Pereisa ja keeleteadlane Indrek Park (49) on ainus inimene maailmas, kes räägib mandani indiaanihõimu keelt ning õpetab seda ka mandanitele endale. Küsime temalt, milliseid elu- ja peretarkusi on aastatepikkune välitöö Põhja-Dakota preerias asuvas reservaadis pakkunud.
Tekst: Merle Liivak
Pildid: Wikimedia
Milliste sündmuste jada viis sind eestlasena sellise ennekuulmatu olukorrani, et oled ainus üht indiaani hõimu keelt kõnelev inimene maailmas?
Olen kolme hõimu, mandanite, hidatsade ja arikarade reservaadis teinud tööd pikemate ja lühemate vahedega alates 2006. aastast. Kirjutasin oma doktoriväitekirja hidatsade keele grammatikast ja kui ma esimest korda nende juurde läksin, oli mul vaja keele uurimiseks saada hõimu käest luba. Enne mind olid seal paljud keeleteadlased käinud ning kohalikele maad ja ilmad kokku lubanud, kuid pärast uurimistöö lõpule viimist ei jätnud neist keegi indiaanirahvale endale midagi maha. Ma siis lubasin, et olen teistmoodi. Et kui neil on kunagi häda käes, tulen nõu ja jõuga appi.
2014. aastal helistaski mulle üks mandani rahva esindaja ja rääkis, et nüüd ongi häda käes: mandani keelt räägib veel ainult üks inimene, kes oli tollal 83aastane. See oli selle keele jaoks tõesti n-ö paar minutit enne südaööd. Seda keelt oli vaja võimalikult ja kiiresti üles kirjutada ja dokumenteerida. Kuna oskasin hidatsa keelt, mis on mandaniga sugulane, siis oli mul võimalus natuke kiiremini otsa peale saada kui mõnel teisel.
Kui ta kaks aastat hiljem suri, juhtuski nii, et alles jäid viis-kuus inimest, kes keelest aru said, kuid ise rääkida ei osanud, ja mina, kes ma oskasin ka rääkida. Mõtlesin, et piisab kahest-kolmest aastast ja mõnest väga motiveeritud õppijast, et keel edasi anda, aga kõik on edenenud märksa aeglasemalt.
Sul on kaks pisikest tütart. Kuidas te oma pereelu korraldate, kui veedad pikki kuid reservaadis?
Eks me oleme püüdnud käia Eesti ja Ameerika vahet koos, aga vahel ei ole see hästi õnnestunud. On tulnud ette perioode, mil olen paar kuud üksi ära välitöödel. Olen tahtnud juba ammu tagasi koju tulla, kuid kahjuks ei ole see olnud võimalik just sellesama hõimudele antud lubaduse pärast. Viimati olime seal perega viis kuud jutti, eelmise aasta detsembrist kuni mai lõpuni.
Kas näed sealset ühiskonda ja traditsioone ka pereisa positsioonilt?
Loomulikult. Nende elu on meie omast küllaltki erinev ja samas ka muutunud, sest nad on olnud pikka aega koloniseeritud. Domineerivast Ameerika ühiskonnast on võetud üle palju malle. Mandanitel on toimunud täielik keelevahetus ja nad räägivad ainult inglise keelt, hidatsade puhul räägib oma keelt veel vaid vanem põlvkond. Kuid peremustrid on mõlemal siiski suuresti säilinud.
Kirjelda palun mandanite ja hidatsade pereelu ja -mudeleid.
Meist on erinev see, et peale veresugulaste sekka kuulumise kuuluvad kõik ka klanni. Klannikuuluvus saadakse ema käest. Kokku on seitse klanni, kuhu kõik mandanid ja hidatsad kuuluvad. Samas on seotus ka isa klanniga, mis muutub tähtsaks siis, kui inimene sureb. Isa klann matab oma lapse.
Kas see tähendab, et emad on tähtsamal kohal?
Jah, ema on sealses ühiskonnas väga tähtis. Enamasti kolib mees elama oma naise juurde. Meil on seda raske mõista, kuid nii abielumees kui ka -naine väldivad sealses kultuuris oma ämma ja äia. Kui mees kolib naise juurde elama, siis ta selles uues elamises isegi ei räägi ämmaga. Kui ta seda siiski teeb, tunneb ämm kohutavat häbi, see on midagi umbes sama hullu kui meie ühiskonnas alasti linnas kõndimine. Kui ämmaga on vaja infot vahetada, käib see enamasti ühe-kahe vahendaja kaudu, nagu telefonimäng.
Kuna mees tunneb end uues kodus omajagu ebamugavalt, häbeneb ta ka oma lapsi kasvatada. Kui lapsed lähevad ülekäte, siis kasvatab neid hoopis ema vend ehk emapoolne onu. Kus mees siis saab end vabalt tunda? Ta läheb tagasi oma ema ja õdede koju ja viskab rahulikult jalad seinale. See on tema lapsepõlvekodu ja kui tema õdede lapsed kraaklevad või teevad üleannetust, siis on tema see, kes lapsi distsiplineerib.
Seal preerias ongi nii, et kõige tähtsam mehe rollimudel on emapoolne onu. Tema on see, kes viib jahile, õpetab kala püüdma ja tseremooniaid tundma. Tema on see, kes karistab ja vahel ka pilkab, kui lapsed teevad pahandust. Isaga on sealsetel lastel formaalsem austussuhe.
Režissöör Liivo Niglase dokumentaalfilm „Keelepäästja”, mis räägib Indrekust, tema jõupingutustest ja valikutest, et taastada üht kaduvat preeriaindiaanlaste keeleilma, esilinastus PÖFFil.
Loe edasi ajakirja EMA sügis 2020 numbrist!
