Perenõustaja Gea Grigorjev käis teadveloleva vanemluse idee ühe looja Susan Bögelsi juures õppimas, kuidas saada teadlikuks lapsevanemaks. Alustama peab sellest, et lapsevanem annaks aega iseendale, kas või kolm minutit, õpetab Bögels.
Tekst: Gea Grigorjev
Illustratsioon: Kristi Kangilaski
Kell on kümme õhtul, istun Haapsalu kodus akna all väikese kirjutuslaua taga ja luban endale kolmeminutilise hingetõmbepausi. Tulin siia, et teha ära mõned kirjatööd. Korraks eemale pealinnakodust, kus tütre, elukaaslase ja kassi orkestreeritud melu keskel tundus keskendumine ilmvõimatu.
Kellele väikeste laste vanematest ei oleks tuttav tunne, kui järsku kõik üle pea kasvab! Ent mida siis neil hetkedel teha: kas prahvatada kõigi ümbritsevatega pahandama, et siis hiljem süütunde lainel surfates end kritiseerida, või hoopis lubada endale teadlik hingetõmbepaus, säilitada rahu ja heatahtlik meel nii enda kui ka teiste suhtes, nii et lõpuks laheneb olukord suurema draamata? Me ju kõik sooviks suuta valida seda teist varianti, aga kuidas osata vajalikul hetkel sedasi toimida?
Üks viise on arendada teadvelolekut (ingl mindfulness), mille sünonüümideks on ärksus, ärksameelsus, teadlikkus, meeleteadlikkus. Teadvelolev vanem (ingl mindful parenting) – ühelt poolt tähistab see oskust olla ilusates vanemahetkedes rohkem kohal ning teisalt võimet tulla paremini toime vanemlusega kaasneva stressi ja raskustega.
Kolm minutit
Ka minu kolmeminutine hingamispaus on osa teadveloleku harjutamisest. Häälestumine on tööga pihta hakkamisel A ja O. Sulen silmad, keskendan tähelepanu oma kehale: milliseid füüsilisi aistinguid märkan, millised mõtted on platsis, milliseid emotsioone kogen. Teen pai kübekesele süütundele, mis tõstab pead, kuna jälle pere juurest eemal olen. Seejärel liigutan tähelepanu hingamise teadvustamisele ja õige pea olengi kohal. Avan silmad, lukustan lahti iPadi ja asun trükkima.
Hingetõmbepaus Haapsalus viib mind tagasi kevadisse Amsterdami, vestluse juurde teadveloleva vanemluse kursuse idee väljatöötaja, teadlase ja psühhoterapeudi Susan Bögelsiga, kelle korraldatud kursusele tulin selleks, et õppida ka ise teadveloleva vanemluse koolitajaks.
Istume kesklinnas asuva teadveloleku keskuse katuseterrassil, kus kriitvalgete seinte ja erksinise taeva taustal tundub korraks, nagu oleksime mõnes Vahemere-äärses villas. Susani helge, lõõgastunud, kuid samas erk kohalolu vaid toetab seda kujutelma. Oleme veetnud koos neli koolituspäeva, kuid tunne on, nagu oleksime kohtunud juba ammu. Kujutan ette, et seda kogevad Susani seltskonnas paljud, kuna tema viis inimestega suhelda on väga usalduslik.
Teekonna algus
Susani huvi teadveloleku vastu hakkas tekkima 1990. aastate alguses, kui ta noore teadlasena uuris, mis asi on tähelepanu. Muu hulgas tegeles ta ka spordipsühholoogiaga ja töötas välja sportlastele mõeldud harjutuse, kuidas täielikult keskenduda sooritamist vajavale ülesandele. Pärast harjutuse avaldamist erialaajakirjas sai ta kirja ühelt Ühendkuningriigi professorilt, kes küsis: kas see pole mitte seesama mis teadvelolek? Aasta oli siis 1995 ja sõna mindfulness Susani jaoks midagi uut.
Mõni aeg hiljem sai Susanist ühe tuntuima ärksameelsuspraktikaõpetaja Mark Williamsi õpilane. Kuna samal ajal töötas naine ühes teaduskeskuses laste ja noorte ning nende vanematega, hakkas ta peatselt korraldama vanematele mõeldud kursusi teadvelolekust.
