Meie ühiskonna ideaaliks on ekstravert, kes pigem räägib, kui kuulab. Kui me tahame aga paremini mõista teisi ja ennast, peaksime just kuulamisega tegelema. Kuidas oskus kuulata maailma avardab, kirjutab teadlane ja ema Irina Pärt.
Tõlge: Kristiina Kivil
(Pealkiri ja tsitaadid Pauline Oliverose luuletusest „Vihmauss, kes ka laulab”.)
Südamekõrvad kuulavad rada, kuhu mu teekond viib.
„Ema, kas sulle meeldib rohkem jänes või hamster?” Mu poeg tahab, et ma võtaksin osa uue lemmiklooma valimisest. Mõtlen parasjagu, kuidas formuleerida järgmist lauset mu ees ekraanil olevas olulises kirjas, ja vastan talle: „Jah.” „Ema, kas sa kuuled mind?” „Muidugi!” „Ei, sa ei kuula! Sa ei kuula mind mitte kunagi!”
Mul on ilmlõpmata väga häid põhjusi, et olla hajevil: tööülesanded, majapidamine, laste õppetöö jälgimine, soov väljendada end võõrkeeles. Vastan sageli jah, kui mul on palutud valida A või B vahel. Parim viis testida, kas ma kuulan.
Sel hetkel nägin su silmi ja mõistsin, et sa ootad minult vastust ja ma ei tea, mida öelda, sest ma ei kuulanud.
Miks me ei kuula?
Kõrv on alati avatud
Ka neil välja filtreeritud hetkeil, mil mina ei ole avatud, et vastu võtta
„Meie ühiskonnas on kuulmise ja kuulamise võime kängunud, lastel ei ole enam muusikalist kuulmist,” kaebles üks muusik. Õpetajad kurdavad, et õpilased ei jaksa kuulata pikki lauseid, lektorid aga ei saa pidada loenguid slaidideta. Raadio on juba ammu televiisorile ja internetile alla jäänud. Sõnast sai võitu pilt, kuulamisest rääkimine.
Ümberringi on müra. Meie igapäevasteks kaaslasteks on poodide ja eskalaatorite surin, inimeste hääled, laste hõiked, televiisor, taustmuusika, kodus mängima pandud raadio. Belgia insener Stéphane Pigeon tegi nalja ja leiutas pandeemia ajaks kontorimüra generaatori, nägemata ette, et see köidab sadu tuhandeid inimesi, kes ei suuda kodus töötada kontorielu suminata.
Meid ümbritseb ka sotsiaalmeedia müra, kus võisteldakse meie tähelepanu pärast. Elustiil on kiire, me tahame olla edukad, tunnustatud. Selleks on vaja olla kursis uudistega, muutustega maailmas ning sõprade ja kolleegide elus. Sotsiaalmeedia nõuab lakkamatult tähelepanu, sest alati – 24 tundi ööpäevas – juhtub midagi väga tähtsat, ilusat või inetut, ennekuulmatut või fantastilist, millele tuleb reageerida.
Et keegi kuulaks meid, on vaja karjuda. Kes karjub kõvemini, on edukam. Meie ühiskonna ideaaliks on ekstravert, isiksusetüüp, kes pigem räägib, kui kuulab, ja kes teeb seda väga valjusti. USA kirjaniku Susan Caini meelest toetuvad nüüdisaegsed äri- ja poliitikamudelid ning arusaamad edust ja heast haridusest just sellisele hoiakule. Õpetajad peavad rohkem lugu õpilastest, kes tõstavad kätt ja vastavad esimesena, arglikke peetakse rumalamateks. Kuna ühiskond soosib ekstravertset ideaali, siis vaikseid introverte ei väärtustata ega toetata.
Me võtame omaks ühiskonnas valitseva ekstravertsuse ideaali ning tõstame endistviisi kätt, et meid kuuldaks ja tähele pandaks. Kuulateski ootame sageli pausi vaid selleks, et öelda midagi endale tähtsat, mis ei haaku üldse eelöelduga. Me lihtsalt ütleme oma teksti.
