Ammu on möödas ajad, kui üksinda lapsi kasvatavad emad pidid leppima üksijäämise kui paratamatusega, kirjutab kahe tütre ema Elis Aunaste. Uutest oludest ja muutunud hoiakutest hoolimata pole aga lastega naise teekond uue suhteni praegugi lihtne, ette võib tulla hirme ja tagasilööke.
Tekst: Elis Aunaste
Illustratsioon: Anneli Akinde
Foto: Tarmo Virves
Ma olin jälle vallaline ja tema … vapustavalt huvitav mees. Nii huvitav, et mu jalad läksid nõrgaks, kui ta oma sügavaid sõnu lausus. Nii huvitav, et korraga ei tea kust tekkis minusse julgus lasta kutsuda end välja. No teate, niimoodi, et õhtu on veel noor, kui me mööda tänavat kontserdile jalutame, naerdes ja teineteisele uudishimulikke pilke pildudes. Meie kaks. Mina ja tema. Tema ja mina. Ja minu lapsed.
Õhtu välikontserdil möödus mõnusalt vabas õhkkonnas ja hiljem saatis ta mu koju, kus esimese asjana tuli tegelda laste magamapanekuga. Aga juba samal õhtul saabusid mu kontserdikaaslaselt kurvad sõnumid, mille mõte oli järgmine: kõrvalejäetusetunne ja kontrollimatu lärm, mida õhtu laste seltskonnas kaasa tõi, olid põhjustanud mehes üüratu ahastuse ja pinge. Ja et kuigi meie omavaheline klapp on suurepärane ja huvi teineteise vastu suur, ei saa me kunagi eemaldada pildilt mu lapsi ja järelikult ka seda võimalikku suhet toimima panna.
Rohkem, kui tundsin kurbust selle toreda kaaslase kaotamise pärast, olin hämmeldunud, kui vähe ma reaalselt suutsin mehe sisse näha. Kuidas oli võimalik, et ma ei märganud õhtu jooksul kordagi, millist nurkasurutust ja õõva elas ta läbi puhtalt seetõttu, et koos minuga olid sel pildil ka lapsed?
Kes on number üks?
Kuidas areneb suhe? Eks ikka teineteist tundma õppides ja partnerit sageli esikohale seades. Juba selle kirjelduse põhjal on selge, et ühel vallalisel emal on taolist eesmärki saavutada kui mitte ilmvõimatu, siis üsna keeruline. Kuidas saab unistada mehele jagamatu tähelepanu kinkimisest naine, kes alles õpib, kuidas iseendalegi seda va jagamatut tähelepanu välja kaubelda, ja kelle ainsaks iseolemise ajaks on ehk paar nädalavahetust kuus, mille ta lapsed veedavad isaga?
Meeli (41) oli 27aastane, kui ta abikaasast ja kahe ühise lapse isast lahku läks. Nüüd kolme poja ema ja vallalisena on ta lapsi kasvatades kogenud erinevaid eluperioode: olnud karjäärile pühendunud edukas ettevõtte juht, püüdnud ennastsalgavalt ja puhalt tahtejõust suhet toimima panna, olnud vigastuse tõttu ajutiselt võimetu tegutsema ja ehitanud elu taas puhtalt lehelt üles. „Kas ma soovisin veel uut perekonda mehe ja lastega? Eks ma olen aastate jooksul kohanud igasuguseid mehi ja läbivaks järelduseks kujunes, et isegi kui ma seda sooviksin, oleks see võimatu. Kuulsin järjest kõigilt meestelt umbes sama juttu: sa oled vinge naine, aga sul on lapsed. See on liiga suur koorem.”
Koorem kellele? Kui irooniline, et seda ütlevad nii sageli just mehed, kel endal lapsi pole või kes on ehk veidi liiga iseenesestmõistetavalt jätnud oma lapsed lõviosas naise kasvatada. Igal juhul pole selliste sõnade taga mitte kunagi need üksikvanema kohati skisofreenses rollis žongleerivad naised ise. Ja sellised naised, üksikemad, moodustavad statistika järgi Eestis umbes 21% leibkondadest (üksikisasid on seejuures 2%).
Ja sellised naised, üksikemad, moodustavad statistika järgi Eestis umbes 21% leibkondadest (üksikisasid on seejuures 2%).