Innustan Susanit avaldama oma isiklikku kogemust ja uurin, millised harjutused on talle endale olnud kõige toetavamad lapsevanemana. „Teadvelolekuga seotud teemad tulid mu pereellu ajal, kui meil oli neli last. Olin oma teises suhtes ja meiega elasid minu eelmisest abielust sündinud kaks last, tollases kooselus sündinud beebi ning ka mu toonase partneri eelnevast kooselust sündinud laps. Kärgpereelu ühendamine tööga ja kõigi nende suhete vahel tasakaalu otsimine oli küllaltki suur väljakutse. See oli mu elu heitlikumaid perioode ja tundsin väga selgelt, kuidas teadvelolek saab aidata mul toime tulla,” meenutab Susan.
Argielu õppetunnid
Susani pilk eksleb korraks kaugusse üle Amsterdami pilvitu taeva ja kesklinna sakiliste katuste ning ta jutuhoog raugeb mikrosekundiks. Võin ainult ette kujutada, kui palju hingetõmbepause on ta aastakümnete jooksul kõigi nende teemade keskel laveerides endale lubanud.
Pärast pausi ta jätkab: „Tol ajal mõtlesin tõsimeeli, et meie pere paljude probleemide peamine põhjustaja on mu uus elukaaslane ning mul endal pole nendega midagi pistmist. Arvasin, et olen lõõgastunud, tundlik ja hea ema.
Ühel meie tavapärasel laupäeval otsustasin teha teadvelolekupäeva. Ühel hetkel selle päeva jooksul kavatsesin teha jalutuskäigu ja selle peale hüüatas mu tollal kümneaastane poeg: „Sa lähed jalutama? Sa ei tee seda ju laupäeviti kunagi!” Vastasin, et praegu on selline tunne, ja kui ta tahab, võib ta minuga kaasa tulla. Minu üllatuseks ta tuligi ning mul avanes suurepärane võimalus praktiseerida teadvelolevat kõnelemist ja kuulamist, ja pikka aega kõndisime ka lihtsalt vaikuses. Õhtul, kui pojale head ööd soovisin, küsis ta: mis tänase juures nii teistmoodi oli? See oli nii tore päev võrreldes tavapärastega, aga miks? Ja siis ma saingi aru, et kui mina suudan oma stressi paremini hallata ja olen rohkem oma perekonna jaoks kohal, siis kõik muutub. See on mulle endale kõige suuremat mõju avaldanud praktika ja kursuse programmi kokku kirjutades olin veendunud, et peame sinna lisama ka teadvelolekupäeva.”
Susan jätab vestlusse väikse pausi, et lasta sel tõdemusel sügavamale nii enda kui ka minu teadvusse vajuda. Oskus haaravalt kõnelda, kuid samas ka tähelepanelikult kuulata ja anda ruumi vaikusehetkedele on asi, mida terve koolitusnädala jooksul ikka ja jälle Susani juures imetlesin.
„Kui mu lapsed olid veel nii väiksed, et pidin neid kõiki nelja magama panema ja sageli veel üksinda, sest mu partner oli pikki perioode kodust eemal, otsustasin ühel hetkel, et teen igal õhtul kõige viimase lapse voodil istudes teadvelolekupraktika,” meenutab Susan. „Igal õhtul valisin järgmise lapse, kelle juurde viimasena jõudsin. Nii sai iga laps neljandiku mu tähelepanust ja viimase voodi serval tegin ka enda meditatsioonipraktika. See aitas lastel uinuda ja tekitas minus tunde, et kuigi teen oma harjutust, olen siiski ka perega ühenduses. See oli mulle suureks abiks.”
Susan on puudutanud kõigile tuttavat murekohta. Kuidas leida aega ja ruumi, et teadvelolekut argielus regulaarselt praktiseerida, kuidas põimida „minu oma aeg” pereajaga? Sageli tundub see pereelu reaalsusega ühildamatu. Lahendus võib olla väga individuaalne. Mina näiteks olen sulandanud päeva esimese meditatsiooni ühise hommikusöögi osaks. Teadvelolev söömine, rääkimine ja kuulamine on mulle suureks toeks, kuna argipäeva hommikusöögil on oht kiirelt areneda närviliseks, tormakaks ning tüliderohkeks protsessiks.
