Iga lapsevanem teab, et pisikese inimese emotsioonid võivad olla kui Ameerika mäed. Londonis tegutsev pereterapeut Renos Papadopoulos aitab mõista, miks meie lapsed mõnikord sellised põrgulised on ja kuidas vanematena nende justkui riukalike proovile panekutega toime tulla.
Artikkel ilmus esmaskordelt EMA 2019. aasta kevadnumbris!
Tõlge: Kristiina Kivil
Illustratsioonid: Kristi Kangilaski
Võtame sageli lapse maailma enesestmõistetavana, aga tegelikult ei mõista me seda sugugi piisavalt. Kas olete mõelnud, mis tunne on näiteks kogeda oma keha pidevat muutumist? Veelgi peidetum on lapse aju ja teadvuse muutumine. Mõelgem, kui kaua küpseb aju see osa, mis vastutab loogilise mõtlemise, planeerimise, oma tegevuse tahtliku juhtimise eest? Me ei tule selle peale, et loogilisena näivad asjad, näiteks see, et musti nõusid ei jäeta elutuppa, ei tundu lapsele üldsegi sama loogilised. Neile võib see näida niisama ebaloogiline kui käsk seista korraks pea peal. Siin peitubki asja keerukus! Samal ajal, kui me peame andma lastele korraldusi ja kujundama neis eluks vajalikke arusaamu, tuleb meil ka aktsepteerida, et nad tegelikult ei saa selle kõige mõttekusest aru.
Kust tuleb tüli?
Just sellest punktist saavadki alguse paljud konfliktid. Tavaliselt arvame, et lapsed ei kuula meid, sest nad on põikpäised või et neil on selline iseloom. Aga ei — nad lihtsalt mõtlevad millelegi muule. Lastel on lugematu hulk muid prioriteete, mida ema ja isa ei oska ettegi kujutada. Lisaks ei suuda nad oma tähelepanu hoida. “Mida ma sulle ütlesin! Miks sa seda jälle teed?!” ahastab vanem, aga vastus on lihtne — ta lihtsalt unustas. Meie ülesanne on pääseda veidi oma laste maailma. See ei tähenda, et peaksime nõustuma kõigega, mida nad teevad, aga meil on vaja püüda mõista nende perspektiivi — millega nad tegelevad, mida eelistavad, mis on nende hirmud ja kõhklused? Mõistes nende loogika piiratust, loome ühise ala, kus me saame hakata
üksteist mõistma ja tunnetama.
Kust tuleb tüli?
Just sellest punktist saavadki alguse paljud konfliktid. Tavaliselt arvame, et lapsed ei kuula meid, sest nad on põikpäised või et neil on selline iseloom. Aga ei – nad lihtsalt mõtlevad millelegi muule. Lastel on lugematu hulk muid prioriteete, mida ema-isa ei oska ettegi kujutada. Pealegi ei suuda nad oma tähelepanu keskendada. „Mida ma sulle ütlesin! Miks sa seda jälle teed?!” ahastab vanem, aga vastus on lihtne – ta lihtsalt unustas.
Meie ülesanne on pääseda veidi oma laste maailma. See ei tähenda, et peaksime nõustuma kõigega, mida nad teevad, aga meil on vaja püüda mõista nende perspektiivi: millega nad tegelevad, mida eelistavad, mis on nende hirmud ja kõhklused? Mõistes nende loogika piiratust, loome ühise ala, kus me saame hakata üksteist mõistma ja tunnetama.
Elu on ime
Ma ei taha teid šokeerida, aga neil hetkedel, kui teil on lastega keeruline, kujutage korraks ette, et teie lapsel ei ole jäänud enam kuigi palju elada. Siis näete teda hetkega jälle suure kingitusena. Me võiksime seda suurt pilti alati meeles hoida. Et meile on antud elu, et me saame laste eest hoolitseda, et neil on kodu ja nad saavad käia koolis – need kõik on tõelised kingitused. Keskendume sageli konfliktile ja kaotame seetõttu silme eest suurema pildi. Pangem nüüd need igapäevaraskused sellesse laiemasse konteksti.
Lapsevanema ülesanne on püüda mõista nii palju kui võimalik oma laste tundeid, ehkki need võivad olla ebaloogilised ja irratsionaalsed. On täiesti mõttetu küsida: „Ma palusin sul seda ja seda teha, ja sa ei tee. Miks?” Mida ta peaks vastama? „Sest ma olen loll!” või „Sest ma vihkan sind”? Nad ei saa midagi öelda, sest nad ei tea ise ka. Nemad näevad üksnes seda, et me oleme vihased. Keerake mõttes hääl maha ja vaadake end kõrvalt. Mida te näete? Vihast lapsevanemat … ja see on lapse jaoks hirmutav. Lapsed ei kuule selles olukorras, mida te ütlete. Isa või ema tähendab tema jaoks turvalisust, armastust ja nad ei mõista, mis nüüd lahti on.
