Armastatud lauljatar Liisi Koikson on tõenäoliselt laulnud ennast kõigi eestlaste südamesse. Tema muusikaline teekond on loogelnud mööda erinevaid žanreid ning keelelisi lahendusi, pakkudes rõõmu nii jazzi kui ka popi armastajatele, nii vanematele kui ka lastele.
Fotod: veebiajakiri Häppening, Mart Vares
Juba mõned aastad on ta aga pühendanud ennast uude südamlikku rolli olles armsa tütre Ella emaks. Paralleelselt nende kahe maailma – muusikuks ja emaks olemise – sümbioosis, on Koikson andnud kolme aasta jooksul välja kaks plaati ning löönud kaasa mitmetes muusikalistes projektides. Tema viimaseid erialaseid tegemisi ilmestavad näiteks koostöö Kristjan Järvi ja Curly Stringsiga, kellest viimasega anti välja ühine lugu „Minu kallis“, mis lisab kõlavärvi Curly Stringsi värskeimale albumile „Lastele“.
Liisi elus on hetkel põnevad ajad, kuna ta saab peagi uuesti emaks, samuti täitub tal 15 aastat albumi „Väike järve“ ilmumisest ja esitluskontsertidest Jazzkaarel. Tähistamaks armastatud kogumiku juubelit, teeb Liisi Koikson tagasivaatava kummarduse albumile “Väike järv” festivalil Jazzkaar.
Annad Jazzkaarel toimuvat kontserti Väike järv oodates oma teist last. Kui palju rasedus muudab seda, kuidas suhtud kontsertide andmisse ja laulmisse?
Eks ta võtab minus märgatavalt rohkem ruumi ja kopsumahtu on kindlasti veidi vähem, kui muidu. Aga samas mulle meeldib see tunne, et ma pole hetkel kunagi päris üksi, samas on käed vabad ja saan veel kõike teha. Rasedus tekitab mingil pinnal mõnusa enesekindluse, tunnen, et olen oma väljaütlemistes ka konkreetsem ja ei räägi enam ainult enda huvides. Sööme koos, pikutame koos ja elame muusikat ka koos läbi. Otseselt ma ei tunne, et ta mõne loo või heli peale rohkem reageeriks, aga eks ta midagi tajub ikka.
Kas tunned, et see, kuidas end loominguliselt väljendad, on muutunud emaks saades? Tunned Sa näiteks suuremat vastutust, mis energiat / tunnet/ väärtusi Sa oma loominguga edasi kannad?
See on vist päris tavapärane, et emaks saades lauljad lähevad hetkeks lastelaulude või hällilaulude temaatikasse väga sisse ja annavad ka lastelaulude albumeid välja. Ja minul ka kindlasti tekkis täiesti uus arusaamine miks lastelaulud nii vajalikud ja toredad on ja kuidas erinevad tempod ja helikõrgused toimivad lapse igas uues arenguetapis erinevalt. See on täiesti omaette maailm ja võib isegi öelda teadus, sest lapsed tajuvad kõike nii siirast kohast ja on oma vastukajas üdini ausad. Mina olen oma lapsele mõeldes ka paar lugu kirjutanud, ühe Eesti Raadio laululaste heliplaadile Eesti sajandaks juubeliaastaks ja teise sel aastal juunis ilmunud Curly Stringsi heategevuslikule albumile “Lastele” ja kui ma mõtlen, et tema ise võiks neid kunagi laulda või et ma laulan talle mõeldes, siis see teadmine on juba nii headust ja armastust täis, et ma nagu ei saakski ühtegi valet otsust laulu loomises teha. Seal ei ole kübetki tõestamisvajadust või edevust, mis mõnel teisel puhul võib kindlasti mängu tulla. Toimib hea tahe ja ilus lihtne sõnum.
Kuidas teine lapseootus on kulgenud võrreldes esimesega?
Siiani on läinud kõik kenasti ja väga loodan, et see kulgeb samamoodi edasi. Ma väga palju temast veel ei räägiks. Tunnen, et see suhe on praegu ainult meie vaheline ja nii intiimne, et tahaksin seda austada.
Näitleja Maarja Jakobson ütles EMA ajakirjale antud intervjuus, et esimese lapsega on alati kõige raskem — siis on kõik alles uus, ei tea täpselt, kuidas ja mida teha jne. Kas on mingid õppetükid, mida Sa oled esimese lapse kõrvalt saanud ja mis on pannud Sind mõtlema, et nüüd tahaks kindlasti need asjad teisiti teha?
Alguses oli vast kõige raskem oma harjumuste ümberkodeerimine, et kui muidu olid väsimusega asju veidi edasi lükanud ja endale aega võtnud ja lapse kõrvalt see kaua endale elanud inimese isekus proovis ka veel sind veenda, et oota praegu mul ei ole selleks tuju ja mul on õigus puhata. Samas kui emainstinkt lükkas kõrvalt oma jõuga kohe iga nutu ja pisema errori peale reageerima. Need kaks poolt võitlesid esialgu päris korralikult ja ma loodan, et teise lapsega on emadus minus juba nii tugeva raja sisse tallanud, et saaksin sellega paremini hakkama. Pluss, jah, enam vähem kõik on juba korra tehtud, mis muidu paanikat võiks tekitada: lapse esimene pesemine ja esimene palavik jne. Teisiti teeksin võib-olla seda, et ei läheks nii kiiresti lavale tagasi ja võtaksin esimese beebisuve veidi rahulikumalt. Lihtsalt tahaks, et lapsed oleksid terved ja julgeksid olla nemad ise.
Kui mõtled oma emaduse ajal, siis kuidas Sulle tundub — millist toetus emad kõige rohkem vajaksid?
Ma kardan, et kindlasti ei oska ma kõigi emade eest rääkida. Kuigi olen avaliku elu tegelane, olen paljuski oma asjades pigem privaatne ja mul on vahel raske uusi inimesi oma ellu lasta. Ja sellepärast on mul olnud raske ka näiteks esimestel aastatel lapsehoidjat leida või üldse abi paluda. Kahjuks pole meil pereliikmeid lähedalt võtta ja sellepärast olime palju ise kodus ja lapse režiimis n-ö “kinni”. Oma peas olen unistanud ideaalsest variandist, kus elaksime armsate inimestega ühes majas, kellel on ka lapsed ja kõik uksed on lahti ja vahel hoiame meie kõigi lapsi ja siis jälle keegi teine. Olen nüüd ka aru saanud, et enda lapse tujudega viitsid tegeleda, sest võtad seda kui kasvatust ja arendavat olukorda, samas kui kellegi teise lapsed võivad päris kergesti tüütuks muutuda. Muidugi sõltub täiesti lapsest. Ehk siis see koos elav seltskond tuleks ka peenelt valida, erinevaid teste läbida… No järjest vähetõenäolisemaks muutub see ühispere maja.
Milliseid uusi unistusi on emaks kasvamine toonud?
Vist väärtustama neid tavalisi igapäeva asju, et kõik oleksid terved ja meil oleks oma koht, mida koduks kutsuda ja et alati ei peagi ju naeru lõkerdama, vaid et oskaksin ka oma laste mured ära kuulata ja lasta neil nutta ja jonnida, kui seda vaja on. Kui seda saab unistuseks kutsuda, siis tahaksin oma lapsed mitte ära rikkuda enda täiskasvanuliku maailmapildiga ja lasta neil kasvada headeks inimesteks.
Liisi Koikson esineb kontserdiga “Väike järv” festivalil Jazzkaar 10. oktoobril kell 16:00 Vabal Laval ja 11. oktoobril kell 17:00 Pärnu Kontserdimajas.
