„Ütle tuulele, et ära puhu. Ütle vihmale, et saja nüüd. Sa ei ütle ju. Lapsed on samasugune stiihia nagu loodusjõud,” räägib nelja lapse ema, näitleja Maarja Jakobson (41). Mida on Maarja õppinud elust kõrvuti loodusjõududega – nii nendega, mis lastena ta elus möllavad, kui ka teistega, mis ta enda sees kuju võtavad?
Loe täispikka artiklit ajakirja EMA 2019 sügisnumbrist!Tekst: Merit Kask
Fotod: Stina Kase
Stiil: Liis Plato
Meik ja juuksed: Kersti Niglas
Tänu: Voronja galerii (voronjagalerii.ee)
Eelmisel aastal hakkas Maarja koos tütar Lindaga (6) Berliini heale sõbrannale külla sõitma. Maarja jaoks on tegu väga koduse linnaga, kus ta pea 20 aastat tagasi Erasmuse tudengina õppis. Teel Riia lennujaama ütles aga auto keset magistraali üles. Ema ja tütar seisid nõutult tee veeres, kuni möödasõitjad appi tulid ja nad Läti pealinna autoremonditöökotta eskortisid. Oli selge, et lennuki peale enam ei jõuta. Mis siis ikka, nentis Maarja ja pakkus Lindale välja, et veedaks päeva Riias. Tüdruk vaatas autoesinduses ringi ja küsis: kas siin kõrvarõngaid ka müüakse? Siin lausa mitte, aga Riias kindlasti, vastas Maarja ja olidki plaanid tehtud.
Riia ootas neid poodide, kohvikute ja rannaga ning kui nad plaažilt ära hakkasid tulema ja Maarja korraks kuulsal suurel sillal seisma jäi, et kotist telefoni otsida, puhus neist kibekähku üle tuuleiil ning järgmisel hetkel jälgisid nad juba, kuidas Linda suvekübar ja Maarja roosad päevitusriided tiheda liiklusega maanteele autorataste vahele lendasid.
Jah, kõik päevad sellist vaatemängu ei paku, ent hoolimata sellest, et Maarja, tema kaasa Paul Lehto (43) ja nende nelja lapse kodune elu on toetavalt ja turvaliselt paika loksunud, jäävad ootamatused alati nende argipäevade lahutamatuks osaks. Parem siis sellest õppetükist maksimum võtta.
Ummikuaastad on läbi!
Maarja ja Pauli pere koduhoovis püüab esimesena pilku Muumioru stiilis mängumaja (Pauli kätetöö), seejärel salkkond väledate jalgade ja pikkade sasiste juuksepahmakatega lapsi: Johannes (11), Lukas (9), Linda (6) ja nende täditütar Sonja (10). Maarja ise istub peenrakastide vahel ning paarikuune Helmi magab üleval toas ei-tea-mitmendat päevaund. „Siin ainult mõni hernes ja pisut porgandit,” rehmab Maarja käega. Justkui tahtes laiali hajutada vägisi silme ette kerkivat pilti vahukommivärvi eeslinnaidüllist ja hirmuäratavalt eeskujulikust pereemast.
Nende ajatu stiiliga avar kodu, mille perekonna mehed – Paul koos isa ja vennaga ja Maarja vend – ise ehitasid, sai valmis umbes täpselt kuus aastat tagasi, siis, kui Linda oli sama pisike kui Helmi praegu. „Saada kolm last väikese vahega ja siis veel samal ajal maja ehitada – ma tõesti ei soovita seda ise kodus järele proovida!” viskab Maarja eneseiroonilist nalja toonase aja üle, mida nimetab soomlaste eeskujul ummikuaastateks. „Käsi südamel, tõesti oli raske!” Kõlab küll vastuoluliselt, ent Maarja väidab, et just nüüd, nelja lapsega, on pereelu kergem kui ei kunagi varem. Kolm vanemat on juba väikelapse east väljas ja argielu struktuur paika loksunud.