Kogemused õpetavad
Mida siis teha, kui lapsed ei tee, mida vaja? Ega lihtsat lahendust polegi. Vastus peitub lapse keerukuse adumises. Esmalt peame mõistma, et paljast ütlemisest ei piisa, see jääb tema jaoks abstraktseks. Alles seejärel, kui me aktseptime, et laste peas jääb vajalike ühenduste ja arusaamiste loomiseks jutust üksi väheks, avaneb terve rida järgmisi võimalusi, kuidas edasi minna. Sel juhul me ka ei nõua lapselt liiga palju.
Seega kui oleme midagi selgitanud, aga lapsed ei käitu nii, nagu soovime, siis järelikult ei ole see mõte nende peas tähenduslikuks vormunud. Lapsevanema ülesanne on luua tähenduslikkus – niisiis tuleb see, mida me talle õpetada tahame, siduda kogemusega. On vaja tekitada vastavaid kogemusi loov keskkond. See on asi, mille arendamisse tuleb investeerida aega.
Kui teil on laps, kes ei oska ujuda, ja te palute tal ujuda sada meetrit, ent ta ei tee seda, kas te siis peate teda sõnakuulmatuks? Laste kasvatamine on suuresti nende treenimine. Tuleb üha uuesti luua korduvaid situatsioone, nii et vajalik teadmine muutuks osaks tema kogemusest. Sageli ei ole meil aga isegi aega neile korraldusi anda ja selgitada, rääkimata treenimisest. Treenimine tähendab nendega koos olemist.
Kui laps ei tee, mida vanem palub, siis tasub endalt küsida: kas ma olen loonud sellise kultuuri, keskkonna, mis last toetaks? Näiteks olen ma ise alati oma asjad enda järelt ära koristanud? Lapsed näitavad meile sageli ette, kus me oleme ebajärjekindlad. Nad näevad reaalsust, seda, mida ja kuidas me igapäevaselt teeme. Me treenime neid olema loogilised ja kui nad kasutavad oma loogikat, siis märkavad nad vastuolusid. Seepeale ütleme aga neile: „Ära vaidle mulle vastu!” Meil on seda raske taluda, sest oleme sageli stressis.
Meis peab olema piisavalt avatust ja alandlikkust, et tunnistada: ma ei ole loonud lapsele küllaldaselt tingimusi, et ta oleks saanud mõista. Nii et alustame algusest, läheme ABC juurde tagasi ja küsime: kuidas üldse treenida inimest?
Tasa ja targu
Vaja on kannatlikkust. Peame leidma aega, mida lapse treenimisse investeerida. Kui meil aga aega pole ja me karjume nende peale, siis tekitame sellega konflikti ja sellest saab alguse võimu küsimus, kahe tahte võitlus. Selle asemel, et oma lapsi armastada ja nende eest vastutus võtta, hakkame neid survestama. Nii meist endast kui ka neist võivad saada tõelised koletised. Aga pole hullu! Keegi meist pole täiuslik. Kõik me tahame leida kõige otsemat teed probleemide lahenduseni, aga paraku ei ole otseteed olemas.
Sellistes olukordades mängib rolli ka lapse ja lapsevanema omavaheline suhe. Kas teie laps ikka t a h a b teid kuulata? Oletame, et teil oli hommikul kiire, laps küsis teilt midagi, te aga ei vastanud. Teie jaoks võis see olla tühiasi, aga lapsele võis tähendada midagi hoopis olulisemat. Laps võis saada haiget. Kuna tal ei ole selget loogilist mõtlemist, siis tema jaoks võis see tunduda äratõukamisena. Sel juhul on ta hoopis vähem valmis teid kuulama. See ei tähenda, et ta oleks solvunud või poleks andestanud, sugugi mitte. Tegu on lapse, mitte täiskasvanuga. Ta ei ole teie peale vihane, aga ta võib tunda: oot-oot, kas ma saan teda ikka usaldada?
Suhet lapsega tuleb kogu aeg uuendada. Mitte öelda „Ma armastan sind, kallis”, vaid leida aega, et temaga olla – nii et lapsed tunnevad, et on meile tähtsad. Meie endi igapäevaelu raskused teevad selle keeruliseks, aga kohe, kui võtame suhet lapsega enesestmõistetavana, hakkab see mõranema. Me teame, et peame täiskasvanutena oma suhetesse investeerima, aga lastega tuleb seda teha veelgi enam, sest nende tähelepanu on hajub kiiremini.
Lapsed pole vaenlased
Üks väga suur probleem on laste kontrollimine. Kui lapse kasvatamine ei tähenda nende toetamist, vaid kontrollimist, siis on mäng juba ette kaotatud ja meil on endil vaja rääkida kellegagi, kes aitaks meil sellist käitumist muuta. Meie lapsed ei ole meie vastased, keda tuleb alistada. Lapsevanema ülesanne ei ole näidata võimu.
Me oleme siin selleks, et oma lapsi armastada, et aidata neil kasvada, et püüda pääseda nende universumisse ja näha seda imelist maailma, et luua suhe, kus omavaheline mõistmine on üks turvaline paik, ja olla nende kõrval ja armastada neid raskustele vaatamata.
