad suhte kokkuvarisemisega, lahutusega, siis saavad lapsed teada, et elus ei ole võimalik asju parandada. Siis võib küll öelda, et lapsed on saanud kahjustada.
Eks laste pärast muretseda on vaja. Kuid on ju selge, et me ei saa alati tunda end õnnelikuna ja vältida konflikte. Igas suhtes on tõusud-mõõnad, ei saa olla nii, et lapsed on meiega ainult kuskil seal ülemises registris. On vaja parasjagu ausust ja julgust tunnistamaks, et asjad pole hästi, et see faas on raske. Ent see ei ole maailma lõpp. Aktsepteerige, et praegu on teie suhtes raskusi, kuid tunnistage samuti, et hoolite teineteisest ja lastest ning vaja on lihtsalt paremini mõista, mis neid konfliktideni viivaid olukordi tekitab.
On suureks abiks, kui te kaasaga ühiselt püüate olla teadlikud, mõista kriisi, nii et oskaksite oma raamistikus selle kuhugi paigutada ja siis edasi liikuda, olles kogemuse võrra rikkamad. Näiteks võib juhtuda, et mida rohkem on suhtes harmooniat ja armastust, seda rohkem pannakse seda ka proovile. Kui paar aimab seda seaduspära, võib ta astuda sammu tagasi ja küsida: mis meiega toimub? Võib-olla tuleb surve hoopis kuskilt väljastpoolt? Võib-olla on asi selles, et meil on tööl keeruline aeg või on lastel koolis raskusi? Või on põhjuseks hormonaalsed muutused, majanduslik seis …
Kui suhe tundub olevat sügavas kriisis, siis istuge maha ja mõelge, mis siis juhtuks, kui lähete lahku. Mida on teil kaotada? Mõnikord on vaja kedagi väljastpoolt, kes aitaks seda mõista. Murest ongi hea kellegagi rääkida. See ei pea olema psühholoog, vaid inimene, keda mõlemad usaldate.
Tülitsemist ei pea võtma kui midagi fataalset, vaid kui võimalust ja arusaamist, et suhe vajab rohkem tähelepanu ja aega. Pingete peapõhjuseks ongi tõenäoliselt see, et suhe on jäänud unarusse. Kindlasti võiks mõelda, kuidas kompenseerida olukorda lastele. Näiteks rääkides, et nii nagu neil on sõpradega vaidlusi, on seda ka emal-isal. Ärgu lapsed aga muretsegu, te armastate neid erimeelsustele vaatamata.
Jaga muret!
Kui sul on seoses laste kasvatamise või peresuhetega mure ja oled valmis seda meiega jagama, kirjuta märksõnaga „terapeut“ meiliaadressile toimetus@ajakiriema.ee. Aitäh!