Seame end istuma käiguteede sõlmpunkti ehk terrassile ja Maarja pistab teekannu siitsamast peenrakastist võetud basiiliku ja sidrunheina oksakesed. Maitseb väga mõnusalt, soovitan! On olnud Maarja valik, et ta on eelkõige lastega kodus ning aeg-ajalt siis teeb kas Tartu Uues Teatris või televisioonis mõne rolli, viimati näiteks noortesarjas „Miks mitte?”. Maarjal ja Paulil on pereõnne antud kamaluga. Vähe sellest, et oma pere on suur, ka laiendatud perering on rahvarohke. Kumbki tuleb kolmelapselisest kodust ja nii Pauli kui ka Maarja õel-vennal on veel omakorda mitu last. Ning kõik elavad Lõuna-Eestis ka, nii et suhtlus on väga tihe!
Maarja tundis kohe pärast Linda sündi, et kõik lapsed ei ole veel kohal, aga väsimus oli nii tohutu, et esialgu jäi mõte neljandast lapsest unistuseks. Kuni lõpuks, siis, kui Maarja oli 40 täis ja mõtles, et kõik on ju tegelikult ka sedasi väga hästi, otsustas Helmi kohale ilmuda. Tüdruk sündis aprillis kiiresti ja kergesti. Kogenud emana plaanis Maarja asjad igaks juhuks varakult ära pakkida ja laenas selleks Johanneselt Nike spordikotti, mida ehtis sütitav kiri „Just do it”. „Täpselt!” mõtles naine. Mitmel päeval olid valud tulnud ja ära vajunud, kuni ühel ööl kell kolm oli selge, et nüüd on aeg. Maarja helistas rahulikult ämmaemandale ja ajas Pauli üles, poole viieks jõudsid nad haiglasse ja kell viis oli Helmi käes, nii et kui suuremad lapsed üles ärkasid, oli isa juba tagasi kodus, et putru keeta ja uudiseid jagada.
Vahepeal kantakse ette, et Helmi on ärganud. Maarja toob ta alla ja pistab rinna otsa. Rinda on andnud Maarja kõigile lastele mõni kuu üle aasta. Muidu sõnakas ja löögivalmis Linda sulab Helmit nähes nagu või ja varsti on teisedki puntras ümber. Samal ajal saabub koju Paul, kes käis hommikupoolikul uue toidukoha ehitust vaatamas. „See on nende pere meeste saatus, õpivad, mida tahavad, aga lõpuks ikka ehitavad,” naerab Maarja. Tema juristiharidusega mees koos isa ja vennaga veab nimelt pereettevõtet kiirtoiduketti Sirius.
„Helmi on nagu dividendide väljavõtmine. Magab hästi, sööb hästi. Lihtne nagu reha,” kasutab Maarja oma mehe väljendit, millega too mõnikord iseennast iseloomustab. Ent oluline on seegi, et Maarja on nüüd ka ise küps ning oskab asju lihtsana hoida. „Ühel hommikul magas tüdruk järjest neli tillukest und. Oleks Johannes seda teinud, ma oleks hulluks läinud, nüüd aga ma täieliku seesmise rahuga lasen tal olla ja mulle ei vaju peale tohutut enesesüüdistuse lainet, mida ma kõik valesti olen teinud.”
Maarjal pole illusioone, nagu oleks selline kerge ja leplik hoiak lihtsalt kättevõtmise asi või et see rahu nüüd alati temaga püsiks, ent ta on kõrva taha pannud mõnegi asja, millele pingelisematel aegadel toetuda. Mis need siis on?
Vaadata endale ausalt otsa
Hiljuti sattus Maarja juttu ajama äsja emaks saanud naisega, kes oli ahastuses. Kellele näis, et kõik see suur töö, mis ta endaga on teinud – meditatsioonid, raamatust ammutatud tarkus jne –, on pärast lapse sündi vastu taevast lennanud ja ka parima tahtmise juures pole jaksu, et kõige sellega jätkata. Maarjale tuli see tuttav ette ja talle meenus, kuidas ta kord noore emana Karlova linnaosas jalutades lahtisest aknast kuulis, mil moel üks ema ebainimliku häälega oma lapse peale karjub. Tunne oli, nagu vaataks peeglisse, ja ta mõistis, et küllap võib olla ka nende akna all mõni inimene sarnase kuuldemängu tunnistajaks sattunud.