Esimestel üksikemaduse aastatel ei julgenud Meeli meestele öeldagi, et tal on lapsed. Vajadus läheduse, inimliku kontakti järele oli lihtsalt nii suur, et tundus mõistlikum kogu info jagamist veidigi edasi lükata. Ühel hetkel käis sees aga mingi klõps ja edaspidi otsustas ta olulisima kohe välja rääkida ning vaadata, mis järgneb. Järgnes mitu kiiret hüvastijättu. Ühe „ei” andis Meeli ka ise, kui tema vastu hakkas huvi tundma mees, kes kõigest väest püüdis selgeks teha, millise toreda elu nad koos üles võiksid ehitada, kui vaid naine otsustaks anda lapsed isale ja edasi liikuda temaga kahekesi.
Ja siis kohtas Meeli üht toredat meest, kelles ta nägi eelkõige meeldivat kaaslast, ent mitte pikaaegset partnerit, kellega perekonda luua. Tegelikult polnud isegi seda ohtu, kuna meditsiin oli mehe tunnistanud viljatuks. Ometi selgus peagi, et Meeli on jäänud just sellest mehest oma kolmanda poja ootele. Proovisid, mis nad proovisid, peagi kasvatas naine lapsi siiski taas üksinda.
Romantika ja reaalsus
Sigridil (31) on kolm last, tohutult energiat ja uus noor suhe. Tema abielu lagunemine ja uue suhte algus sattusid elu ilmse ninanipsuna samale ajale. Sigrid oli alles 15aastane, päris tüdrukuohtu naine, kui kohtus oma tulevase abikaasaga. 13 aastat ja kolm ühist last hiljem olid nad aga jõudnud oma suhtega sügavasse kriisi ja Sigrid sai esimest korda kogeda, mida tähendab endast üks päris lahkuminek. „See on kõige õudsem asi üldse, mida ma olen läbi elanud,” võtab ta selle perioodi kokku. Sigrid tunnistab, et uus mees tekkis ta ellu, ilma et ta teda üldse otsinud oleks. Just selsamal hetkel, kui naine oli vastu võtnud otsuse abielu enam mitte päästa. Hüpe ühest suhtest otse teise oli nii keeruline, et Sigrid ei soovita seda mitte ühelgi inimesel järele proovida.
Uue suhte algus tähendas pool aastat fantastilises fluidumis viibimist, mil kõik paistis ebareaalselt roosa. Sigrid pingutas omalt poolt küll, et selgitada uuele kaaslasele elu tõsiasju: ta on naine, kel on kolm last ja tõsised kõhklused, kuidas sellist suhet toimima panna. Noor ja innukas mees tegi aga kiirelt selgeks: kolm last – mis see siis ära pole! Ja Sigrid hakkas tasapisi uue reaalsusega harjuma ja mehesse ühe rohkem armuma. Ühel hetkel aga mees justkui ärkas ja osutas kõhedakstegevale olukorrale: „Ma ei tea … sul on kolm last.” Äkki saabus mõistmine, kui suur samm ja vastutus on hakata sellise pere liikmeks, ja mees otsustas Sigridi maha jätta. Ent vaevalt ööpäev hiljem astus mees taas kallima ette ja ütles, et armastuse sunnil valib ta siiski koosolemise.
Mida siin karta?
Milles seisneb siis hirm ja oht, kui mängus on lastega naine? Meil pole ju tegelikult isegi niivõrd palju üksikvanemaid, kuivõrd pigem hooldusõigust jagavaid vanemaid, kellest üks, üldjuhul ema, on sujuvalt reaalse kooselu lastega enda peale võtnud. Täie teadmise ja vastutusega elu paratamatuse ees.
Mina kasvatasin oma tütreid juba mitu aastat üksinda, enne kui kohtasin meest, kelle jaoks oli kaaslanna laste vastuvõtmine oma ellu enesestmõistetav. Ta oli nimelt ka ise kärgperes üles kasvanud. See oli esimene mees, kelle silmist võisin lugeda hirmu asemel imetlust ja lugupidamist – milline ema, millised lapsed! Tundsin esmakordselt, et olen päriselt millegagi hakkama saanud. Ka argielus oli tal laste talumiseks erakordselt paks nahk, ja seda võimet lihtsalt ei saa alahinnata, sest olgem ausad: enne kui me ise ei ole lapsevanemaks saanud, pole olemas tüütumat asja kui pisikeste tüüpide nõudlik virin ja pidevad katsed endale tähelepanu tõmmata.
