Talvekuudel ripub siin laest alla kuldne kuusk, lapse sünnipäeval esineb taltsutamatu džässbänd ja aeg-ajalt kipuvad šampanjakorgid lage purustama – kui kaks nii pöörast hinge nagu Liisi (36) ja Erko Lill (41) kodu loovad, siis midagi vähemat ei ootakski.
Tekst: Mari Peegel
Fotod: Jelena Rudi
Tallinna külje all Sõrve külas on tööpäeval rahulik nagu vanaema juures maal. Külakese vanem osa oleks otsekui mõnest Briti seriaalist: madalad majad, kõrged puud ja iluaiad, kus kõpitsetakse ka pikalt pärast õiteaja lõppu. Rahulikus miljöös kargab silma aed, kus taliõunte asemel ripuvad puudel keskmise diskokera mõõtu läikpinnaga värvilised munad, mis püüavad ahnelt päeva viimaseid päikesekiiri. See ongi Liisi ja Erko ning nende poegade Leopoldi (5) ja Ludvigi (3) kodu. Liisi vanim poeg Moorits (15) resideerib vanaema juures Nõmmel.
Pillerkaar aias
„Need Shishi munad on mulle kogu aeg kohutavalt meeldinud,” mainib Liisi, kes ise trotsib värvivaest aastaaega fuksiaroosa mantli ja kummikutega. „Muidu on need kaunistused jube kallid, aga küsisin Shishist, kas ma saaksin äkki praake odava hinnaga. Siis tekitati mulle nii suur hunnik, et ma ei mahtunud nendega autosse.”
Üldiselt peavad külalised ja möödakäijad puudel rippuvaid mune jõuluiluks. Kuid mitte ainult. „Selle aasta lihavõtete ajal peatusid meie maja juures jalgratturid. Mõtlesin, et millega me jälle oleme hakkama saanud: kas on lehed koristamata või midagi muud? Jalgratturid tegid aga pilti ja tänasid, et issand, kui tore, et olete pühadeks munad üles riputanud! Vaat selle peale poleks ma tulnudki, et need võivad olla ka lihavõttemunad,” meenutab Liisi. Kuulikesed ehivad Lillede aeda aasta ringi ja neid üha lisandub: igaks peoks kingivad sõbrad mõne Liisile juurde.
Keset aeda troonib värvikirev ehitis, mida kutsutakse hellitavalt šampusemajaks. „Eelmisel aastal tekkis mul tohutu kihk saada kasvuhoone. Ostsime siis selle kokkupandava, see sai üsna kole ja mu isa hakkas meile peale käima, et tehke ikka mingi äge asi vanadest akendest. Ta hakkas ise meile aknaid hankima. Näiteks on meil siin nüüd aknad rahandusministeeriumist, minu vanemate Nõmme majast ja sõprade majadest. Saimegi ägeda kasvuhoone, aga Kutt ise seda kahjuks enam ei näinud,” poetab Liisi. Tema isa, klaasikunstnik Ivo Lill, hüüdnimega Kutt, lahkus ootamatult mullu augustis.
„Kõik suvepeod toimuvad meil šampusemajas. Siin on tehtud ka lõunauinakuid ja oodatud, et tomat suhu kukuks,” osutab Liisi. Klaasmajas on ülimad mugavused: elekter, mis annab jõudu laes rippuvale lühtrile, ning diivanid, millel on mõnus pikutada. Tomatid ja muud taimed mõjuvad vahvate sisustuselementide, mitte peategelastena.
Loe edasi ajakirja EMA talvenumbrist!
