Piisab vaid põgusast kokkupuutest noortega ning on selge, et nutiseadmed ja internet on saanud nende elu lahutamatuks osaks. Kuidas teisiti tõlgendada fakti, et iga päev kasutab internetti koguni 97% lastest.
Mõelda vaid, kui veel 2010. aastal käis mobiiltelefoniga internetis kolmandik Eesti lapsi, siis praeguseks on see arv juba 86%. Paraku kaasnevad selliste hoogsate muutustega ka riskid, millega igal lapsevanemal tuleb õppida varem või hiljem toime tulema.
Need andmed pärinevad Tartu Ülikooli värskelt valminud EU Kids Online’i uuringust, millega kaardistati laste ja nende vanemate netikasutuse harjumusi ja digipädevusi. On raske ülehinnata väärtust, mida uue tehnoloogia kasutuselevõtt loob, ent liiga sageli alahindame sellega kaasnevaid ohte. Ehkki lapsed ise peavad oma digikirjaoskust heaks, tõestab päriselu tihti vastupidist. Teadmised võivad küll olemas olla, ent nende rakendamisega jäädakse endiselt jänni.
Põhiline oht seisneb asjaolus, et lapsed saavad küberruumis toimetada märksa vabamalt kui päriselus. Õpetame ju põnnidele, et tänaval ei tohi võõrastega suhelda. Kui me seda linnaruumis ei luba, miks me laseme siis seda teha virtuaalmaailmas? Ka seal on teisel pool ekraani päris inimesed, keda me ei tunne ega saa usaldada. Turvalisuse huvides ei luba me oma lapsi üksi võõrastele tänavatele, vähemalt mitte enne, kui oleme kindlad, et nad seal liigelda oskavad. Ent miks me laseme nad internetis tundmatutesse kohtadesse? Nurgatagustesse, mille kohta ei ole õigupoolest kellelgi teadmist, millised ohud seal valitseda võivad.
Piirangud ja keelud ei toimi
Kuna suurte inimeste igapäevane internetikasutus piirdub peamiselt uudiste või töökirjade lugemisega, ei oska meist paljud sügavamates kihtides peituvaid hämaraid käike ka peljata. Samas vaid 13% lapsevanematest, kelle võsukesed on viimase aasta jooksul näinud internetis midagi häirivat, teavad sellest. Mõtlemisainest annab ka see, et koguni neljandik lastest on viimase aasta jooksul puutunud veebiavarustes kokku seksuaalse sisuga, rääkimata kiusamisest, mis on kooliruumist kolinud üha enam telefoni või internetti. Kampaaniad nagu #suurimjulgus on küll positiivset mõju avaldanud, ent palju saab ära teha ka iga lapsevanem.
Kuidas noori kaitsta ja neid oma kogemustest rääkima panna? Nagu ütleb raamatu „Targalt internetis” autor Diana Poudel, üks on kindel: käsud ja keelud siin ei aita. Alustuseks tuleks muuta oma mõtteviisi – laste internetist eemale hoidmine on illusioon, nad suudavad minna mööda kõikvõimalikest piiravatest rakendustest. Ka karistamine pole lahendus, sest lapsed pole ju süüdi virtuaalmaailmas valitsevates ohtudes.
Vastupidi, neid tuleb hoopis toetada ja karidest mööda juhatada. Viies end kurssi elementaarsete küberhügieeni reeglitega, oskame selgitada, miks on eri keskkondades tarvis kasutada erinevaid paroole. Lapsed vajavad teadmist, et ka virtuaalmaailmas pole kohane ropendada, valetada, varastada või käituda mis tahes muul viisil, mida me päriselus endale ei luba.
Lõpuks taandub kõik paljuski omavahelistele suhetele ja huvile laste tegemiste vastu. Kui me ei tunne rakendusi, mänge või keskkondi, kus lapsed viibivad, siis tuleb need ka endale alla laadida ja vähemasti põgusalt tutvust teha. Kui küsime lastelt õhtusöögilauas, kuidas neil koolis või trennis läks, siis tasub uurida ka, kuidas neil internetis läks. Nii nagu tahame teada nende uute sõprade kohta lasteaias või koolis, tuleb küsida nende kohta ka mängukeskkondades ja sotsiaalmeedias. Kõige parem, kui suudame lapsi julgustada neist asjust ise rääkima, sest ainult nii on lootust, et nad jagavad olulist infot ka siis, kui asjad hapuks lähevad.
Hüva nõu lapsevanemale:
- Kõige olulisem on usalduslik suhe lapsega. Tunne huvi, küsi ja räägi lapsega asjadest, mis teda internetis rõõmustavad. Küsi, kuidas tal täna internetis läks.
- Räägi sellest, et internetis kehtivad samad reeglid mis päriselus.
- Ole talle eeskujuks. Jälgi, kui palju veedad ise aega nutiseadmetes.
- Kui lapsel on mängus asjad ära võetud, ta on kaotanud või keegi on talle väga halvasti öelnud, ei tohi kindlasti karistada nutiseadmete keeluga. See on topeltkaristus ja muudab olukorra veel raskemini talutavaks. Räägi lapsega, ole talle toeks, mõelge koos, kuidas edaspidi saaks selliseid olukordi ära hoida.
- Enne lapse kohta käiva info või pildi postitamist küsi temalt selleks luba.
- Tee endale selgeks elementaarsed turvalisuse ja küberhügieeni reeglid.
- Luba lapsel teha konto vaid nendesse kohtadesse, kus sul see ka endal on. Hoia lapse kontol silm peal, et olla kursis, mida tema ja ta sõbrad postitavad, ja vajaduse korral juhtida tähelepanu sobimatule käitumisele.