Maarja ei alahinda sugugi mediteerimise ja muude vaimsete praktikate tähtsust, aga ta leiab, et ehk meil oleks mõistlik naiste ja emadena võtta vastu hoopis need õppetükid, millega argipäevad meid heldelt varustavad. „Köki-möki on kusagil laagris mediteerida, kui oled puhanud ja kerget taimetoitu söönud, mille keegi teine on valmis teinud, aga katsu sa rahulikuks jääda, kui sul on üks laps rinna otsas, kaks nutavad, lisaks majapidamine, kusagil su enda toimetused, ja siis ka mees! Kui sa selle teadlikult läbi teed, sealjuures ka selle, et vahel oled täielik värdjas, ja sul tuleb selle teadmisega järgmine hommik üles ärgata, et jah, nii juhtus, siis kaovad ära illusioonid nii enda kui teiste suhtes ja tasapisi kaob ära ka hirm. Sa saad päriselt iseendaga kokku,” jutlustab Maarja veendunult. Ja ta lõkendama löönud palged reedavad, kuivõrd oluline teema see talle on.
„Mõnikord vaatan poliitikuid, ka naisi, ja mõtlen: kas te lapsi ei ole kasvatanud?“ illustreerib ta. „Nad räägivad, kuidas asjad peaksid olema, eriti teiste inimeste elus, aga tundub, et neil ei ole kehas kogemust, et sinu võimalused öelda teisele inimesele, kuidas elada tuleb, on väga piiratud. Ma enam absoluutselt ei nõua, et elu peab täpselt nii- ja naasugune olema.”
Täiuslikkust pole
„Alati on esimese lapsega kõige keerulisem,” tunnistab Maarja. Temaga koos käiakse läbi kõik arenguetapid, luuakse päevakava, tekib arusaam, mis töötab ja mis mitte. Ka konfliktid ja meeleheitehood on kõige suuremad. Just Johannes on õpetanud Maarjale kõige rohkem, kuidas loobuda soovist teha kõike õigesti ja ihaldada täiuslikkust.
„Mu laps ei tee midagi, mida mina tahan,” ütles see noor kimbatuses ema ja Maarja teadis täpselt, mida too tunneb. „Laps ongi stiihia, loodusnähtus, aga me surume nad maha, pakendame ära. Suure jõupingutuse ja vaevaga läheme mööda sellest õppetükist, mida nad meile annavad, sest see on nii ebamugav. Nii meie lapsed kui ka me ise oleme palju rohkem loodus, kui me tahame tunnistada, ja selles ei ole midagi halba. Seejuures ei tohi sa lasta stiihiatel enda üle valitseda, nendega koos on võimalik elada ja neid on võimalik omal moel ka juhtida.”
Lapsed on, nagu nad on. Meeleheide tuleb sageli sellest, et noor ema on lugenud läbi kõik, mis on vaja, teinud enda teada kõik, mis on õige, aga laps ikka jonnib, sest kogu virvarri keskel pole ema osanud märgata lapse tegelikku vajadust. „Ma olen varem palju pressinud, aga olen muutnud järjest leplikumaks. Enamasti tuleb lihtsalt õige hetk ära oodata ja asjad loksuvad ise paika,” nendib Maarja.
Ühel päeval oli lastel tüli ja Maarja püüdis neid lepitada. Ta uuris, kas nad tahavad tüli lahendada või seda, et neile õigus jääb. Vastus oli: lahendada nii, et endale õigus jääks. „Seda ei saa,” pidi Maarja neile tunnistama. Viimaks üks lastest lõi käega ja jättis asja sinnapaika. Oskus lasta asjadel olla nii, nagu on, ja isegi järeleandlikkus on Maarja meelest ka laiemalt võttes heade suhete alus. Ka paarisuhtes.
Rõõm argipäevast
„Partneri leidmine on ikka õnneasi,” märgib Maarja, „me kuidagi sobime hästi, meil pole vaja oma emotsioone teineteisele tõlkida. Ja eks me ka lihtsalt räägime omavahel väga palju, see on ka oluline.” Maarja meelest andis tema ja Pauli suhtele hea vundamendi see, et kumbki polnud kohtudes enam verinoor, mõlemad olid pisut ilma näinud ja nõnda polnud ühel ega teisel ootust, nagu peaks pärast laste sündi kõik samamoodi edasi minema. „Meie suund oli sama, teadsime mõlemad, et praegu on raske aeg, keskendusime väga lastele. See oli meie ühine otsus, et ei vaadanud mitte niivõrd teineteisele otsa kui laste poole,” tõdeb ta.
