“Ma ei taha kasvatada niivõrd paisid ja sõnakuulelikke lapsi, kuivõrd loomingulisi lapsi,” kuulutab Kristiina Ehin (42), kelle habras ilu on suitsukate märksa raevukamatele seisukohtadele. Luuletajana teab ta, millist eneseületust ja tööd oma kutse järgimine nõuab, ent vähe on ilmas asju, mis suuremat rõõmu pakuks.
Loe täispikka artiklit ajakirja EMA kevad 2019 numbrist!
Tekst: Merit Kask
Fotod: Iris Kivisalu
Kristiina Ehini (41) ja tema abikaasa Silver Sepa (36) päris oma kodus on uste avamise hooaeg. Kümme päeva on möödas hetkest, kui Tartus Toomemäe vahetus läheduses asuvas 200 aasta vanuses puumajas, kunagise baltisakslaste tantsusaalis lõhkus Silver lahti aastakümneid kinnimüürituna seisnud ukseavause, et taastada nii vana aristokraatlik tubade rütm, kus üks tuba järgneb teisele justnagu mõisahoones. Neist viimases seletab silm suurt söögilauda ja liikumist selle ümber. Silver, mereääres üles kasvanud mees, jagab laiali värskelt ahjust tulnud lõhetükke ja sööjaid siin külasilahkes majas jagub. Oma pere laste Hannese (12) ja Luike (2) kõrval askeldavad köögis Kristiina õde Elisa ja kohe on oodata külla ka Silveri ema Annit. Suure söögilaua peale on end nõude vahele peitnud mõni rohupurki, mitmeharuline metallist küünelajalg ja Silveri aktutrell. Läbinisti
argine hetk. Teekond ühe unistuse juurest teiseni, mis pole muud, kui tuhanded väikesed sammud. Samas — ei ole midagi kallimat sellistest pärastlõunatest.
Pärast aastate pikkust oma kodus otsimissaagat, mille käigus käidi vaatamas ka mitmeid maamaju, sai suur unistus teoks samas korteris, kus perekond paar viimast aastat on elanud. Lisaks üürikorterile õnnestus ära osta naaberkodu. Siin on vabadust ja loodust, on salakäike ja aedadeta aedu. Ent suurte unistuste täitumine pole ainult lõbu ja naer. Too ukse sisseraiumise päev tõi Kristiinale ootamatult ka pisaraid, kui talle pärale jõudis, mis neid ees ootab. Nii nagu “Tões ja õiguseski”, kui Andres ja Krõõt vankriga Vargamäele veeresid, päike looja läks ja järgmisel päeval uus elu pihta hakkas. “Algas töö, algas aastate pikkune töö,” tsiteerib Kristiina sõnu, mille tähendust ta hästi mõistab.
Kõik teevad, mida oskavad
Tööd on mitmesugust ja alati ei pruugi see olla tuim enesepiitsutamine. Pärnumaal talus üles kasvanud mehena on Silveri jaoks oma kätega tegemine midagi väga loomulikku ja nii on ta siiagi peresse toonud vanast talupoja töökultuurist pärit harjumusi. “Mõnikord, kui koju tulen, siis näen, kuidas Hannes saeb puid, Luike kogub kasetohtu korvikesse ja viib pliidi ette,” kiidab Kristiina Silveri oskust linnakodus tööd leida, seejuures ka lastele. “See on oskus, mille meie põlvkond on kaotanud.”
Loe edasi ajakirja EMA kevad 2019 numbrist!