Kuna meid on õpetatud pidama rääkimist kuulamisest paremaks, siis ei ole meil aeglaseks kuulamiseks aega. Tuleb kiiresti otsustada, kuidas reageerida. Enne kui teine lõpetadagi jõuab, püüame arvata, mida ta tahab öelda. Me oletame, et teame – et mõtlesime selle välja juba enne ärakuulamist.
Me ei kuula, sest kardame. Kuulamine esitab nõudmisi ja me kardame oma aja ja emotsionaalsete ressursside pärast. Me kardame, et kuulamine nõuab meilt midagi sellist, mida me ei ole valmis andma.
Süvakuulamine
Ometi on hädasti vaja, et hakkaksime eelistama kuulamist rääkimisele. Kes kuulavad, langetavad paremaid otsuseid nii äris kui ka poliitikas, nii pere- kui ka hariduselus.
Kuidas saada paremaks kuulajaks? Hakkasin pöörama tähelepanu inimestele, kes on head kuulajad. Neile, kes suudavad eristada ühte musta nooti kogu suure orkestri mängus, kes kuulavad nii sõpru kui ka võõraid, just nagu oleks neil aega terve maailm.
Ma kuulen
Ma olen
Ma võtan vastu selle, mis on
Kuulates
Vaidlemata
Terve keha kõlab
Kuulamine on minu olemise kude
Kõikide aistivate olendite kude, ilma eranditeta
Puutudes esimest korda kokku väljendiga „süvakuulamine” (ingl deep listening), tundsin, et olen tabanud kullasoont. Selle mõiste tõi kasutusele Pauline Oliveros, edukas, ent vastuoluline Ameerika helilooja. 1988. aastal laskus ta koos kahe muusikuga Washingtoni lähistel asuvasse 4 meetri sügavusse varuveemahutisse, mis oli rajatud 20. sajandi alguses, ent hiljem tühjaks tehtud. Paik oli kuulus ainulaadse akustika poolest: kui katedraalides vaibub kaja 8 sekundiga, siis seal kestis see 45 sekundit. Mahutis salvestati album „Deep Listening”, mille tegemine oli kolmele muusikule tõsine katsumus.
Kuulata sügavalt tähendab tegelikult kuulata intensiivselt, kogu kehaga, pannes tähele kõiki hääli nii enda sees kui ka väljas. „Selline intensiivne kuulamine hõlmab nii argihelide, loodushäälte ja oma mõtete kui ka muusikaliste helide kuulmist,” kirjutab Oliveros. Kuulamine erineb kuulmisest. Kuulmine on füüsikaline protsess, kuulamisega kaasnevad aga tähelepanu ja kuuldu tõlgendamine.
Sügav, intensiivne, kogu kehaga kuulamine võib viia transformeeriva kogemuseni. 1993. aastal kirjutas Oliveros luuletuse-manifesti „Vihmauss, kes ka laulab”. Selles luuletuses on kuulamine elu lähtepunkt, universumi põhijõud, mis jätkub isegi füüsilises surmas. Ka siinsed luulekatked on pärit sellest manifestist.
Teine saab nähtavaks
Minu kehalise elu rütmid
kodeeritud emaüsa teatrisse
mida kuulasin algusest peale
Ema sees on soe ja niiske. See on kaitstud paik. Laps elab oma kookonis, lootevees, ei näe, aga kuuleb. Ta kuuleb ema südamelööke, vere voolamist soontes, seda, kuidas kopsud pumpavad õhku, väljast kostvaid summutatud hääli ja helisid.
Vaikuses olen sügavaim mõte
enne nelja-aastaseks saamist Einstein ei rääkinud
me teame, et ta kuulas
Mida ta kuulis?
Loe edasi ajakirja EMA sügis 2020 numbrist!
Irina Pärt juhib Püha Johannese kooli juures tegutsevat Tervikliku Hariduse fondi, mis toetab ideed terviklikust haridusest, mille puhul arvestatakse inimese ihu, hinge ja meele kooskõlaga. Fondi ja kooli eestvedamisel leiab 8. novembril aset ekraanivaba päev, mille raames kutsutakse kõiki üles loobuma ühel päeval nädalas ekraane kasutamast. Seekord on kampaania teemapealkiri „Kuula”. Rohkem infot: fond.pjk.ee