Kahjuks aga satume kõik olukordadesse, kus kerkivad üles võimuvõitluse ja kontrollimisega seotud tunded. Mitte sellepärast, et me oleksime halvad või rumalad, vaid sellepärast, et meil on vähe aega ja palju asju pressib peale.
Konflikt ei ole hea ega halb. Inimesed on erinevad ja konfliktid tekivad paratamatult. Lapsevanemana tuleb meil vaadata konfliktile ausalt otsa ja tegelda sellega armastavalt, teadmisega, et mina ei ole oma lapse vastu ega tema minu vastu. Kui aga lapsed õpivad iga väiksemagi konflikti eest põgenema, mis neist siis niimoodi saab?
Konflikti kaudu õpivad lapsed tundma oma nõrkusi ja tugevusi. Nii tuleb ilmsiks, millest on kasu ja millest mitte. Lapsevanemale ütleb konflikt näiteks seda, et see, mida oma lastele ütlesid, ei ole nende silmis tähenduslik. Nii avaldavad lapsed survet, et leiaksime parema viisi, kuidas nendeni jõuda. Nad käivad niikaua peale, kuni nad saavad midagi, mis neid puudutab, mis neid rahuldab. See on vajalik.
Mõnikord võib laps olla endast nii väljas, et lööb ja karjub: „Mine ära!” Selle taga on tunne: „Ma kardan. Ma olen saanud haiget. Ma ei tea, mida teha.” Nüüd on oluline, et püüaksime kuulda seda, mida nad sisemuses kogevad, mitte seda, mida nad ütlevad. Ärge võtke nende öeldut sõna-sõnalt. Kui laps karjub: „Mine ära!”, siis tegelikult tunneb ta hirmu ja vajab teid.
Kuidas konflikte maandada?
Kui konflikt siiski eskaleerub ja muutub destruktiivseks, on vaja seda maandada. Nii on see igasuguse õppimise puhul: teatud surve on vajalik, aga liiga suure surve puhul õppimist ei järgne. See halvab. Siis lülitutakse ellujäämisrežiimile. Sellepärast on meil väga vaja õppida konflikte maandama. Võib näiteks öelda: „Tundub, et praegu me ei leia üksmeelt, räägime sellest pärast edasi.” Või: „Tule, lähme teeme praegu hoopis seda …” Lihtsalt minema kõndimine ei ole sellisel juhul hea, eriti kui teha seda sõnagi lausumata. See on tegelikult lausa hirmutav ja agressiivne. Kui aga minema kõndimine hoiab ära veel halvema, siis peaks kindlasti midagi selgituseks ütlema. Põhiline, et te ei süüdistaks last.
Konflikti maandamine ei tähenda, et lapsevanem justkui annaks alla või tunnistaks, et on lüüa saanud. See tähendab lihtsalt seda, et ta ei suuda enam kainelt mõelda ja peab rahunema. Ka lapsele on see vajalik oskus, mida omandada. Võib öelda: „Armas, kui me praegu niimoodi jätkame, siis me teeme tõesti asja ainult halvemaks; ma ei suuda enam sellele probleemile lahendust mõelda.” Nii näitame lastele, et elus tuleb ette ka olukordi, kus teatud emotsioonid võivad meist tugevamad olla ja meid kontrollima hakata. Järgmisel päeval võib see anda suurepärase võimaluse tagasi vaadata ja öelda: „Me hakkasime teineteisele ütlema asju, mida me tegelikult ei mõtle. Sa tead, kuidas ma sind armastan, ja ma tean, kuidas sina mind armastad. Ja me hakkasime käituma rumalalt.” Siis toetuvad sõnad reaalsele kogemusele. Ei ole vaja süüdistada ka iseennast. Tuleb lihtsalt olukorda tunnistada: ma olen liiga ärritunud, ma olen haiget saanud, ma ei suuda rahulikult mõelda.
Lastele on väga tähtis näha ka seda, kuidas me nende ees vabandame. Mitte lihtsalt niisama, vaid sellepärast, et saame päriselt ka aru, et tegime midagi valesti. Isegi kolm nädalat hiljem võib öelda: „Tead, ma mõtlesin selle peale, et ma olin tookord sinu vastu väga järsk …” Hiljem mõne kriitilise olukorra jutuks võtmine süvendab ka oskust asjade peale mõelda.
Hea lugeja,
loodan südamest, et loetud artikkel inspireeris ja pakkus uusi arendavaid mõtteid. Ajakirja EMA missioon ju ongi toetada uue aja emasid ja isasid vastuokslike valikute ja lõputute väljakutsete virvarris, et võiksime üheskoos kasvada teadlikumaks lapsevanemaks, partneriks, isiksuseks. Oluline samm iseendaks saamise teel on olla kohal. Usume, et seda on hõlpsam ja tervislikum teha silmi säästvasse kiirgusevabasse paberajakirja süüvides. Kui tunned, et meie väärtused Sind kõnetavad ja soovid rahulikult ka ülejäänut ajakirja nautida, siis telli EMA ja toeta meie ettevõtmist SIIN.
Merle Liivak
Ajakirja EMA peatoimetaja
