Hinnatud ämmaemanda Ingrid Kaoküla osalemisel loodud kampaania #minakasünnitajana on kogunud ligi viissada lugu Eesti naistelt, kes on saanud sünnitusel traumeerivalt hoolimatu suhtumise osaliseks. Süsteem peab muutuma ja emotsionaalset traumat ei tohi endasse jätta, on kampaania sõnum.
“Etteheiteid beebi mitte kaisutamise ja mitte toitmise kohta kuulsin kogu haiglas oldud aja. Lõpuks ei tahtnudki enam neilt abi küsida, sest tundsin, et sealt oleks kohe etteheide tulnud. Pusisin üksinda palatis ja nutsin, kui seda nähti, kuulsin teistpidi: “Mida siin nutta on?”.
“Kogu negatiivne kogemus sünnitusjärgses osakonnas pani mind tundma nii saamatuna ja läbikukkujana. Tekkis sünnitusjärgne depressioon. Nutsin igal õhtul koos lapsega, olin täiesti ebakindel, muretsesin iga asja pärast. Meeletu stress! Kuidas üks halvustav pilk ja lause võivad
vallandada suure lumepalli.“
Need on ainult paar katkendit Eesti naiste valulikest lugudest, mida saab lugeda #minakasünnitajana veebilehel. Kaoküla koos sünnitoetaja Ann Vooluga on otsustanud ka meie teadvusesse tõsta probleemi, mis vajab ühise pingutuse toel lahendamist. Kampaania kogub Eesti naiste lugusid, kes on sünnituse eel, ajal või järel kogenud rünnakuid, nii emotsionaalseid kui ka füüsilisi.
Millist sünnitusabivägivalda on Eesti naised kogenud, millised on sünnitava naise õigused, kas haiget saamist saab ennetada, miks ei tohi traumeerivat kogemust endasse jätta, kuidas terveneda ja minna edasi — sellest kõigest räägib ämmaemand Ingrid Kaoküla EMA ja PERELA veebiloengus, millega saab liituda SIIN.
Sünnitusabivägivald — väljamõeldis või tegelikkus?
Loomuliku sünnituse pioneer ja mitmete sünnitusteemaliste üleilmsete bestsellerite autor ameeriklanna Ina May Gaskin on öelnud, et mil iganes või kuidas iganes naine sünnitab, mõjutab see kogemus tema tundeid, mõistus, keha ja hinge kogu ülejäänud elu. Niisamuti on Gaskin välja toonud, et viis, kuidas kultuur kohtleb naisi sünnitusel näitab, kuidas naisi ja nende panust ühiskonnale väärtustatakse.
Hiljuti USA-s läbi viidud küsitluse põhjal kogeb sünnitusvägivalda üks sünnitaja kuuest. Sünnitusabivägivallaks võib lugeda näiteks hooleta jätmist, füüsilist väärkohtlemist, inimväärika kohtlemise puudumist, diskrimineerimist, konfidentsiaalsuse rikkumist, nõusoleku küsimata jätmist ja meditsiiniasutuses tahtevastast kinni pidamist.
Traumat ei tohi endasse jätta
Kuigi igal sünnitajal on õigus sünnitada nii, et tema inimõiguseid võetakse arvesse, ei ole need praktikas siiski alati tagatud. Lugupidamatu ja hoolimatu suhtumine võib naisele osaks saada juba raseduse ajal.
Väärkohtlemine raseduse ajal ja sünnitusel ehk sünnitusabivägivald võib esineda väga erineval moel, tihti hoolimatult visatud repliikide näol, nagu näiteks haiglapersonali kommentaaridena: “Kas te tahate, et teie laps ära sureb? Te peate meie sõna kuulama ja mitte kogu aeg vaidlema!” või “Kas teie olete arst või mina? Teil ei ole ju meditsiinilist haridust. Kuidas te kujutate ette, et teie oskaksite otsustada, mis on teile kõige parem?” või “Nüüd peate küll oma lapse esikohale seadma ja mitte ainult iseendale mõtlema!”.
Oluline on mõista, et naine ei pea haiget saamise tunnete ja mõtetega üksi hakkama saama ja on võimalik saada abi. Kampaania #minakasünnitajana loojad on öelnud, et kui naine ei tea, kuhu pöörduda, võib ta kirjutada MTÜ-le Emale ja kampaania korraldajad püüavad leida naisele toimiva lahenduse.
Loe sünnitusel hoolimatut suhtumist kogenud Eesti naiste lugusid SIIT.