Maarja ütleb, et ta saab väga hästi aru paaridest, kes ei pea vastu, eriti veel siis, kui mõlemad kellast kellani tööl peavad käima. Oma aja peremeestena on neil palju lihtsam leida ka hetki kahekesi olemiseks, kas või hommikusöögiks pärast laste kooli-lasteaeda viimist. Ja sageli pakuvad võimalust koos olla ka jaburalt argised hetked – just ükspäev käisid nad käsikäes nurga peale konteinerisse prügi ära viimas.
Oleme oma vestlusega liikunud kööki, et Maarja saaks näljasele kambale midagi hamba alla anda. Avarat ruumi täidab kahe eksootilise puurilinnukese kõrvulukustav vidin. Maarja toidud on lihtsad, sest laste maiste on lihtne ning paljusid asju – nagu lastega peredes tihti juhtub – siin majas ei sööda. Menüüs on värsked aurutatud kartulid ja hakkliha Bologna kastmega. Maarja naerab, et iga laps on ikka nii isemoodi. Kui ta oli juba leppinud, et hästi, lapsed ei söö keedetud juurvilju, tuli Linda, kes iga kell eelistab keedetud brokolit šokolaadiküpsisele. Kööki astub Paul, kes Helmit üles viies ka ise lõunaunne suikus. „Panid ta magama?” uurib Maarja. „Ei, nurka panin,” vastab Paul. Maarja suunurkades tuksleb naeratus. „Ei, ei, magab ilusasti,” märgib mees muhedalt ja läheb oma teed.
Kus ma ise olen?
Maarja on liikunud väga kaugele elust, mida ta elas enne perekonda – näiteks ühel aastal esilinastumas kaks filmi, kus tal oli peaosas, nii et ühtepuhku oli põhjust suu punaseks värvida ja õhtukleit selga tõmmata. Glamuuripisik pole teda senini päris maha jätnud. Pärast Cannes’i filmifestivali vaatab ta alati üle, mis filmid linastusid ning mis kellelgi seljas oli, ning ka Vogue satub sageli ta lugemislauale. Kui ta pere algusaegadel pelgas, kas nüüd on loomingulistel väljakutsetel kriips peal, sai kiiresti selgeks, et parem aeg on alles ees, sest just siis alustas tegutsemist Tartu Uus Teater.
Ent loomulikult on olnud nende aastate jooksul ka hetki, kus emaks olemine varjutab kõik muu ja paneb meeleheitehoos küsima: kes ma ise olen? Ja ka sellele on vastus, koges Maarja mõni suvi tagasi, kui ta Irje Karjuse juures naiste väelaagris käis. Teiste asjade kõrval tegid nad läbi ühe lihtsa, ent Maarja jaoks väga mõjusa meditatsiooniharjutuse, mil ta istus, endasse vaatas ja küsis: kes ma olen, kui ma ei ole ema, kellegi naine, näitleja, tütar jne, jne. Kiht kihi haaval võeti sotsiaalsed rollid maha, kuni Maarja koges, et temas valitseb täielik tühjus. Esimese hooga ajas see teda nutma. See oli tunne, nagu teda polekski. Siis aga koges ta tasahilju kuldset pehmet rahu ja ta mõistis, et võib-olla see ongi miski, millele ei saa nime anda. Sellest piisas. See kogemus avas täpselt tuuma, ja mälestus sellest on siiani alles.
See on üks koht, kuhu tagasi pöörduda, kui argipäevalained jälle hoogsalt tuure kerima hakkavad. Sest varem või hiljem nad hakkavad – näiteks kui lastetoas ootamatult paremsirged välguvad, alanud kooliaasta logistika pingeliseks kisub või mõni laps järjekordselt mõnd toitu keeldub suu sisse võtmast. Ent samm sammu järel on siiski kasvanud oskus kõigi nende loodusjõududega koos toimida. Leplikult, järeleandlikult ja vahel endast absoluutselt välja minnes.