Oleme täiskasvanutena programmeeritud laste kisa kaua mitte taluma, vaid hädaolukorra lõpetama. Kui pole piisavalt empaatiat või geneetilist ja emotsionaalset sidet väikse vääksuga, kes segab meil oma elu vanaviisi elamast, puudub ka siiras soov samastuda, mõista, tegutseda. Seejuures näitavad teadusuuringud olulist vahet naiste ja meeste vahel. Ühes 2003. aastal USAs korraldatud uuringus ilmnes selgelt, et meeste reaktsioon endaga sarnanevate laste nägude peale oli oluliselt soojem kui nende laste peale, kes mehega väliselt põrmugi ei sarnanenud. Naiste puhul sellist vahet ei ilmnenud. See toetab evolutsioonilise psühholoogia mõtteviisi, et liigid on määratud arvestama reproduktiivse kasumlikkusega — isendid, kes pühendavad ellujäämiseks hädavajaliku energia ja aja teise isase järglaste eest hoolitsemisele, ei salvesta oma geene enam populatsiooni ehk on teisisõnu määratud välja surema.
Kui lõppes suhe elukaaslasega, jäi mees ilma ka võimalusest suhelda lapsega, kes alles hiljaaegu oli olnud tema elu täieõiguslik osa.
Lapse kasvatamine on suur emotsionaalne, füüsiline ja materiaalne investeering. Mis saab siis, kui üksikemast partner koos oma „isikliku” lapsega otsustab suhte katkestada? Mul on kaks vallalist lastetut meestuttavat, kes räägivad hirmutavalt sarnast juttu: kui lõppes suhe elukaaslasega, jäi mees ilma ka võimalusest suhelda lapsega, kes alles hiljaaegu oli olnud tema elu täieõiguslik osa. Hinge jäi valus tühimik ja kriipima tunne, justkui poleks mehe tunnetel mingit kaalu ja tähendust.
Hea suhe endaga
Meeli pojad esimesest abielust on juba noored mehehakatised, vaid pesamunaga tuleb veel igapäevaselt tegelda. Naine tunnistab, et viimasel aastal on hakanud see kogemus, nagu ei tahaks suurem osa mehi teda koos tema lastega, muutuma. Temas juurdunud hirm ise oli suureks koormaks ja tekitas pideva vajaduse pingutada, et olla meestele meelepärane. Meeli tunneb, et viimaks on tal tekkinud vajalik baas ehk imepärane suhe iseendaga. Oma vajaduste eest hoolitsema õppides on idanema hakanud ka usk, et temagi ellu võib tulla mees, kellega ühiselt last kasvatada ja koosolemisest rõõmu tunda.
Kõik need ja muudki pingutused pole muud kui tarvilikud kärgperelised ebamugavused, millega tuleb hakkama saada.
Sigrid juba jagab elu uue partneriga, planeerides kohati tunni täpsusega päevade ja nädalate logistikat, et pakkuda täit tähelepanu nii endale, lastele kui ka mehele. Isegi kui see tähendab kolm korda nädalas pikki autosõite, töötunde, mis taanduvad öisele ajale, tasakaalu leidmist oma sotsiaalse ja lärmaka ning mehe privaatse ja vaikust hindava eluviisi vahel. Mehe privaatsusvajaduse tagamiseks pikalt kahe kodu vahel pendeldanud kärgpere on nüüd planeerimas päriselt kokku kolimist. Selleks läheb tarvis juurdeehitust, mis pakuks mehele võimaluse oma tööruumidesse taanduda. Kõik need ja muudki pingutused pole muud kui tarvilikud kärgperelised ebamugavused, millega tuleb hakkama saada.
Ja mina? Mina leian, et ehk saab nihe alguse just sealt, kus naised hakkavad väärtustama eelkõige iseennast ja tegelevad omaenda hirmude, ootuste ja lootuste läbivalgustamisega. Võib-olla on just sellise naise kõrval ruumi mehele, kes ise pole laste isa. Muidugi, kõik inimesed ei pruugigi olla võrdselt paindlikud, et sobida traditsioonilisse koosellu partneri ja lastega, eriti kui vanus tiksub juba neljandasse kümnendisse ja teisega arvestamise asemel tahaks rohkem iseenda eest hoolitseda. Need, kes selle tee siiski valivad, võivad ühel hetkel taibata, et partneri „omamisest” olulisemad on armastusväärsed ja austavad suhted, partnerite vastastikustest võimuvõitlustest määravamad täielikus kohalolus veedetud hetked lastega, olgu need järglased siis omad või „laenuks” saadud.