Pilk endasse
Millest aga algab teadvel lapsevanemaks olek? „Buddha võrdles teadvelolekut peegliga ja mind kõnetab see sügavalt,” avaldab Susan. „Kui me vaatame peeglist ennast ja oma hinge, oma vajadusi, siis mida enam me sealt avastame, seda paremini saame olla nendega, keda abistada soovime. Kui juhendasin oma kõige esimest kursust, siis oli esimene sessioon minu jaoks katastroof. Mul oli tunne, et see on raskeim asi üldse, mida olen tegema pidanud. Kirjutasin sellest oma õpetajale Mark Williamsile. Ta vastas nii: „Minu kogemus näitab, et kui mul on väga keeruline grupp, siis ma pean ise väga pühendunult mediteerima.” See oli ootamatult abistav – ja mitte vaid mu töö kontekstis, vaid ka pereelus. Loomulikult, mida keerulisem on, seda suurema tähelepanuga pean pöörama pilgu endasse! Mitte isegi vastuse otsimiseks, vaid alustuseks selleks, et üldse kogeda, mida tähendab tunda näiteks läbikukkumise, teadmatuse ja oskamatuse tunnet enda sees!”
Susan meenutab veel üht lugu Buddhast, kes pärast seda, kui tema täiskasvanud poeg talle tunnistas, et on valetanud, võttis pika mediteerimispausi, enne kui vastama hakkas. „Lapsevanemaks olemise protsessis reageerime väga kergesti sellele, mis pereringis parasjagu toimub. Sellistel keerulistel hetkedel, kui miski meid ärritab või „käivitab”, peame alati esimesena pöörama pilgu endasse. Selles aitabki meid vaikus – meditatsioon,” osutab Susan meie peamisele toetuspinnale.
Susan Bögelsi 3 soovitust teadveloleva vanemluse harjutamiseks:
1. Lapse vaatlemine algaja värske meelega. Harjutus, mis innustab vanemat iga päev leidma hetki, et märgata oma last justkui esmakordselt, uurida teda ning tema tegemisi värske tähelepanelikkusega. Imelihtne, aga sügav praktika, kui seda järjepidevalt teha.
2. Armastav heasoovlikkus enda suhtes ja enda eest hoolitsemine. Kui vanemal ei ole päevas 3 minutit, et iseenda jaoks vaikuses olla, siis on võimatu olla hea vanem. Seega tuleb enne teiste päästmist hapnikumask endale pähe tõmmata.
3. Suhete parandamise praktika, mis kujundab suhtumist, et vanemal on igas konfliktolukorras võimalus väljendada lapsele, et näeb ja kuuleb teda, ning vabandada, et laps seda läbi elama peab. Teadveloleva vanemluse kursuse jooksul harjutatakse pidevalt märkama ja tunnistama, et jah, me võime vanematena suhteid oma lastega kahjustada, aga me saame alati ka tagasi pöörduda ja suhet parandada, isegi 30 aastat hiljem. Sügav ja lootusrikkust süstiv praktika. Me ei pea ega saagi olla täiuslikud vanemad, sest oleme inimesed ja inimesed teevad vigu, aga me saame nende vigade eest vastutust võtta ning suhteid teadlikult hoida.
Hea lugeja,
loodan südamest, et loetud artikkel inspireeris ja pakkus uusi arendavaid mõtteid. Ajakirja EMA missioon ju ongi toetada uue aja emasid ja isasid vastuokslike valikute ja lõputute väljakutsete virvarris, et võiksime üheskoos kasvada teadlikumaks lapsevanemaks, partneriks, isiksuseks. Oluline samm iseendaks saamise teel on olla kohal. Usume, et seda on hõlpsam ja tervislikum teha silmi säästvasse kiirgusevabasse paberajakirja süüvides. Kui tunned, et meie väärtused Sind kõnetavad ja soovid rahulikult ka ülejäänut ajakirja nautida, siis telli EMA ja toeta meie ettevõtmist SIIN.
Merle Liivak
Ajakirja EMA peatoimetaja
2 kommentaari
[…] ilmus ajakirjas “EMA” (suvi […]
[…] ilmus ajakirjas “EMA” (talv […]